TERVISE TUHANDED ASPEKTID: Erinevalt tarkusest, mille vähesuse üle peaaegu keegi ei kurda, on tervist jagatud ebaühtlaselt. Sarnaselt looduse või keskkonna käsitlemisega teame, mis maksab ravimine, aga ei tea, kui kallis on tervis ise. Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere analüüsib asja.
Tervise hinda peaks küsima mitte haigekassalt või erakliinikult, vaid haigetelt ja pigem isegi neilt, kes raskest haigusest tervenenud. Nemad on esimesed järgima Sokratese ligi 2500 aastat tagasi sõnastatud tarkust: kui inimene jälgib oma tervist, siis on raske leida arsti, kes teaks temast paremini, mis on ta tervisele kasulik.
Vintsked geenid
See tarkus eeldab, et tervis ning üldisemalt tasakaal meie vanuse ja funktsioneerimise kvaliteedi vahel on määratletav. Ameerika teaduskirjanik Kevin Kelly, küberkultuuri asjatundja ning filmi „The Matrix“ tegijate üks ideelisi allikaid, on mitmeti lahanud bioloogilise ja ökoloogilise tasakaalu aspekte. Mingis mõttes püüab ta võimatut: ühendada tasakaal elussüsteemide vabadusega ehk kontrolli alt väljumisega. Sisuliselt katsub ta Murphy seadusest üle olla. Teatavasti jagab see seadus meie mängud tuleviku ja igavikuga kolmeks. Kapitalism baseerub eeldusel, et mängu saab võita, sotsialism loodab, et saab viiki mängida ja müstitsism, mis on kaissu haaranud nii religiooni kui ka osa teadusest, arvab, et mängu saab lõpetada.
Miks ei võiks mõelda, et nad kõik eksivad? Et me pole mängupartnerid, vaid korralikult programmeeritud biomehaanilised olevused? Kuluartiklid igavikulises vandenõus? See ei tähenda degradeerimist loomaks. Pigem vastupidi. Äkki on meie geenid otsustanud luua intelligentse bioloogilise mehhanismi, mille eluiga on mõistlik, kuid mille paindlikkus ja järjestikuste põlvkondade kohanemisvõime teeb hoopis neid igaveseks? Et see mehhanism, pigem tööriist paremates kätes, kui oleks reptiilid, kukkus välja energiat ja ressursse raiskav, on väike projekteerimisviga. Umbes nagu Tartu ülikooli Delta hoone ehitusel.
Mis siis, et see viga tekitab turbulentsi humanitaar- ja sotsiaalteadustes või mingites muudes valdkondades. Küll reaalteaduste korralik toimimine seda tasakaalustab. Matemaatika on nagunii igavene ja igaviku seisukohalt on selline turbulents tähtsusetu. Kui iga inimese jaoks surm on mälestuse kaotus, siis geenid on piisavalt vintsked, et järgmiste tööriistade (et mitte öelda tööloomade) kaudu edasi kanduda ja, kui see peaks vajalik olema, uus komplekt mälestusi luua.
Arvamused lähevad lahku
Isegi tööriistad tahavad olla õnnelikud. See on meil vist geenides. Kaosest õnne valemi leidmise oskust ei ole geenid pidanud vajalikuks meile teatavaks teha. Seetõttu lähevad eri tööriistade arvamused lahku.
Ilja Ilf märkis, et õigustame oma vigu sellega, et elame esimest korda. Voldemar Panso arvas, et õnn on enamasti tagantjärele tarkus. Mis on teatavasti täppisteadus. Samuti nagu noorus, tervis ja mõnikord ka armastus. Elias Canetti, Nobeli kirjanduspreemia laureaat 1981, märkis, et on ohtlik liiga kaua elada: võid unustada, milleks sa elad. Ingmar Bergman on täpsem ja konkreetsem: õnn koosneb kahest komponendist: heast tervisest ja halvast mälust.
Mälu on võtmekomponent nii teaduses konkreetselt kui ka maailma mõistmises üldisemalt. Traditsioonilise teaduse usaldamise nurgakivi on eeldus, et kui teadustulemus on kord saadud, siis on see enam-vähem õige. Seda on teistel võimalik käega katsuda või oma laboris korrata ja seda võib pikemas perspektiivis ainult natukene parandada. Nii, nagu Newtoni seaduste kõrvale tekkis mitusada aastat hiljem relativistlik mehaanika.
Korduseksperimentide ebaõnnestumisest
Terviseteadus pakub leevendust hädadele ja aitab tervena elada, aga on üks valdkondi, mis räägib asju, mis meile ei meeldi. Enamasti just selliseid asju. Selles valdkonnas töötamine nõuab meelekindlust, sest siin ilmneb väljakutse teaduse usaldatavusele. Kaks aastat tagasi uuris ajakiri Nature 1576 teadlase käest, kas saaks nende publitseeritud tulemusi korrata (Baker, 2016). Keemias, füüsikas, inseneriteadustes ning Maa- ja keskkonnateadustes sellega suuri probleeme ei olnud. Mitmel pool mujal olid asjad teisiti. Kui tehti uued eksperimendid, selgus, et suur osa järeldustest tuli ümber sõnastada. Edasi läksid asjad veel hullemaks: kui püüti korrata iseenda tulemusi, siis pooltel juhtudel see ei õnnestunud. Murphy seadus teab head retsepti sellise massiivse moraalse katsekivi kõrvaleveeretamiseks: õnnestunud eksperimenti ei tohiks iialgi korrata ja kui on tarvis saada lineaarne sõltuvus, tuleb teha täpselt kaks eksperimenti.
