VÄHEKENE URBIPLAASTRIT: Mõnikord käib Tarmo Urb Eestis. Teate küll, need on need kidradega vennad, teine on ka. Nüüd käisid nad jälle. Juku-Kalle Raid kutsus Tarmo Urbi õue mängima. Mängimise vaheajal istuti puhvetis, söödi kana ja pajatati igasugustest asjadest.
Vennad Urbid iseenesest mingit eraldi tutvustusringi ilmselt ei vaja. Isepäised tegelased, lauljad, muusikud, aga tassivad mööda maailma ringi indiaanlasi, on keskkonnaaktivistid ning räägivad hea meelega maailmast kui tervikust. Lisaks veel üks asi, eriti Tarmo puhul. See on muidugi täiesti selge pilt, et Tarmo Urbil on iga kord üks tüdruk kaasas. Alati on. Mulle ei jää nende nimed meelde, aga on. Venda Toomast sedapuhku millegipärast ei ole, aga okei, tervitame teda Tarmo kaudu.
Juku-Kalle Raid (J-K.R): Märts on teatrikuu, millega seoses meenub teadagi, et ka sina käisid lavakas. Kaheksas lend, eksole. Lavakasse astumisel või sinna sattumisel oli vist väga tugev romantiline tähendus.
Tarmo Urb (T.U): Minu jaoks oli sellel hetkel täiesti eluline ja tähtis, et seal sai 30 rutsi kuus stipendiumi. Mis oli hiigelsuur raha.
J-K.R: Lavakas käivad tüübid olid siiski seltskonnas tehtud tegelased.
T.U: (Heidab käega) Seda probleemi polnud mul enne ega pärast lavakat, selleks polnud vaja sinna minna. Läksin seepärast, et sattusin kogemata kidraga 8. lennu EÜE gruppi. Kus Suuman ja Alents rääkisid mulle augu pähe, et mis sa jamad, sa peaks olema lavakas, mis sa kõmbid siin niisama kidraga ringi. Mine kohe eksamit tegema. Mina siis, et selge, tuleb minna. Elasin siin Kirjanike Maja hoovi peal. Panin kidra koju ära ja läksin. (Mõtleb veidi) Õppisin ühe luuletuse ka pähe. Lugesin Valeri Kirsile ette. Ta ütles, et kui sa selle luuletuse seal ette loed, siis visatakse sind kohe välja, kas uksest või aknast. Aga see oli kõige lühem luuletus, mis mul oli võimalik hankida sellel hetkel. Ma isegi ei mäleta, kelle luuletus see on.
J-K.R: No mida sa selles teatrikoolis siis õigupoolest õppisid või mis sa asjast tead?
T.U: Ma ei usu, et ma sealt midagi õppisin, mul oli lihtsalt väga lõbus. Ja meil oli erakordselt vahva kursus. Juba siis lavaka ajal ütlesin Roman Baskinile, et meil on kõik inimesed olemas, teeme oma teatri, noh. Muidu saadetakse ei tea kuhu kõik laiali. Meil olid Baskin, Kukumägi, Kangur… Et võtame paar ilusat tüdrukut ka peale…
J-K.R: (Segab vahele) Teil olid koledad või?
T.U: (Naerab) Mis sõna sa ise ükskord kasutasidki? Huvitavad.
J-K.R: Mille taha jäi?
