NO MIS MEIL OMETI ARUS OLI: Musta Kasti lavastaja ja näitleja Kaija M Kalvet kitkub oma noorest peanahast kamaluga halle juukseid ja haliseb vanamutina. Mis kuradi hooaeg see selline on? Kes laskis Volkonski tuppa? Ja kõik need ühiskondlikud jauramised? Mis viga on? Nagu üldse ei saa või?
Käes on sügis. Teatrikunst kolib tagasi tuppa. Varsti ei sõidaks metsa hallatanud küüni enam ka kõige suurem teatrisõber, kes keskmine eestlane ikkagi teadupoolest on. Värskelt avaldatud uuringust selgub, et 68% küsitletuist peab teatrit parimaks vaba aja veetmise viisiks[1].
Selles valguses alustavad oma sisehooaegu kõik teatrid, nende hulgas Must Kast, projektiteater Tartus, mis kevadel kolmandat sünnipäeva tähistab. „Kolm“ ei ole enam mingi „üks“, kätte on jõudnud aeg küsida, mida tahame trupina maailmale öelda.
Avameelselt arvamisest
Esimene esietendus koos hooaja avamisega on juba seljataga, nimelt Märt Koigi monotükk (lavastatud Lennart Peebu poolt) „Avameelselt arvamisest“. Ja ei olegi nagu päris teater, on „sõnavõtulavastus“, see tähendab, professionaalne näitleja ei kavatsegi laval professionaalselt ümber kehastuda, vaid võtab sõna teemadel, millest tema arvates tuleks ühiskonnas rääkida. Mis see siis on? Ja mida see lavastaja seal tegi? Kahju, et Must Kast ei saanud eelnimetatud statistikaga varem tutvuda, muidu oleks me ehk võtnud teadmiseks, et „teatri sekkumist poliitikasse ja ühiskonnaellu peetakse eesti teatrikülastaja poolt vähemtähtsaks“. Nüüd on muidugi juba hilja.
Volgi kangelased
Järgmine uuslavastus, oktoobrirevolutsiooni 99. aastapäeval esietenduv Peeter Volkonski „Kangelased“ astub esmapilgul samasse ämbrisse. Kuus näitlejat ja külalislavastaja keskenduvad küsimusele, kus on tänapäeva ideelised granaat-hambus-revolutsionäärid ja mis on Eesti poliitika ürgvaenlases, Viktor Kingissepas, armastus- ja austusväärset. Läbinisti ühiskondlik-poliitilised teemad, soovi korral seostatavad isegi aktuaalse islamiäärmuslusega.
Kõik kantakse ette Vilde restoranis õhtusöögi kõrvale Desert Queen Bandi live-muusika saatel. Selge see, et näitlejad istuvad publikuga samas lauas – Musta Kasti oleks ehk tõesti aidanud teadmine, et eesti teatrikülastaja meeldivuse pingerea lõppu jäävad eksperimentaalsed lavastused ja osalusteater. Noh, pole viga, ainult seitse etendust novembris ning teist samapalju või isegi vähem kevadel. Ja neid saab ju ka veel ära jätta.
Kes tuleb riigipühal teatrisse?
Et kahest möödapanekust veel vähe, näitab ilmekalt järgmine uuslavastus 24. veebruaril. Kas tõesti? Kes tuleb riigipühal teatrisse? Kas tõesti jäime lootma selle peale, et „ehkki kinos käiakse rohkem, peetakse teatrit olulisemaks“? Milline inimene jätab vaatamata presidendiparaadi televiisoris, mis on peaaegu nagu kino, ja tuleb teatrisse selle nimel, et saada teada, mis on trupi arvates tema tegelik identiteet?
Hea küll, ilmselt on etendusi ka pärast riigipüha ja vähemalt on lavastuse kunstnik Illimar Vihmar, kes sai käesoleval aastal Eesti Teatriauhindade laureaadiks, nii et võib loota vähemalt esteetilist naudingut, mida samuti uuringu põhjal otsitakse. Kuigi liiga kindel ei maksa enam olla milleski.