Korduseksperimentide ebaõnnestumine või varasemate järelduste korrigeerimise vajadus on üsna tavaline psühholoogias (Open Science Collaboration 2015). Mitmes sotsiaalteaduste harus on mittekorratavateks osutunud ligi kaks kolmandikku töödest. Ikoonilistes väljaannetes nagu Nature ja Science olid asjad vaid veidi paremad: korrata suudeti kahte kolmandikku tulemustest (Ball, 2018). Vandenõuteoreetik oleks juba kindel, et meie geene ei huvita pisiasjad. Nemad tahavad ellu jääda ja teevad seda omal moel. Tegelikult on probleemi taga sageli lihtsalt see, et meie ajud kipuvad nägema mustreid seal, kus neid pole. Nii heiastub meie teadvuses vahel kena kiisu ja vahel täispurjes laev pilvemustrites[1], mille on sünnitanud lihtsalt Kelvin-Helmholtzi ebastabiilsus või Holmboe lained.
Võtab aga seest õõnsaks, et kõige vähem (vaid ühel juhul kümnest) olid tunnustatud ajakirjades ilmunud teadustulemused korratavad vähihaiguste bioloogias. Eestlase õrnale südamele peaks selline tõdemus olema küll kui palsam valutavale haavale. Milline rõõm: pole need teadlased midagi paremad kui teised. Ka neil lähevad asjad untsu.
Kordamise keerukus
Selle taga, et isegi järjestikused eksperimendid annavad vahel vastukäivaid tulemusi, on osalt looduse keerukus. Kristjan Port on kirjutanud, et suvalises puulehes võib kergesti olla oma 12 000 erinevat keemilist ühendit. Mitte keegi siin Maa peal ei tea, kuidas nad tegelikult omavahel suhestuvad selles konkreetses lehe osas, mis mikroskoobi alla on juhtunud. Superuniversaalne Murphy loogika realiseerub siin Harvardi seadusena: kõige rangemalt kontrollitud heli tugevuse, rõhu, niiskuse, temperatuuri ja muude muutujate korral käitub organism just nii, nagu talle meeldib. Teisisõnu, meie mõistes prognoosimatult. Iga inimese haigus on erisugune ja sõltub sealhulgas natuke kõigist elu jooksul tehtud mitmekümnest tuhandest söömisotsusest. Pluss looduse vimkade kvintessents, mida hüütakse Darwini seaduseks: kui loodus saab, siis ta valetab teil suud-silmad täis.
Lisaks kasvab järjest nii eksperimentide kui ka vajaliku aparatuuri keerukus. Selliste delikaatsete reaktsioonide tasemel, kus töötab meie keha, hakkavad rolli mängima detailid. Et kas aparatuuri torud on tehtud titaanist, niklist või spetsiifilise koostisega roostevabast terasest. Või kuidas täpselt on protseduurid ajastatud. Näiteks see, kui kiiresti jahtuvad teatavad metallokeraamilised segud, määrab, kas tulemuseks on ülijuhtiv materjal või mitte. Poleks siis üldse imelik, kui geenidel oleks oma kell, mis ütleks, kas elu on juba nii igav, et võiks ühe mutatsiooni ette võtta.
Tulemuste korratavuse parandamine on kallis isegi matemaatikute puhul. Näiteks matemaatilise bioloogia vallas saadud tulemuste põhjalikuks kontrollimiseks (teisisõnu, kindlalt korratavate tulemuste saamiseks) peaks eelarve poolteist korda kasvama.
Teaduse kallutatus
Teaduse üks suuri probleeme on aastakümneid olnud selektiivne publitseerimine. Teisisõnu, üldine hoiak, et publitseerimist – teistele kuulutamist – väärivad vaid uued ja huvitavad tulemused. Seevastu negatiivsed tulemused tuleks hoida sahtlis, sest need peegeldavad raisatud raha. Selline poliitika on andnud aastakümneid moonutatud pildi tegelikkusest. Seda kahjuks teadlaste suu, sule ja kirjutusmasinate kaudu.
Teaduses on sedasorti kallutatuse neutraliseerimise jaoks omad võtted. Mitmetes teadusvaldkondades tuleb nüüd selleks, et üldse saada õigust oma tööd publitseerida, eksperiment enne registreerida. Siis teame, mitmes eksperimendis mustreid ei nähtud ja saame märksa paremini otsustada, kas mustrid on tegelikult olemas või uurija silmapete. Sest eks armid on ju need, mis näitavad, et oleme päriselt elanud.
Tervis ja terviseteadus on mitte niivõrd hinna küsimused, kuivõrd teatavad peegeldused väärtustest. Väärtus ja hind on kaks eri asja. Oscar Wilde kirjutas kord mehest, kes teadis kõige hinda, kuid mitte millegi väärtust. Warren Buffett märkis, et hind on see, mis me maksame, ja väärtus on see, mis me vastu saame. Hind on kvantifitseeritav, kuid väärtus ei ole. Kui tervis on väärtuslikum kui teadmised, nagu ütles Thomas Jefferson, siis need väärtused pole sümmeetrilised. Inglise arstiteadlane, Kuningliku Seltsi ehk sealse akadeemia liige, söör Arnold Burgen olevat kirjutanud, et kui naerad, siis naerab kogu maailm meelsasti sinuga koos, aga kui sa norskad, siis sa magad üksinda. Veinis võib ju olla tõde ja vees tervis, aga – nagu märkis Kin Hubbard –, kodustest ravimitest on konkurentsitult parim hea abikaasa.
Kommentaar Von Krahli Akadeemia loengusarja „Elu pärast Google’it“ Kristjan Pordi loengule „Tervis“ 27.IX. Pordi loeng on järelvaadatav-kuulatav Von Krahli teatri Facebooki lehel: https://www.facebook.com/vonkrahliteater/.
[1] Näiteks www.facebook.com/severeweatherEU/videos/2200594193496881/?t=2)
