KOMMUNISMIAEGNE BEEBIROOSA UNISTUS: Arhitektuuriloolane Karin Paulus uudistab 60 aasta vanust Tallinna “šikk-modern” stiilis ehitatud satelliitlinna Mustamäed. Kunagisest tarmukast unistuste linnaosast on saanud vanima elanikkonnaga linnaosa. Samas tähendas Mustamäe kunagi uutmoodi elu, kommunistlikku helget tulevikku, kus kõik on võimalik. Mustamäest on Tallinna vene muuseumis üleval ka näitus.
Mustamäe on Eesti kõige stiilipuhtam modernistlik utoopia. Sarnaseid tüüphoonetega 1950.–1970. aastatel valminud uusi linnu ning linnaosasid leidub üle maailma ja hoolimata sellest, et nii arhitektuur, planeeringud kui ka ajaloolise tausta ignoreerimine olid ebaoriginaalsed, pakub toonane tehnokraatlik idealism mõtteainet.
Mustamäe ei tekkinud tühjale kohale
Tegelikult on Mustamäe otsene eelkäija kindlasti vähemalt 17. sajandist pärit Kadaka küla, mis asus hajali, sisuliselt erinevate küladena Harku järve ja Mustamäe nõlva vahel ning osaliselt sellest lõunasse jääval paelaval. Neid kutsuti siis vastavalt Harku ja Haabersti Kadaka küladeks. Vanimad talukohad paiknesid praegu osaliselt maa alla viidud Soone oja (ka Kadakaküla, Kadaka oja, nüüd Iisaku soone) lähedal. Hiljem liitus Kadakaga Tallinna pool olnud Raba küla.
Kui varem tegeleti peamiselt karjakasvatusega, siis Tallinna edenemine tööstuslinnana ja elanike jõukuse kasv suunas Kadaka rahvast aedvilju kasvatama. 1920. aastateks kokku kasvanud Kadaka külas oli 50 talu. Nõukogude võimu tulles sai neist 1949. aastal Kadaka kolhoos, mis aasta pärast ühendati Pikaliiva ja Järve külade taludest tehtud Järve kolhoosiga ning hakkas kandma nime Koit. Kadaka küla idaosa liideti Tallinnaga 1958. aastal.
Nendele aladele rajati 1960. aastatel Mustamäe I ja II ning hiljem III ja IV mikrorajoon.
Ajalooliselt nimetati Mustamäeks praegu Nõmme linnaossa kuuluvat kõrgendikku. Siit avanes kaunis tumedates toonides metsadega vaade, mäge kutsuti nii siniseks kui ka mustaks. Ala võimalusi tunnetas eriti hästi Nikolai von Glehn (1841–1923), kes rajas siia oma lossi ja mändide all tervislikku elukeskkonda pakkuva aedlinna – Nõmme.
Mäepealsed kohanimed kandusid kogu linnaosale. Sarnaselt Nõmmega oli ka Mustamäe loodud utoopia vaimus – prooviti rajada täiuslikumate ehituste ja ümbruskonnaga maailma, mis omakorda sünnitaks uue inimese. Omalaadseks ühisalaks on kujunenud mäenõlvad ning metsad Mustamäe ja Nõmme vahel, kus armastatakse jalutada, sportida ja pidutseda. Muide, 19. sajandil tõlgiti ajalehes vilksatavat Montenegrot mõnikord suupäraselt Mustamäeks.
Põhjamaade eeskujud
Mustamäe ala hakati arendama juba 1930. aastatel, kuid toona oli tegemist asundusega ehk siis kohaga, kus maaparandustööde abil korrastatud maadele hakati jagama uusi krunte. Projektile andis näo üks meie esimesi naisarhitekte – Erika Nõva. Põllutööministeeriumi Asundusametis hakkas just tema 1936. aastal kavandama Mustamäe asundust ametnikele, kes töötasid Tallinnas.