T.U: Olid hetked, kus kõik tundus võimatu. Näiteks oli ju võimalik panna olümpiamängude ajaks 1980. aasta suvel meie telk Raekoja platsi ja teha seal teatrit. Aga keegi ei uskunud, et see võimalik on. Ja ma ei käinud kellelegi peale. Meil juhtus kogu aeg selliseid asju. Ükskord läksin Draamateatrisse ja sattusin mingile proovietendusele. Mikk (Mikiver) tuli lavalt ja istus pimedas saalis minu kõrvale. Küsis siis, et kuidas on, kas lavastad selle Saluri asja ära? Ma vastasin, et okei. Ja siis, kui tuled peale pandi, vaatas ja kohmas, et oi, ma pidasin sind kellekski teiseks. Aga noh, kui juba lubatud sai, davai lavasta ära. Võta oma kursuselt inimesed ja meie näitlejad ning tee väikses saalis ära. Ma läksin siis tagasi oma kursuse juurde ja ütlesin, et Mikiver pakkus mulle just väikeses saalis lavastada Saluri mingit tükki. Keegi muidugi ei uskunud. Et Urb teeb taas lolli nalja. Ja siis paar nädalat hiljem, Merle Karusoo tunnis, pistab Mikk pea ukse vahelt sisse ja küsib, et Urb, kuidas siis on, teete ära või? Ma vastasin, et ei, kursus polnud huvitatud. Mikk: okei, ma annan siis kellelegi teisele. Kursus pidi mulle kallale tulema, et mis mõttes. Mina vastu, et te ei tahtnud ju. Aga miks sa ei öelnud. Ma ju ütlesin. Aga, miks sa niimoodi ei öelnud, et oleksime uskunud? Aga, kuidas see käib? Et sellist pulli sai meil kogu aeg.
J-K.R: Sind heideti lavakast välja ande puudumise tõttu, eksole.
T.U: (Vaidleb hasartselt ning eneseirooniliselt) Ma olen üldiselt väga võimekas ja andekas inimene, aga mul puudus üks anne. Alluda Merle Karusoo kapriisidele ja käia õigel ajal koolis. Need kaks asja. Tulla tundi ja kuulata Reet Neimari täiesti lõpmatut heietamist. Varahommikusel, kõige paremal kepiajal – ja ma ütlesin seda muidugi Neimarile. Ma ei teagi, võibolla on mind püütud kõige rohkem kordi lavakast välja visata. Kolmanda kursuse alguses ma läksin lihtsalt minema. Ja siis nad püüdsid mind välja visata ja siis ma läksin Gurjevi juurde. Ta laulis mu tädiga. Ja siis ütlesin talle, et kuule, mind üritatakse välja visata. Ja siis tema ajas asja joonde. Kutsus mind veel muusikateatrisse. Kujutad mind ette täna Estonia teatris?
J-K.R: Sa mõtled, et mina siin räägiks ja sina laulaks vastuseid? Ei kujuta.
T.U: Lavaks oli minu jaoks seiklus, otsast lõpuni.
J-K.R: Väga paljud, kellega olen rääkinud, on – vastuoksa – alati öelnud, et lavakas oli ikkagi väga tõsine periood nende elust.
T.U: Sellepärast, et väga paljud keskpärased näitlejad saavad oma ainukesed huvitavad rollid teha lavaka ajal. Pärast nad mängivad ainult mingeid teenijaid või korstnapühkijaid või lilli kogu elu. Aga lavakas said kõik improviseerida, said kätt proovida kõigega, mis nad tahtsid. See oligi võibolla nende inimeste elus loominguliselt kõige huvitavam aeg. Muuseas, teatriga meenub, kuidas enne ühe visiidi käigus Georg Otsa laevale, millega me pärast ka ära hüppasime, oli teatripäev, me olime kutsutud esinema ja me tervitasime seal kõiki. Ainuke mehine käepigistus meie teatritegelastelt tuli Merle Karusoolt.
J-K.R: Vist nõukaajal oligi ülikoolis rohkem sihuke seiklus, hea vastutustundetu aeg. Nüüd on asi muutunud tööks. No et 18-aastane inimene mõtleb paaniliselt ette: kuidas õpin, mis töö saan, kuidas elama hakkan. Ühesõnaga, mõtleb trepile.
T.U: Kõik need koolid toodavad ju tarbekunstnikke. Nagu Kunstiakadeemia, lavakas. See on ju tegelikkuses tarbekunst. Õpitakse tehnikaid.
J-K.R: (Kukub õiendama) Miks tarbekunst halb on?
T.U: (Õiendab vastu) Ei olegi, ta on lihtsalt tarbekunst.
J-K.R: Häh. Minu loogika küll ütleb, et tarbekunst võib olla midagi jummala ägedat.
