TALLINNA LINNAARHIIVI SUUR LUGU: Kalmer Mäeorg uurib Tallinna Mündi tänavat, mille pikkus on umbes 45 meetrit ja mis on üks Tallinna vanalinna lühemaid tänavaid, kui mitte kõige lühem. Aga kaugeltki mitte igav tänavajupp.
Mündi tänav seob kunagist linna peatänavat Pikka tänavat linna keskpunkti Raekoja platsiga ehk turuplatsiga. Ajavahemikus 1555–1815 läks Mündi tänava siht raekoja poole vaekoja ja linna häbiposti vahelt.
Erinevad nimed
Mündi tänava lääneservas asub kaks maja (Mündi tn 1 ja 3), mida võib küll pidada ühe nn Jegorovi maja osadeks kolmel ajaloolisel kinnistul. Mündi tänava idaküljel on aga kaks maja (Mündi tn 2 ja 4) kolmel ajaloolisel kinnistul. Kuna kaks maja ja kinnistu on pikka aega olnud linna käsutuses, on need saanud ühe aadressi: Mündi 2. Nagu mõnel teiselgi Tallinna vanalinna lühemal põiktänaval, puudus ka Mündi tänaval väga pikka aega kindel nimi. Keskajal nimetati seda näiteks (ladina ja alamsaksa keeles) lühikeseks tänavaks turu juures.
Mündi tänav võiks ehk kanda ka Habemeajaja või Kirurgi tänava nime. Tallinna vanalinnas pole ühtegi teist kinnistut kui hilisem Mundi kinnisvara (nr 265) Mündi ja Teenri tänava nurgal, mida need ametimehed oleks sama järjepidevalt omanud ja kus elanud. Praegu sellel teemal pikemalt peatumata märgin ainult, et ajavahemikes 1414–1551 ja 1688–1765 oli kinnistu omanikeks järjepidevalt 12 habemeajajat või kirurgi, neist esimene küll nimetu drogist (Drageller).
Kes oli aga kinnistu viimaselt kirurgist omanikult Georg Wilhelm Burmeistrilt 1765. aastal kinnistu ostnud Peter Friedrich Mundt?
Peter Friedrich Mundt
- F. Mundt oli sündinud Saksamaa sadamalinnas Rostockis. Perekonnanimi arvatakse tulenevat kas saksakeelsest sõnast der Mund (= suu) või siis eesnimede Raimund või Bohemund lühendamisest. Maailmas elab praegu umbes 12 000 selle perekonnanimega inimest, neist u 5500 Saksamaal, põhiliselt Põhja-Saksamaal.
22-aastase noormehena, pärast kaupmehe õpipoisiaastaid, saabus ta 1748. aasta kevadel Tallinna ja astus Tallinna Mustpeade vennaskonda. Mustpeavennaks jäi ta koguni 20 aastaks. 1752. aastast on teada, et ta ostis end vabaks üsna tülikast ja koormavast vennaskonna lauaülema ametist. 1760. aasta jaanuaris andis Mundt Tallinnas kodanikuvande. Sellele oleks pidanud järgnema või sellega kaasnema abiellumine ja Suurgildi liikmeks vastuvõtmine. Teadmata põhjusel lükkus see kõik aga edasi ja Mundt jäi veel kaheksaks aastaks mustpeavennaks. 1765. aasta oktoobris ostis Mundt siiski endale maja hilisema Mündi ja Teenri tänava nurgal (Mündi 1 / Teenri 2, kinnistu nr 265). 1766. aastal omandas Mundt naaberkinnistu (265 Mündi tn 3) keldri ja pööningu. Selline kinnistu horisontaalne jagamine oli tollal üsna ebatavaline.
Abiellu astus Mundt alles 42-aastase mehena. 29. novembril 1767 laulatati ta Niguliste kirikus raehärra ja kohtufoogti Voldemar Graffi 22-aastase tütre Dorothea Elisabethiga ning järgmise aasta märtsis võeti Peter Friedrich vastu Suurgildi liikmeks.
