RAHUSOBITAMISE MÄNGUD: Kui parafraseerida vana tõde, et kindlaim tee uue sõjani on rahuleping, siis pole see kunagi tabavam olnud kui Minski kokkulepete puhul, ütleb kolumnist Arvi Tapver. Kuidas juhtus, et lepped, millesse keegi niikuinii ei uskunud, omandasid siiski “ametliku dimensiooni”? Ja millest hoolimata kestab täna sõda.
Juba see, et Minski lepete näol (2014–2015) oli tegemist terve rea rahvusvaheliste kohtumiste, protokollimiste ja näiliselt ka kokkulepetega (selmet oleks olnud ühe ja sama kohtumise protokolliliste, ridamisi sündinud otsustega) veab paralleeli sadakond aastat varem aset leidnud ja geograafiliselt ka lähedase Brest-Litovski rahuga toonaste Nõukogude Venemaa, Saksamaa Keisririigi, Austria-Ungari ja Türgi/Ottomani sultanaadi ja Ukraina Keskraada/Hetmanadi vahel.
Mõlemal puhul katkestas läbirääkimisi korduvalt sõjategevus vaenupoolte vahel, mõlemal juhul sõlmisid lepinguid osaliselt veel tunnustamata valitsused ja mõlemal juhul jäi rahuaeg üürikeseks.
Minski lepeteks sundis laua taha istuma (peamiselt lääne esindajaid ehk Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni ehk OSCE) vajadus humaansetel kaalutlustel lõpetada sõda Ukrainas ning sisuliselt iga hinna eest. Takkajärgitarkus on täppisteadus, mis ütleb, et iga hinna eest kauplemine annab oponendile läbirääkimistel trumbi, kuna selline meetod mõjub meeleheite märgina, ent see siin on juba lihtsalt targutus.
Tegelikult peaks alustama sellest, mis seisus algasid läbirääkimised ja kes need pooled olid.
Maidanist Minskini
Väga skemaatiliselt võttes oli Venemaal 2014. aasta kevadeks mõõt täis saanud sellest, et Ukraina pidevalt ja vääramatult Lääne sfääri kaldub. Viimased presidendid olid enam-vähem üle ühe esindanud kord Venemaa, kord Lääne huve. 2013. aasta talvel ei neelanud rahvas Kiievis alla venemeelset Viktor Janukovõtšit, kes oli kord juba valimispettusega presidendiks saanud, kohast ilma jäänud, uuesti võimule tulnud, pidurdanud Ukraina ja Euroopa Liidu assotsiatsioonilepingut ning üleüldse ajanud Moskvale meelepärast poliitikat.
Inimesed tulid linna peaväljakule Maidanile, meelt avaldama. Läks löömaks. Sai surma sadakond meeleavaldajat, kuni jõustruktuurid 2014. aasta veebruaris rahva poole üle läksid. Ülemraada tagandas Janukovõtši, kes oli selleks ajaks juba Venemaale põgenenud.
Kuna käpik-president ei viinud sihile, okupeeris Venemaa liider Vladimir Putin Krimmi poolsaare ning tekitas käpik-vabariigid: Donetskis ja Luhanskis. Algas sõda, mis kestab siiani.
Tunnustamata riikide allkirjad
Donetski ja Luhanski Rahvavabariike muidugi ei tunnistanud peale Venemaa, Lõuna-Osseetia ning Abhaasia keegi (neistki kaks viimast on tunnustamata moodustised Venemaa käepikendustena vasallid), aga see tõik ei takistanud 2014. aastal septembris neidki Minskisse leppele alla kirjutama kutsumast.
Jõudsime küll sündmustest veidi ette, aga selleks hetkeks, kui Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon Prantsusmaa ja Saksamaa eestvedamisel kohtumise kokku kutsus, oli sõda väldanud juba pea pool aastat, mistõttu tundus rahusobitajatele, et vastutulek Venemaale on väike hind.
Keegi küll rahvavabariike ei tunnusta, aga laseme neilgi pärast suurte poiste kokkulepet lehe alla nurka midagi sodida. Pealegi tagaks see justkui, et ka need, muidu kontrollimatud jõud, rahu tunnustaksid. Toonast Euroopa Liidu mõjukamate riikide idasuuna poliitikat iseloomustas üldine sinisilmsus, mille ilmekateks sümboliteks omakorda olid Prantsusmaa president François Hollande ja Saksamaa liidukantsler Angela Merkel.
Tegelikkuses ei mõjunud see hästi leppe legitiimsusele ega taganud ka rahu. Teistes oludes poleks mõeldav olnud, et rahulepingule kirjutavad alla tunnustamata riigid.