T.U: (Ajab oma) Tarbekunst on midagi tarvilikku, tarbekat.
J-K.R: No aga kui ongi chill?
T.U: (Jonnakalt nagu vana kits) Ei, kunst on chill. Tarbekunst on tarbekunst. Värvitud kulp minu jaoks ei ole eriline kunst. Kulp on lihtsalt, millega süüa, aga mis värvi ta on… Sina oled õppinud tarbima ja nautima ka tarbekunsti. Mina ei viitsi. Mul ükskõik, millelt ma söön. Aga kunst on ikka see, kui sul on pärst raskusi oma rakkude kokkukorjamisega. Peale seda šokki, mis kunst sinus tekitab. Kui kunst ei tekita sinus katarsist, siis see ei ole kunst. See on tarbekunst.
J-K.R: (Väikese irooniaga) Näed sa seda pidevalt?
T.U: (Kaljukindlalt) Muidugi. Aga mitte tihti. Viimasel ajal ma üldse ei ole tegelenud sellega. Ma tegelen ravimisega. Tegelen teiste maailma dimensioonidega. Vennas mul vaatab ikka filme ja me elame ju Hollywoodis. No kes see viitsib Hollywoodis filme vaadata? Meil ei ole televiisoritki. Seal toodetakse igas minutis kaks filmi. (Lootusrikkalt) Ikka tehakse veel asju, mis tähendavad midagi ja tehakse isegi ilusaid filme. Ja tükke ja kunsti. Mul juhtus Brasiilias tööõnnetus, kui me käisime seal esinemas Rio de Janeiros. Ja mulle tuli pimedas juurde üks brasiljaana ja hakkas minuga rääkima, portugali keeles. Ma ütlesin, et jube nunnu küll, aga minu portugali keel tõeliselt imeb. Tema, et oi, ma arvasin, et oled üks minu sõber. Vastasin, et ma olengi su sõber, aga ma ei räägi lihtsalt portugali keelt. Ja siis läksime baari ja siis kutsusin ta meie kontserdile. Ja peale kontserti tuli ta lava taha ja ütles, et ma pean minema tema etendusele. Ma ei olnud varem kunagi butoh-teatrit näinud. Tema õppis isiklikult butoh-teatri looja juures. Ta nimi on Maura Baiocchi. Ja ma olin amfiteatris monoetendusel poolteist tundi. Kujutad ette, monotükil. See ei saa huvitav olla. Võtsin siis igaks juhuks ühe tütarlapse ka kaasa, et oleks huvitavam. Aga Maura tuli lavale ja poolteist tundi olin ma hoopis teises maailmas. Erakordne anne, erakordne sügavus. Pooleteiseks tunniks olin täiesti kehast väljas, see oli täielik katarsis. Ma oleksin võinud seda naist seal üksi vaadata terve päeva. Need on need hetked, kui räägime kunstist.
J-K.R: Sa räägid nagu Fred Jüssi mardikast räägib!
T.U: Kui sa vaatad mardikat luubi all, siis see ongi täielik kunstiteos. (Mõtleb ning puhkeb naerma) Ära Jüssit siia vestlusesse too, mul on eriline suhe Fred Jüssiga. Viimased paar korda, kus me käisime Tomiga Saaremaal esinemas, tuli mitu sellist kõhevat vanemat daami häbelikult minu juurde seletama: me oleme teie väga suured austajad, härra Jüssi. Ma siis ütlen nüüd Jüssile, et Fred, hakka kidrat õppima.
J-K.R: Lavakas, tüdrukud, igasugune muu värk ja siis vangla.
T.U: (Rõõmsalt) Loogiline ju. Vangla on ju ka omamoodi teater. Ma sattusin vanglasse, sest olin halb eeskuju nõukogude noorsoole. Ja siis oli seal ka kahtlus, et üritasin illegaalselt piiri ületada ja läände põgeneda. See kahtlus oli väga tugev, kuna mind tabati piiritsoonist. Algus sai sellega tehtud ja pärast tulid muud asjad ka peale.