Mundt oli siidi- ja kangakaupmees. Näib, et Tallinna jõukamate suurkaupmeeste hulka ta ei kuulunud. 1780. aasta lõpus valiti Mundt Suurgildi vanemaks. Asehalduskorra tulekuga 1783. aastal tekkis Toompeal ja 1786. aastal ka all-linnas palju uusi ametiasutusi ning tekkis vajadus suure hulga uute ametnike järele. Paljude ametikohtade täitmine toimus valimiste kaudu literaatide, kaupmeeste ja vähemal määral ka käsitööliste hulgast. 1783. aastal valiti Mundt kubermangulinna Tallinna kõrgema kohtuasutuse kubermangumagistraadi kriminaalasjade (kohtu) üheks kolmest kaasistujaks. Kubermangumagistraadi koosseisus tegutses Mundt kuni asehalduskorra lõpuni ja kubermangumagistraadi likvideerimiseni 1797. aastal. Asehaldusajal kuulus Mundt nn nimekate kodanike kategooriasse, keda Tallinnas oli ainult seitse kuni kümme isikut. Juba jaanuaris valiti kohtuasjades kogenud 71-aastane Peter Friedrich Mundt taas tegevust alustanud rae liikmeks ning juba sama aasta augustis ka bürgermeistriks. Sellesse ametisse jäi Mundt kuni oma surmani 2. augustil 1800. Viis aastat hiljem suri ka tema lesk Dorothea Elisabeth. Mõlemalt on meie arhiivi jäänud testament. Oma väikese pärandiosa rahas said Peter Friedrich Mundti sugulased, Tallinna kirikud ja vaesed, aga kuna lapsi peres ei olnud, pärandasid Mundid oma kinnis- ja vallasvara oma nn kasutütrele ja Dorothea Elisabeth Mundi õetütar Maria Dorothea Nagelile (1773–1845), kes oli ema kaotanud kaheaastaselt. Kummalisel moel läks veel 13 aastat, enne kui Maria Dorothea Nagel majaomanikuna kinnistusraamatusse kanti.
Nime andmise juhus
Ilmselt sai Mündi ja Teenri tänava kolmekorruseline kivimaja sellise välisilme, nagu on näha 1805. aasta fassaadijoonistel just Mundtide ajal. Enam-vähem sellisel kujul püsis hoone kuni 1929. aasta suurema ümberehituseni. Mundtid elasid oma majas 40 aastat.
Kinnisturaamatu järgi oli Peter Friedrich Mundt aga selle kinnistu omanik 53 aastat, sellest 13 aastat postuumselt. Erinevalt mitmetest kaasaegsetest raehärradest ja kaupmeestest Mundt siiski millegagi eriti silma ei paistnud. Ta polnud vabamüürlane, vabamüürlus köitis tollal rohkem nooremaid kaupmehi ja eriti literaate. Väiksemaid kohtuvaidlusi tal võlaasjus oli, kuid suurematesse sekeldustesse ta ei sattunud. Ehk on teda ka vähe uuritud.
Näib siiski, et see, et ta tänavale nime andis, oli lihtsalt juhus. Alul oli tegemist tänava rahvakeelse nimetusega, kuid hiljemalt 1843. aastal oli Mundten-Straße saanud ka ametlikuks aadressraamatus kasutatavaks nimeks.
Teisi Mündi tänava elanikke
Samas võiks Mündi tänav kanda ka Gonsiori tänava nime. Raehärra Jakob Gonsioril oli lisaks hilisema Gonsiori tänava äärsele kinnistule (praeguse Viru keskuse kohal) maja ka vanalinnas, Peter Mundti maja vastas (praeguse Mündi 2 / Raekoja pl 10). Selle maja oli ta ostnud juba 1827. aastal ja pärast Gonsiori surma 1865. aastal pärandas ta sellegi testamendiga heategevuslikuks otstarbeks. Gonsiori pärandvara kapitalide ja kinnisvara tulude baasil loodi Jakob Gonsiori asutis, mis tegutses Mündi tänav 2 majas kuni selle likvideerimiseni Nõukogude okupatsiooni ajal 1940. aastal. Seega oli Mündi tn 2 maja Jakob Gonsioriga seotud kokku 113 aastat.
Preili Nageli kätte jäi Mündi ja Teenri tänava nurgamaja kuni tema surmani 72-aastaselt 1843. aastal. Edaspidi oli kinnistu viie omaniku valduses. Kuni septembris 1927 ostis selle Eesti ärimehelt August Kakitilt Eesti rikkaim venelane, ärimees Ivan Jegorov, kes naaberkinnistud ja peaaegu terve kvartali oli omandanud juba 1918. aasta algul ja lasknud need 1924.–1923. aastail arhitekt Artur Perna projekti järgi ühtseks suureks romantilise ja barokiliku joonega elamuks ümber ehitada. 1929. aastal, arhitekt Eugen Habermanni projekti järgi, liideti nn Jegorovi majaga arhitektuuriliselt ka Teenri ja Mündi tänava nurgamaja. See majaosa sai juurde ühe korruse ja katusekorruse, täiesti uue fassaadi ja omapärase kõrge orvadega astmikportaali, selleks, et tollal osaliselt vaekoja varju jääv uhke hoone rohkem välja paistaks.