Röövel Rumcajs
Erand läbikukkumiste süsteemis: lastelavastus „Röövel Rumcajs“, mis märtsi algul Teatri Kodus esmakordselt publiku ette tuuakse, tõotab teatrikülastaja „emotsionaalset maailma rikastada“. Paljudele nostalgilist rõõmu pakkuv materjalivalik võib juba äratundmisel hinge soojaks teha ning lastelavastustega liigset eksperimenteerimist ehk kartma ei pea. Osalusteatri noot on sihtgrupi puhul ehk paratamatu, kuid õnneks ei viidud uuringut läbi väiksemate vaatajate seas, kes ehk sellest, et neile osalemine ei meeldi, veel midagi ei tea.
Mis oli meil hooajaplaani koostades arus?
Teatri sünnipäevaks märtsikuus plaanime teha teose, mida lavastavad korraga kõik Musta Kasti neli lavastajat. Mis oli meil hooajaplaani koostades arus?
Seda, et inimesed otsivad teatrist „konkreetset lugu“, ei oleks tegelikult nii raske olnud välja mõelda ka ilma paljutsiteeritud uuringuta. Tahta selget narratiivi, kui korraga käsutavad neli täiesti eriilmelise käekirjaga inimest, on lihtsalt naiivne. Materjalgi on paraku sada aastat vana, Siuru kirjandusrühmituse albumid, mille kohta juba Tuglas ise ütles: „Loomise rõõm – see olgu meie ainus tõukejõud!“ Seega on ka lähtepunkt omavahel seostamatu nagu sõnad võõrkeeles. Palju õnne sünnipäevaks, tõepoolest, Must Kast! Oma viga mõistes planeerisime esietendusele järgneval päeval suure avaliku sünnipäevapeo, et teatrikülastaja saaks end lõpuks ometi pettumuste kiuste korralikult välja elada.
Kaksismaa
Hooaja viimane esietendus, Soome lavastaja Anni Mikkelsoniga koostöös valmiv „Kaksismaa“ paistab vähemalt esialgu sõnalavastusena, mis on iseenesest hea märk, kuid Skandinaavias on eksperimenteerimisega teadupoolest palju pikem traditsioon, nii et viltu võib minna siingi. Paraku võib juba praegu veendunult öelda, et ka selle suvelavastuseks nimetatud üllitise näol ei ole tegu komöödiaga, nii et publiku maitsega arvestamisest on Must Kast taas loobunud.
Aasta jooksul mängime edasi ka eelmisest hooajast kaasa toodud lastekaid (sõnavaba „Õhupallid“ ja sõnarohke „Padjatäis päikest“) ja noortekaid (monolavastus „5 grammi sisemist rahu“, muusikali vähemalt meenutav „Jõud“ ja viipekeelne „Müür“). Midagi nendes ikkagi oli ka publiku maitsele vastavat, muidu oleks ajalukku maha jätnud. Küllap on statistika taga mingisuguseid reegleid kinnitavaid erandeid.
Mille üle võib tänulik olla?
Kõigele otsa vaadates võib olla tänulik, et me loomenõukogus veel ooperit või balletti pole lauale löönud, kuna need on viimased ebapopulaarsed žanrid, mille lünki meie mängukava täita ei suuda.
Rõõmu võib tunda ka selle üle, et hoolimata kõigist kõrvalekalletest ka teiste teatrite repertuaarides pidas 84% küsitletutest endiselt vajalikuks teatrite riiklikku rahastamist. Ning mis meil Mustas Kastis ikka teha, kui loota selle peale, et publik endiselt „arvestab tüki valikul sõprade ja tuttavate soovitustega“ ning toob meile niiviisi mõne vaataja lisaks.
Neljandal hooajal oleme jälle targemad. Me teeme seda teatrit ju esimest korda.
[1] Siin ja edaspidi on tsiteeritud artiklit http://kultuur.err.ee/v/teater/f0c1989a-329c-46e6-ad13-9dcebcd814b4/varske-uuringu-pohjal-otsivad-eesti-inimesed-teatrist-konkreetset-lugu.