J-K.R: Neil on väga kindel rutiin, algatuseks veetsid sa kuus kuud eeluurimise all.
T.U: Mhmh. Kolmes vanglas, üks oli Petrosavotskis, kus ma Ivani laulu kirjutasin. Ivanile, kellega ma samas kambris olin ja kes ootas surmanuhtlust. Siis Leningradi Krestõ ja Patarei vangla. Krestõs oli viimane normaalne raamatukogu ja viimane normaalne toit. Eesti Patarei vangla üllatas mind sellega, et siin ei olnud kultuuri ja siin ei olnud toitu. Kõik varastati enne vange ära. Siia olid Ukrainast sisse toodud vangivalvurid. Naisvangivalvurid, keda huvitas ainult varastada midagi vangidelt, nende pisikesed lihavad sõrmed olid sõrmuseid täis ja nende lopsaka ukraina perse iga gramm oli varastatud vangide tagant. Kui ma esimest korda nägin Patarei vangla toitu, ma ei uskunud, et see on toit. Inimesed ütlesid, et see ongi söök, vastasin, et see on võimatu, ma olen ju sööki näinud…
J-K.R: Okei, kuus kuud sai läbi, siis tulid välja, aga luup jäi peale.
T.U: No just. Siis hakkas peale see kamm. Varsti jälle vanglas. Minu ateljee akna taga parkis pidevalt üks Volga, igasuguseid asjamehi oli. Üheks põhjuseks oli ka see, et ma kunagi ei küsinud meie tüdrukute käest, et mis su issi või emme teevad. Klara Halliku tütar ja kes seal kõik olid… Vanemad tulid suvilasse kokku ja ütlesid, et Urb tuleb mättasse lüüa, me ei saa ju lasta tüdrukutel käia mingi jubediku juures. Neist ei tule nii ju inimesi. Ma käisin paaris sellises kohas, mida legaalselt polnud isegi olemas. Näiteks rabas, kus hoiti eksklusiivselt kinni suguhaiguseid levitavaid inimesi. Seal mul õnnestus veeta mingi aeg ja siin-seal veel.
J-K.R: Rahule sind ju ei jäetudki, enne kui uttu saite tõmmata.
T.U: Ei jäetudki kunagi rahule jah – kuni me olime siit läinud. Siis ka veel mitte, alles siis, kui me olime juba Rootsis. Aasta oli 1988. Mulle tuldi kord juurde ja informeeriti mind – 1988 augustikuus, et oktoobris 1988 toimub minu viimane arest – ja hüvastijätt selle planeediga. Ta palus väga, et ma lahkuksin sellest riigist, kui võimalik. Võtsin kuulda, õnnestus saada Soome ja sealt Harri Sirola viis oma väikese porise Žiguliga meid üle piiri Rootsi. Ja Rootis tundsime esimest korda, et oleme väljaspool ohtu. Soome oli kaageebesnikuid täis. Rootsis tundsime, et oleme haardeulatusest väljas. Ja meil oli seal sõber, keda kunagi olümpiamängude ajal kohtasime, kes võttis meid seal täiesti enda kulule. Ta oli jõukas mees, andis meile oma suure suvemaja. Kus, nagu pärast selgus, oli Bergman lavastanud oma kolm esimest lühikest näidendit – selle suvemaja söögisaalis. Esietenduse päeval tekkis Bergmanil palavik, ilmselt närvidest ja seal elas üks naisterahvas, kes ütles siis, et see on kindel märk, et poiss peab end teatrist eemale hoidma. Nii läkski.
Kui me ühel päeval magasime, siis äkki kuulen, et autouksed käivad. Tead, kui inimesed hiilivad ja püüavad hästi vaiksed olla. Vaatan aknast välja, maja ümber püssidega kutid. Lähen siis paljajalu üle kriiksuva põranda Tomi tuppa, et kuule, Tom, kutid püssidega. Vanad instinktid hakkasid tööle, aga siis taipasin, et jahihooaeg on alanud. Meie aias käis kaks kitse kogu aeg õunu söömas, et nüüd need tüübid lasevad kitsed maha. Mõtlesime, et mida teha. Leidsime köögist udupasuna, lasime aknast rõveda töraka udupasunat. Kitsed kuulsid ja panid minema. Jäidki elama.