Järeleandmisi saab aga teha ainult millegi või kellegi arvelt. Konkreetsel juhul pidi Ukraina detsentraliseerimise eesmärgil võtma vastu seadusi, mis reguleeriks Donektski ja Luhanski oblastite staatust, sealhulgas korraldama ennetähtaegsed valimised ja tagama sealsete separatistide puutumatus, et neid ei saaks vastutusele võtta. Sellega oleks pooled istutanud alalise, kuigi tunnustamata viitsütikmiini Ida-Ukrainasse.
Detsentraliseerimine tähendas lihtsamas eesti keeles seda, et kohalikud venemeelsed alluksid üha vähem keskvõimule ehk saaksid sisuliselt Kiievit pikalt saata ja Ukrainast erinevat poliitikat ajada. Ukraina pidi lõhkuma rahu nimel ja Lääne rahustuseks oma riiklust. Donetsk ja Luhansk aga nõudsid oma õigust vaid Vene relvade toel.
Samas muidugi oli lepetes ka punkt, mille kohaselt tuli Ukraina territooriumilt välja viia kõik seadusevastased relvarühmitused koos sõjatehnika ja võitlejatega, sealhulgas palgasõdurid. Tundub, et palgasõduridki on selle konflikti üks läbivaimaid jooni, kui nad ka peremeeste vastu mässu tõstavad ja ise Minskisse pagevad.
Minski “Suur Illusioon”
Kunagi 1909. aastal ilmus Inglismaal samanimeline raamat, mis veenvalt tõestas, et majanduslikult võttes pole eesterendav esimene ilmasõda võimalik. Vähemalt mitte pikaajaline, kurnav ja laastav sõda. Jäi veel viis aastat oma aja suurima tapluseni…
Tundub, et OSCE-d huvitas Minski lepingute puhul peamiselt lepingu esimene punkt ehk kohene kahepoolne relvarahu tagamine. Just nimelt kahepoolne, sest Venemaa ja Ukraina vahel ei käi tänapäevalgi sõda.
Samas peab tõdema, et Ukraina polnud sel hetkel sõjaks valmis. Kasvõi Krimmi ladusalt kulgenud okupeerimine Vene vägede poolt näitas seda. Seega polnud siin pelgalt Lääne-Euroopa illusoorsusega tegemist.
Mis puutub Venemaasse, siis just sel samal põhjusel tuli president Vladimir Putin Minskisse. Tuli kui heatahtlik, ent siiski kõrvaline rahusobitaja: lapsed on liivakastis riidu läinud, tuleb ju lepitada.
Õnneks või kahjuks ei jõudnud sisuliselt ükski leppe punktidest jõustuda, sest juba paari nädala jooksul jätkusid tulevahetused. See sobis ilmselt eelkõige Putinile, sest ainus punkt, mis ei pruukinud talle meeltmööda olla, sätestas “Ukraina-Vene piiri alalise jälgimise ning OSCE kontrolli all olevate julgeolekutsoonide loomise piirialadel”.
Kuna lepe 2014. aasta 5. septembrist polnud elujõuline, koostasid pooled juba sama aasta 19. septembril järelmemorandumi, mis pani märksa enam rõhku militaarsetele klauslitele: keelata lahingulennukid turvatsoonis; välismaiste palgasõdurite konfliktipiirkonnast väljatoomine; igasuguste ründeoperatsioonide keelamine ning kokkulepe raskerelvad 15 kilomeetrit mõlemal pool kontaktjoont tagasi tõmmata, luues selliselt 30-kilomeetrise puhvertsooni.
Samuti pidi OSCE eriseiremissioon võtma Ukrainas ülesandeks jälgida Minski protokolli täitmist. Polnud tarvis pikalt jälgida, sest 28. septembril ehk kümne päeva pärast puhkes Teine Donetski lennuvälja lahing, nagu ajalugu seda teab. Pärast rahvavabariigi võitu ütles selle liider Aleksandr Zahhartšenko 2015. aasta 23. jaanuaril leppest lahti. Tema sõnum rahvusvahelisele meediale oli selge: Donetski rahvavabariik ei pea enam relvarahukõnelusi, vaid kavatseb rünnata kuni Donetski oblasti piirideni. Zahhartšenko ise hukkus 2018. aastal plahvatuses Donetski kesklinna kohvikus.
Leping ja legitiimsus
Sisuliselt teatas keegi, kes polnud lepingu seaduslikuks subjektiks, et tema seda lepet täita ei kavatse. Õige ka! Ega ikka igasuguseid leppeid, mida teised riigid omavahel sõlmivad, peagi täitma.