Mustamäe üldplaneering valmis 1958. aasta võistlustöö põhjal. Konkursiprojekti autoriteks olid Mart Port, Voldemar Tippel ja Toivo Kallas, kellega liitusid projekteerimise käigus Liidia Pettai, Tiiu Argus, Malle Meelak jt.
Eeskujuks võeti Ida-Euroopa pealinnade uued linnaosad, samuti Põhjamaade linnad, millest kahjuks eristuti viletsama ehitusviisi, väiksemate korterite ja korralikult välja ehitamata keskuse poolest. Modernistlikult pakuti vabaplaneeringut, kus tahukad on paigutatud “orgaaniliselt” loodusesse.
Esimeses mikrorajoonis läks suurem ehitamine lahti 1962. aastal, sest 1961. aastal hakkas tegutsema Tallinna Majaehituskombinaat, mis tootis, nagu paljud teisedki Nõukogude Liidus asutatud üksused, Prantsuse inseneri Raymond Camus’ firmas väljatöötatud betoonelemente. Täies vastavuses 20. sajandi alguse funktsionalismi ideedega soosis hoonete arhitektuur universaalset, demokraatlikku ja rahulikku ühetaolisust. Elamutega seoti haridusasutused, teenused ja töökohad. Liikumisvahendiks pidi saama kiire ühistransport.
Jalakäijale võis uudne planeering siiski segaseks jääda, sest lähtus tema vajaduste asemel kompositsiooni esteetikast.
Töö-elukoht-keskus
Oluline on rõhutada, et Mustamäe sümboliseeris läbi nõukogude aja head elu. Seal pakutav omaette korter, kus on ka soe vesi, keskküte, kanalisatsioon, elekter ja telefon, jäi paljudele kadestamisväärseks unistuseks. Arhitektuur oli moodne ja sõiduvahendiks sarviline ning keskkonnasõbralik troll. Mustamäe ühes sõsaraks on Rootsi Vällingby, mille ideeks oli ABC linn (ABC-stad) – akronüüm sõnadest Arbete-Bostad-Centrum ehk töö-elukoht-keskus, kus sooviti rahvale pakkuda kõike eluks vajalikku ning kuhu sõitis metroo.
Tuleb tõdeda, et vähemalt paberil kavandati Mustamäed kui tarka tervikut: lisaks elamutele pidid sinna tulema koolid, lasteaiad ja kõikvõimalikke teenuseid pakkuvad keskused. Viimaseid nimetati ABC-deks, mis viitas kenasti sellele, et sealt saadi kätte nii hädavajalikud kaubad (A) kui ka muu vajalik (B ja C). Nii olid peale toidu- ja tööstuskaupade sama katuse all näiteks kulinaaria, juuksur, selvepesula, keemiline puhastus, aga ka raamatukogu, korrakaitsepunkt, vehklemissaal ja restoran.
Legendaarseks muutus just ABC-5 (valmis järkude kaupa aastaks 1970), mis nägi eriti šikk välja, mängides oskuslikult maastikuga ning luues nooblite paviljonidega modernistliku omamaailma. Kompleks meenutas Saksamaa ja Põhjamaade uute keskuste lahendusi, kus pakuti vaid jalakäijatele mõeldud sõbralikku ruumi, mis kutsus nii poodlema kui ka vaba aega veetma.
Maja tegi eriti kuulsaks restoran Kännu Kukk: populaarne koht, kus peale söömise sai jalga keerutamas käia. Restorani nimi viitas tollal uuesti menukaks muutunud samanimelisele kangele napsile, mida Eestis toodeti juba enne sõda.
“Meil on teada, kuidas süüa, magada, kuidas kõndida, kuidas rääkida. See on nii ilus, nii esteetiline, kuidas meie elame. Kes teisiti teeb, läheb ristile, tuleriidale, uuemal ajal krematooriumi,” ironiseeris mustamäelane Mati Unt 1967. aastal teoses “Elu võimalikkusest kosmoses”.