J-K.R: Kuidas sa Rootsist USA-sse sattusid?
T.U: Me läksime Rootsis USA saatkonda ja ütlesime, et tahame minna, rootslased muidugi ei saanud aru, miks me ei taha Rootsi paradiisi jääda. Siis läks aega, meie sõber andis meile oma korteri Rootsi kesklinnas, auto, suvemaja ja me pidasime USA-ga kirjavahetust. Ja siis kutsuti meid Frankfurti intervjuule, mis oli väga lühike. Kas te olete vennad Urbid? Meie: jah. Meil on teie kohta kõik teada, te olite õigel ajal, õigetes vanglates õigete asjade eest. Mul on teile ainult kaks küsimust: mida te teate Elu Sõnast. Meie, et mitte midagi. Intervjueerija ütles: õige vastus. Ja küsis seejärel, kas meile meeldib Tai söök. Vabandasin, et pole kunagi proovinud. Ütles: ma teen välja, lähme, ja viis meid Tai restorani. Oligi kõik. Tulid paberid.
USA võttis meid kiiresti vastu ja omaks. Igal sammul oli seiklus ja iga asi oli naljakas. (Naerab südamest) No kujuta ette. Kaks napakat krokodill Dundeed sattusid Nõukogude Liidust USA-sse. Meil oli kaks kitarri ja mingi raamat. Mul olid veel Sangari punased, tohutute aukudega püksid jalas. Ja siis meid võeti vastu ja läks kõik käima. Me olime kaks täiesti puupaljast kutti, kes elasid filmistaaride lossides, sõitsid pankurite autodega, kõigil oli kogu aeg midagi üle. Meile öeldi: sõida seni, kuni enda auto ostad. Ela seni, kuni omale maja ostad. Elasime väga naljakat elu.
J-K.R: Sa ütlesid, et kõigil on midagi üle. Aga ongi ju. Absoluutselt kõigil.
T.U: Me sattusime lihtsalt kohta, kuhu oleme kogu aeg kuulunud. Inimesed, kellega pärast oleme tihti koos esinenud. Nad tundsid meis ära nagu oma tüübid, ei tekkinud sellist arusaamatust. Selgus, et me olime mõelnud samu mõtteid ja laulnud samu laule erineval pool planeeti. Samal ajal. (Naerab uuesti ja pikalt) Alguses taheti meid panna Leonard Coheni kontserdile soojendajaks. Mina muidugi saatsin pikalt, et mis soojendajad meie oleme. Me oleme ise staarid. Oleks võinud muidugi minna, sest Cohen – selgus hiljem – oli väga huvitav kutt. Me ei teadnud ju kedagi, seetõttu juhtus väga idiootseid seiku. Mul on nii hästi meeles, et kutsuti mingile peole, tantsin mingi laheda tibiga, kõik on jube tore ja tema selja tagant inimesed teevad mulle nägusid. Mina, et mis viga on. Siis tuleb kutt mulle juurde ja sosistab. Married with children. Mina küsin, et, what, Katey, kas sa oled abielus või? Katey pidi püksi tegema, ta oli lihtsalt selle sarja – toona maailma sari nr 1 – staar. Katey Sagal. Mina ei tea sarjast pekkigi. Me seal musutame, pigistame kanni, jube tore olla, aga publikule oli see täielik pühaduse rüvetamine. Me ei teadnud ju, kellega me räägime.
J-K.R: Selleks, et lääne muusikamaastikul olla staar, pead ju üle kolme-nelja aasta endast taas märku andma, muidu kaod peldikust alla, torustikku, upud kloaaki ja jooksed merre. Teie olete uusi asju märksa harvem teinud. Ikka need samad vanad lood. Aga muidugi, kui Estoniasse tulete, on saal nutvaid naisi täis.