See on üldse rahvusvahelise õiguse suurim puudus: lepe on pädev vaid siis, kui üksteist tunnustanud subjektid tunnustavad vabatahtlikult seda, milles nad kokku leppisid – kolmandatele-neljandatele sama leppe tunnustamist seaduslikult peale suruda ei saa. Pole riikideülest ja ühest seaduslikku jõudu, mis saaks sundida. Ainus küsimus, mis õhku jäi, oli see, miks need rahvavabariigid üldse läbirääkimiste juures viibisid.
Seejuures on märgilise tähtsusega ka nende lepete puhul võõrustaja roll: 1994. aastast Valgevene Vabariiki valitsenud Alaksandr Łukašenka režiimi Lääne demokraatiad ei tunnusta. Jäägu igaühe enda otsustada, kas sellise asukoha valimine lepingu sõlmimiseks tõstab või langetab leppe legitiimsust.
Igal juhul sõda muudkui veeres ja järgmine kohtumiste voor Minskis pidi toimuma 2015. aasta 31. jaanuaris. Kohale tuli OSCE, kohale tuli Ukraina delegatsioon ja isegi Venemaa, ent keda polnud, olid separatistid. Seegi kõnelus läks aia taha.
Minski Lepped, osa 2
Nagu heas Hollywoodi traditsioonis sündis menukile kohe järg. Veel 2015. aasta 11.–12. veebruaril kohtusid Minskis Putin, Merkel ja Hollande tollase Ukraina presidendi Petro Porošenkoga, kohal olid seekord isegi põikpäised rahvavabariikide juhid. Kestnud see kohtumine suisa kuusteist tundi järjepanu.
Kokkuleppes oli taas “vahetu ja täielik relvarahu nõue Ukraina Donetski ja Luhanski oblastite rajoonides ning selle range täitmine alates 15. veebruarist (kella 00.00-st EET) ehk juba kolme päeva jooksul allkirjastamisest.
Samuti oli seal taas raskerelvade väljatõmbamine mõlemalt poolt võrdsele kaugusele eesmärgiga luua nüüd juba vähemalt 50 kilomeetri laiune turvatsoon vähemalt 100 mm kaliibriga suurtükkide jaoks, 70-kilomeetrine turvatsoon mitmikraketiheitja (MRLS) jaoks ja 140-kilomeetrine tsoon taktikaliste raketisüsteemide jaoks.
Raskerelvade väljatõmbamine pidi lõpule jõudma kahe nädala jooksul ja kontrollima pidi seda protsessi OSCE kolmepoolse kontaktrühmaga.
Kohe pärast relvade väljaviimist pidid arutluse alla tulema kohalikud valimised Donetskis ja Luhanskis. Selleks tuli muuta riigi põhiseadust ja kogu protsessi võtmesõnaks oli ikka “detsentraliseerimine”, mis tähendanuks eriõiguste andmist mässulistele provintsidele. Ilmselt tundus see OSCE-le kõige lihtsam lähenemisviis olukorrale: eriolukord tingib eripiirkonnas eriõigusi. Riik vaadaku ise, kuidas sellega hakkama saab.
Ukraina Ülemraada pidi kuu jooksul alates leppe allkirjastamist kinnitama resolutsiooni territooriumi kohta, mis kuulub erirežiimi alla vastavalt seadusele “Ajutise korralduse kohta” s.o separatistide vabariigid. See punkt lõhnab juba väljapressimisena ja meenutab hoopis Müncheni lepet 1938. aastast, millega Saksamaa sai Tšehhoslovakkia (leppe järgi küll vaid Sudeedi osa sellest) ning Euroopa näiliselt “rahu meie päeviks”.
Loomulikult pidid armu saama need, kes rahvavabariike lõid.
Ukraina pidi saama siiski kontrolli kogu riigipiiri üle, sealhulgas ka separatistlikes vabariikides.
Järelm tegelikkuse teemadel
Niisiis, kahurid vaikisid hetkeks, kuigi relvarahu rikkusid mõlemad pooled korduvalt. Näiteks väitis toosama Zahhartšenko konfliktipiirkonna kohta, kus lahingud edasi käisid, et sellele lepe lihtsalt ei laiene. Lahingud jätkusid Mariupolis ja siingi tundub praegu, nagu poleks olukord sisuliselt aastatega muutunud. Lõpuks viisid pooled raskerelvad siiski eemale.
Raada võttiski vastu seaduse Donbassi eristaatuse kohta nagu Minski lepped kohustasid, aga sõda seal jätkus.
Seda nimetavad sõjaväelased madala intensiivsusega konfliktiks, mis tähendab, et otseselt sõda pole, aga iga hetk võib kuskilt kuuli saada.