Jegorovi maja kõige n-ö keskaegsem osa on Pika ja Mündi tänava nurgal (praegune Pikk 12 / Mündi 3), mis oli tuntud Riesenkamffi majana. Maja kuulus alates 1865. aastast Aleksander Leonhard Riesenkampffile ja 1909. aastast Karl Eberhardt Riesenkampffile. 1918 ostis maa ja valduse Ivan Jegorov, kuna aastail 1918–1919 algas vanalinnas omanike vahetus, Eesti riigi vastu tegutsenud baltisakslased pidid siit lahkuma ning lahkus ka perekond Riesenkampff, kelle majad sai kaupmees Jegorov küllaltki odavalt. Sel ajal oli see kinnistu ainuke päris keskaegne 14.–15. sajandi maja, teisi ümberkaudseid maju oli juba 19. sajandil ümber ehitatud.
1920-ndate “äritsoon”
- aastal kujundati arhitekt Erich Jacoby projekti järgi Mündi tänavale äritsoon. Juba siis lõhkusid paigaldatud vitriinaknad natuke keskaegset struktuuri. Aga 1931. aastal tehti küllaltki kummaline ümberehitus, mis muinsuskaitsjatele oli täiesti vastuvõetamatu: keskaegne maja ehitati kõrgemaks. Hoone põhiplaani ei muudetud, aga ühe korruse ja kolmnurkse gooti viilu vahele ehitati lihtsalt korrus ja uus viil kujundati taas neogooti stiilis. Sinna tehti gooti stiili eeskujul orvad, aga see ei olnud enam ajalooliselt autentne.
Positiivne oli see, et ripplagede alt tuli välja neli laemaali ning kuigi Jegorov ei leidnud neile omal ajal funktsiooni, ei hävitanud ta neid ära. Kõige väärtuslikum täistalalaemaal restaureeriti linna rahadega ja kuna see asus rendipinnal, siis oli ta linnarahvale nähtav.
Kinnistu oli Eesti aja lõpuni Jegorovi käes. 1920.–30. aastatel muutus hoonestik moodsaks kortermajaks, mille all asus populaarne restoran ja esimesel korrusel äripinnad. Nõukogude ajal paiknes Jegorovi kinnistul arvukalt kontoreid. 1990-ndate teisest poolest seisis see maja peamiselt tühjana, ainult esimesel korrusel tegutsesid mõned ärid. Vahepeal taheti sinna hotell rajada, kuid lõpuks kinnistu omandanud itaallased leidsid, et nii suure põrandapinnaga hoonesse on mõttekas korterid ehitada, sest nende müügist saadav kasum on tohutu.
“Mundist” saab “Mündi”
- aastatel tegutsesid Mündi tänava esimestel korrustel peamiselt mitmesugused moeärid: kaks kübaraäri ja üks kübaratöökoda (Mündi 3), kaks pesu- ja pudukauplust, Rodese kaelasideme ja traksitööstus, õmblustöökoda ja valmiskleitide äri “Malle” jm. Mündi 1 majast sai osta lasteriideid ja daamide pesu, teha päevapilte (Karl Osol) ning osta rongipileteid ja vahetada raha; siin oli Rahvusvaheline Magamisvagunite selts Wagon-Lits.
Mündi tn 2 tegutsesid 1930. aastatel mitmed tähtsad Tallinna linnavalitsuse osakonnad, meie arhiivimoodustajad: majandusosakond, rahandusosakond ja revisjoniamet. Viimase arhiiv pole küll säilinud. Nõukogude ajal jätkas Mündi tn 2 tegevust Tallinna Linna TSN Täitevkomitee Rahandusosakond. Praegu töötab seal üks osa Tallinna kommunaalametist. Linna TSN Täitevkomitee kolm osakonda tegutsesid vähemalt 1960. aastatel ka Mündi tn 3 majas. Seal korraldati linna statistikat, arvestati ja jaotati elamispinda ning teenindati elanikkonda elukondlikult (Elanikkonna Elukondliku Teenindamise Valitsus).
- aastatel, kui toimus Tallinna tänavanimede korraldamine ja mingil määral ka eestistamine, Mundi tänava nimi kedagi ei häirinud. Alles Nõukogude ajal, 1954. aastal, tunnistati see sobimatuks ja tänav nimetati ümber Mündi tänavaks. Mündi tänav pole Eesti linnade ja muude asulate tänavanimena Tallinnas sugugi unikaalne. Mündi tänav on Kuressaares, Paides, Võrus, Pärnus ja Narvas ning tuleneb see metallraha üldnimetusest või ka taimenimest.