T.U: Meiega juhtus see asi, et algatuseks viidi meid kokku väga võimsate inimestega. Isiklikult Capital Recordsi presidendiga ja meie laulud neile väga meeldisid. Aga me ei mahtunud ühtegi kategooriasse. Ning selleks, et Ameerikas saada tõeliselt kuulsaks, pead minema mainstream’i. Mis käis mulle täiesti pinda, ütlesin, et meie ei kavatse muuta mitte midagi. Meie endale rütmimasinat taha ei pane. Take it or leave it. Lihtsalt sa ei mahu sinna masinavärki, sa oled vale suurusega kopikas. See gazirovka töötab teistsuguste kopikatega.
Meil olid ja on praegu väga suured fännid, kes meid armastavad, aga me ei vaevunud end kategooriatesse pressima. Sest me olime nii kasvanud. Suured inimesed on kõik alustanud kompromissidest, Hollywood ongi üks suur kompromiss. Nii ja nii mitu aastat ja siis saad kunagi ka oma materjali tegema hakata. Ma ikka saatsin kukele ja paljud diilid jäidki tegemata.
J-K.R: Siis teete ikka muusikat?
T.U: (Rõõmsalt) Me ikka kogu aeg jorutame ja teeme kontserte ja oleme võimelised esinema. Aga pidevat kontserttegevust me ei ole püüdnud arendada. Muusika on praegu nii teistsugune. Praegu on moes suhkruga piserdatud tapeet. Elu sees ei viitsiks ma midagi sellist teha. Ootame, millal kangelaste aeg tagasi tuleb, folk tagasi tuleb. Midagi juba tuleb.
J-K.R: Huvitav, mis oleks juhtunud vendade Johansonidega, kui nad oleksid USA-sse juhtunud?
T.U: Mis oleks juhtunud või? Sama, mis Rannapiga. Nad oleksid laulnud kõik Eesti majad läbi ja tagasi tulnud. Nad on eesti muusikud.
J-K.R: (Imestab) Sina oled ju ka eesti muusik?
T.U: (Vaidleb) Ei ole!
J-K.R: (Imestab veel rohkem) Ei tea, misasi sina oled siis?
T.U: (Aeglaselt selgitades) Väga suur vahe. Kui me istusime Peter Gabrieliga kolmekesi stuudios ja laulsime üksteisele laule, siis me ei olnud eesti muusikud. Peter Gabriel ja Johansonid koos aga ei kõla tuttav mu kõrvale. Mulle on Johansonid alati meeldinud, nad on nunnud! (Mõtleb pisut) Eriti lahe vend on see õde. Õdevend? (Naaseb teema juurde) Aga USA on jube karm. Seal näiteks oli üks tšehhi bänd, mis pidas aasta vastu ja seda ainult nime pärast. Nimi oli Bouncing Jacks.
J-K.R: Võibolla mõne õrna Eesti ööbiku jaoks on USA tõesti talumatult kandiline, võib ära lömastada.
T.U: Nad absoluutselt ei talu mingisugustki aktsenti, kui sa laulad mingigi aktsendiga, siis nad ei saa sinust aru. Mis sest, et sinu inglise keel võib olla väga hea.
J-K.R: Briti inglise keelega võib samuti raske olla.
T.U: (Hakkab naerma) Me käisime Texases ja muudes lõunapoolsetes osariikides ja üks asi, mis mulle väga meeldis – kui sõitsime Nasville’i sisse –: highway kohal oli suur tulikiri „Munn and Tillman vorstivabrikud“. Mõtlesin, see peab olema väliseestlane. Ei ole võimalik, et keegi kogemata vorstivabrikule sellise nime on pannud. Mõni Jaan tegi ära selle. Me olime seal sellise inimese külalised nagu Mae Axton. Tema on see, kes kirjutas sõnad Elvis Presley laulule „Heartbreak Hotel“. Ja olla Nashville’is tema külaline on kui olla Jumala külaline paradiisis. Ükskõik, kuhu temaga läksid, mütsid lendasid peast ja seljad läksid kangeks ja siis…
J-K.R: (Segab julmalt vahele) Sa siin ütlesid enne, et tegeled ravitsemisega, mida see tähendab? Ütle mulle kui nõukogude inimesele.