Mustamäe teed ja tänavad
Võiks ehk lisada, et Mustamäe-nimeline tänav on üllataval kombel ajalooline, pärit aastast 1937. Varem tunti seda kolmes kohalikus keeles vastavalt eesti Haabersti, vene Габерская ул. (1916) ja saksakeelse Haberscher Wegi nime all. Samuti on kasutatud nimesid Uus-Kadaka tee ja saksakeelset Löwenruhsche Straße.
Teine ajalooline kohanimi on Kadaka tee. Sama võib öelda tema nimekaimu, Kadaka puiestee kohta, mis esineb 1920. aastatel ka näiteks kui Кадакский бульвар ja Kaddaksche Promenade.
Nõukogudeaegset deviisi kogu maailma rahvaste sõprusest järgib Sõpruse puiestee nimetus (1958). Osa sellest paikneb kunagisel Kristiine heinamaal, tänava algusosa tunti varem Endla puiesteena. Samas idee, et rahvas võiks olla sõbralikum, pole ju üldse mitte halb?
ENSV Teaduste Akadeemia instituutide ja elamute järgi sai 1963. aastal nime Akadeemia tee. Mustamäe ehitajatele on aga pühendatud Ehitajate tee, mis rajati samuti 1963. aastal.
Omal moel väärtustati Mustamäel eesti kirjandust. Sõelale jäid tuntumad autorid, kes on kujutanud ka talupoegade ja tööliste elu – seda heroiseeris sotsialistlik mõtteviis. 1963. aastal rajati Eduard Vilde tee, seejärel A. H. Tammsaare (1966) ja Juhan Sütiste tee (1968). Pole väga tähele pannud, et täna kultuuriinimeste järgi liiga palju tänavanimesid antaks. Kuigi jah, viimasel käigul Laulasmaa kanti, märkasin, et seal on Arvo Pärdi pühamu läheduses Lepo Sumera tee.
Mustamäe – Eesti massiehituse algus
Mulle meeldib mõelda, et praegu üle Euroopa moesõnaks muutunud 15 minuti linna kontseptsioon on siin ju tegelikult kenasti olemas – võid olla täitsa paikne, sest olemas on lisaks kodule ka töö, haridusasutused, poed ning palju rohelust.
Ainult et Mustamäed ei turusta keegi innovatiivse, keskkonnateadliku, teaduspõhise tervikliku linnaruumina. Kuigi täpselt samad põhimõtted olid kasutusel ka 1950.–1960. aastatel.
Mustamäe oli esiti põlvkonnaprojekt – siia kolisid noored tegusad spetsialistid, kes olid seotud näiteks tänase Tallinna Tehnikaülikooliga. Nii on see ka täna: Mustamäe elanikkond on kõige eakam pealinnas. Mustamäele järgnes kogu Eestis laiem masselamuehitus, kuid Lasnamäel, Annelinnas ja mujal polnud enam aega ja tahtmist sarnast süsteemset terviklikkust luua.
Et kunagine uuenduslik ehituskunst ei sobi eakatele, kuidas keskkond on kohati liiga üheülbaline ning kohati tekitab võõrastust kultuuriline mitmekesisus, oleme näitusele toonud Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuritudengite ideed, kuidas tüüpmaju ja nende vahelist ruumi etemaks muuta.
Mulle tundub, et meie näituse eriliseks rosinaks on siseõu, kus taimede kaudu tutvustame Mustamäe muutumist, näiteks liiviku loodust, tallinlaste jaoks tavatult köögivilja (eriti kartuli ja kapsa) kasvatamist, tänaseid kogukonnaaiakesi. Lisaks on vahvate makettidena esitatud iseloomulikud majatüübid, mille vahel võid tunda ennast otsekui Gulliver liliputtide maal.