Kuna Euroopa peamine eesmärk ehk rahu ei sündinud, tekkis arutelu sisuliselt selle üle, kes on leppe osapooled, et saaks kohustada või kellelegi vähemasti süüks panna. Euroopa Liidu poolt vaadates olid konflikti osapoolteks kogu kamuflaažist eksitamatult Ukraina ja Venemaa, seega pidanuks need riigid ka rahu tegema. Venemaa jäi kindlaks oma vahendaja rollile ehk tema nägemuse järgi peaks Ukraina tunnustama oma mässulisi piirkondi ning otse läbi rääkima. Vahemärkusena: neis rahvavabariikides maksis ja maksab siiani Vene rubla, riigikeeleks on vene keel ja kehtib Moskva aeg.
Ukraina uus president Volodõmõr Zelenskõi keeldus terroristidega läbi rääkimast. Ligikaudu samal ajal palus Venemaa Riigiduuma president Putinil tunnustada Donbassi rahvavabariike ja 2022. veebruaril teatas Putin, et Minski lepingud ei kehti ning alustas “erioperatsiooni” Ukraina denatsifitseerimiseks.
Järelmi järelm
Kas nüüd üllatusena kellelegi, aga “erioperatsioon” muutus pea koheselt “täiemahuliseks sõjaks” ja see avas “Õhtumaa vägevate” silmad. Pole mõtet liialt parastada või hukka mõista lihtsameelseid, demokraatias üles kasvanud poliitikuid: Putin on julgeoleku ohvitserina saanud parima demagoogia koolituse parimate mentorite käe all parimate impeeriumi traditsioonide järgi.
Sõda pole kaugeltki läbi, aga võimalik, et kunagi saab sellegi lõppakordist ehk rahuleppest analoogselt kirjutada.
Siiski on üks oluline moment, mida tasub meenutada seoses Minski lepetega.
Üheks ajendiks Venemaale, et 2022. aasta 24. veebruaril oma tankid Ukrainasse saata, oli väide, nagu kavatsenuks too riik taastada oma N. Liidu aegse tuumariigi staatuse, millest ta 1994. aastal loobus.
Teisisõnu väitis Putin, et Ukraina kavatseb taasluua (sest sisse osta pole seda võimalik) tuumarelva. Ühtegi toetust sellele väitele avalikus meediaruumis ei leia ja ega seda kuigi paljud ka tõsiselt võtnud. Tuumarelva loomine on aastatepikkune programm.
Ukraina sai tõepoolest N. Liidu lagunemise järel pärandiks hulga tuumarelvi ja muutus põgusaks ajaks suuruselt kolmandaks tuumariigiks. Need relvad paiknesid vastavalt impeeriumi strateegilistele plaanidele üle riigi ja nii jäi neid ka Ukrainale. Nendest relvadest lääneriikide heameeleks ja kergenduseks tõepoolest ka 1994. aasta Budapesti memorandumiga Ukraina loobus, saades vastu julgeoleku tagatised nii USA-lt, brittidelt kui ka Venemaalt. Hiljem liitusid leppega ka Prantsusmaa ja Hiina. Ukraina andis oma tuumalaengud Venemaale ja lepe pidi tagama, et pole tal neid relvi vajagi, kui suurriigid tunnustavad Ukraina suveräänsust. Juhtub veel mõni õnnetus, on seda siis vaja! Lääneriikide jätkuv huvi on tõkestada uute tuumariikide kui kasvava riski teket – olgu selleks siis Iraan, Põhja-Korea või Ukraina.
Pilt muutus tolsamal 2014. aastal ehk täpselt kakskümmend aastat hiljem, kui Venemaa Krimmi okupeeris. USA ja Suurbritannia nägid selles Ukraina suveräänsuse ehk Budapesti memorandumi rikkumist. Venemaa seda loomulikult ei näinud, ent süüdistas 2022. aasta veebruaris (vahetult enne sissetungi) leppe rikkumises ja nüüd juba tuumarelva ehitamise kavatsuses hoopis Ukrainat, kui Zelenskõi Müncheni julgeolekukonverentsil 19. veebruaril teatas, et 1994. aasta Budapesti memorandum Ukrainat tegelikkuses ei kaitse ning andis ühtlasi mõista, et seetõttu võib riik sellest taganeda, kuna Donbassi rahvavabariikide tunnustamisega on Venemaa juba samast leppest taganenud. Tuumarelvast loomulikult ühtki sõna jutuks polnud. Siiski oli see Putini jaoks ammendav põhjus, et väita tuumaprogrammi käivitamise kavast Ukrainas ja seega lisaõigustuseks sissetungile.
Aasta hiljem väitis Putini administratsiooni endine esimene asejuht Vladislav Surkov avalikult, et Venemaa ei kavatsenudki Minski leppeid täita.