T.U: (Elementaarsel toonil) Väga lihtne, kui keegi on omadega perses, annab ta mulle pappi ja ma teen ta korda.
J-K.R: Mis sa teed?
T.U: Teen su korda.
J-K.R: Ma küll pole kindel, kas ma tahan, et mind korda tehtaks.
T.U: Sellepärast ma sind ei teegi korda, et pole vaja.
J-K.R: Eestis on viimased kolm aastat hull esoteerikalaine. Sada saadet nõidadega vähemalt iga päev. Me teame ka ajaloost, et on selliseid perioode varemgi olnud, 19. sajandi lõpp, mil tegeleti taldrikukeerutamise ja varjusurnute ning muuga. Nüüd on aga see kolinud telekasse ja…
T.U: (Hammustab vahele) Ei ole siin mingit pistmist sellega, mida mina teen. Ma absoluutselt ei kuulu sellesse kildkonda. See, mida mina teen, on teadusega seletatav tegevus. Ma tegelen energeetikatega. Ma olen vibratsiooniline torumees. Ma tegelen energeetikate harmoniseerimisega inimeses, mille tagajärjel inimesel lihtsalt haigused lähevad ära. Haigused tulevad ju disbalansist. Paned balanssi ja ongi korras. Ma näen neid energiaid. Viiruselisi ja bakteriaalseid haigusi on täiesti võimalik ravida, nagu muteerida viiruse DNA-d.
J-K.R: (Uudishimulikult) Kust sa seda tead, et sa oskad? Kas nende indiaanlaste juurest? Kas keegi ütles?
T.U: (Hooletult) Ma sündisin sellisena. Mingist asjast sa hakkad registreerima, et mitte igaüks ei tea, mida sina tead. Et inimesed on erinevad. Mingi vanuseni kõik lapsed arvavad, et nad on täpselt ühesugused. Aga ei ole. Nagu Vigala Sass ütles kunagi, et kui sulle antakse missioon, siis antakse ka missiooni läbiviimiseks kõik vajalikud võimed.
J-K.R: Andekusest üksi võib vähe olla. Jutu mõte on see, et hea kultuur ei ole see, mis laksab iseenesest vastu molli, kui akna lahti teed, vaid seda peab ikka ise otsima, kui huvitatud oled.
T.U: Kui palju on sealsamas LA-s tohutult andekaid inimesi, kellest ei tea mitte keegi mitte midagi. Ja sealsamas müüakse megalt mingit kuradi Mariah Carey junni, ma püüan viisakas jääda, aga… Nii paljud andekad ei jõua kunagi mainstream’i, neist ei saa kunagi suhkrustatud peldikupaberit. Aga tõsi see on: paljud andekad vennad ei ole ka kommertsliku mõtlemisega. Lähed New Orleansis õhtul tänavale pärast oma viiendat õlut, jalutad ladina kvartalis. Ja äkki kuuled mingist väikesest uksest üht saundi. Sinu aju registreerib, et see on võimatu, et selline tuleb siit. Lähed sellest väikesest uksest sisse ja tõesti, Nevil Brothers on peal. Ja 30 inimest vaatavad ja vanad panevad täiega. Sa istud seal ja ei usu. Aga ülejäänud on mainstream, joi mother, joi fucker.
J-K.R: Nii on saabunud aeg küsida kaks eriküsimust kahelt murelikult Põltsamaa lugejalt, Hardi Volmerilt ja Mart Nutilt. Esimene küsimus Hardi Volmerilt. Kui pikk sul on?
T.U: Ütleme niimoodi, et Volmeri küsimus pärineb ajast, mil mobiilidel olid veel antennid küljes. Hardi! Praegu enam ei ole, telefonid on ilma antennita, pikkus ei loe midagi. Nii et see küsimus on praeguseks juba tehniliselt vananenud.
J-K.R: Ja teine on siis Mart Nuti eriküsimus. Kui lühike sul on?
T.U: Ei olegi lühike.