Kommunistlikud utoopiad
Leidsin 1958. aasta ajalehest Edasi Kommunismile artikli, kus visioonis kirjeldatakse Mustamäed. Selles sõidetakse rongiga otsekui tulevikku: “Mõlemas suunas sõidavad voolujoonelised autod. Eskalaatorid toimetavad inimesi Mustamäe nõlvast üles ja alla. /–/ Tehakse konkreetne samm, et ellu viia kommunistliku partei ja Nõukogude valitsuse poolt seatud suur ülesanne lähema 10–12 aasta jooksul likvideerida korteripuudus. /–/ Uude rajooni asub umbes 60 000 inimest. Uus elamumassiiv kavatsetakse põhiliselt välja ehitada nelja- ja viiekordsete majadega, kus on kõik kommunaalmugavused. Nende vahele tulevad ka kõrgemad, kuni 10–12-kordsed hooned. Ehitatakse teater, kinod, lastesõimed, haiglad, kauplused ja teenindamiskombinaadid. Seatakse üles ka eskalaatorid, millest oli juttu eespool. Need on vajalikud selleks, et kiiresti toimetada tuhandeid inimesi üles ja alla Mustamäe järsust nõlvast.
/–/ Kuid pöördugem tagasi kahe sõitja vestluse juurde elektrirongis.
“Mis on uue linna nimi?” küsib sissesõitnu. “Teda nimetatakse satelliitlinnaks,” vastab naaber. “Satelliitlinnaks?”
“Jah, mitteametlikult nimetame oma linna selliselt,” kinnitab tallinlane. “Tekkis ju selle elamurajooni ehitamise mõte ajal, millal taevas kihutasid esimesed Nõukogude kunstlikud Maa kaaslased. See rajoon on Tallinnale satelliidiks.”
Näitus “Mustamäe. Kas unistuste linn?” on Tallinna vene muuseumis avatud kaks aastat. Toimuvad teeõhtud kuraatoritega, arutelud, trollituurid jm.
Mustamäe Tallinna vene muuseumis
Karin Paulus
Otsustasime koos Tallinna Linnamuuseumi filiaalis vene muuseumis töötava ajaloolasest kuraatori Denis Jatsenkoga, kelle vanavanemad on otse loomulikult mustamäelased, et Mustamäe on piisavalt ärgas mõtteaines, millest näitus teha.
Näitus Mustamäest asub Pikal tänaval Tallinna vene muuseumis. Meid huvitas, kuidas kuuekümneseks saanud linnaosa on kujundatud, millised on sealsed hooned, inimeste elustiil, linnaehituslikud probleemid ning ka võimalikud lahendused. Otsustasime, et me ei taha mingil juhul teha puhtakujulist nostalgianäitust, nagu seda oli korter-lavastus Mustamäe kultuurikeskuses Kaja, vaid pigem pakkuda natuke ambitsioonikamat mõtteainest. Kuigi jah, kui panime välja kompostri ja käsime analoogiga ka Mustamäe laadal, siis olid kõik üle neljakümnesed väga heldinud ning tahtsid meie trollipiletit meenutavat näitusepiletit komposteerida ning lapsi ja lapselapsi selles vallas koolitada.
Siiski tahame öelda, et Mustamäe ei ole ainult nooruspõlve meenutav valss Voldemar Kuslapi esituses, vaid elus linnaosa, kus ka täna toimub palju huvitavat. Näiteks avas sügisel Akadeemia teel uksed uus riigigümnaasium (arhitektuuribüroo Must), mis jätkab üsna sujuval viisil tehnikaülikooli veidi ehk liiga tehnitsistlikku linnakut. Tundus kuidagi sümboolne, et ümbruskonnas ei kohanud ma jalutajaid, küll aga pakirobotit.
Üks müüt, mida tahtsime ümber lükata, on see, et linnaosa rajati 1960. aastatel tühjale maale ehk liivikutele ja männikusse. Kaugeltki mitte. Mustamäel on omad eelkäijad vanade külade näol.
Taoline jutt pole erandlik – meenutagem kõikvõimalikke koloniaalpoliitikale iseloomulikke avaldusi uute “tühjade” kohtade hõivamisest.
Tegelikult – kasvõi tsaaririigis Kaug-Itta rännanud eestlased hakkasid oma külasid rajama, põldu harima ja kalastama aladel, kus olid juba varem elanud teised rahvad. Ent ilmselt on patune kontseptsioon pidada eestlasest uudiasunikku asiaadi suhtes kolonialistiks.
