INFORMATSIOONI EEST PÕGENEJAL ON LÜHIKESED JALAD: Jaan Tõnissoni Instituudi juhataja Andrus Villem pajatab olulise taustajutu Vene-Ukraina sõjale. Ja seisukohast, mis riivab ka Eestit ja meie lugu. Heidame pilgu Karl Vaino pojale Antonile, kes on olnud läbi aastate Putini vaikiv kaaslane.
Juba pikemat aega nuputavad maailma juhtivad poliitikud, politoloogid ja isegi teadlased, mis toimub Venemaa presidendi peas.
Eklektiline andmestik
Isik, kes võib valla päästa ebaloogilise õuduse, nõuab uurimist. Ohtlikku nähtust püütakse lahti mõtestada psühholoogilistest, meditsiinilistest ja isegi metafüüsilistest aspektidest lähtudes. Kui USA kongressis arutati eriti meditsiinilist aspekti, siis vene politoloogid kalduvad metafüüsilise variandi poole.
Võimalik lahendus võib olla siiski hoopis lihtsam ja arusaadavam, kui harutada lahti süsteem kui selline. Lääne asjatundjad, oma kardinaalselt erineva kultuuritausta tõttu, ei suuda tungida süvitsi vene hierarhilise organisatsiooni omapäradesse. Venelased ise, kes elavad autokraatse süsteemi sees, ei oma eemaltjälgimise võimalust ja arutlevad kujunenu üle, olles süsteemi osaks.
Tänapäeva maailmas on olulisimaks arengut edasiviivaks või ka pärssivaks jõuks reaalse teadmise omamine. Kui arutleda toimuva üle isevalitsejani jõudva informatsiooni adekvaatsust silmas pidades, siis torkab eriti silma selle aspekti oluline puudulikkus. Siit-sealt avalikkusse jõudvad infokatked lubavad oletada, et Venemaa presidendi käitumise aluseks olev andmestik on tihti eklektiline.
Kolm tilka verd
Kõige selgemalt avaldus see tendents Ukraina sõja aluseks oleva sovbesi (Venemaa julgeolekunõukogu) koosolekul. Üritusel osales kogu võimueliit, kes pidi täies koosseisus andma Vladimir Putinile verevande. See ei olnud sõjakusest õhkuvate inimeste kogum, vaid pigem hirmunud ja arusaamatuses inimeste kamp, kes pidi avalikult andma ära kolm tilka verd, teades, et see on pöördumatu tegu.
Venemaa võimuladvikust ei lastud aga ekraanidele ühte tippametnikku, kes on ka muidu pea nähtamatu. Tema puudumist lojaalsustõotusel märkis ära ainult Kremli propagandisti Solovjovi saade. Infosõja avangardil tekkis küsimus, kus on Anton Vaino esitlus. Oli ta ju kohal. See jäi küll ka ainsaks märkuseks, sest osalejaile meenus, et üks isik on puutumatu.
Vaikne Vaino
Venemaal viimase paarikümne aasta jooksul kujunenud vertikaalses võimuastmestikus on Anton Vaino kerkinud vahetult Vladimir Putini selja taha. Tema ametipost presidendi administratsiooni juhina on mõjukuselt vaata et olulisem peaministri omast.
Netist leiab tema pilte peamiselt koosolekutelt Kremlis või ka näiteks riigivisiidilt poseerimas koos Xi Jinpingiga. Nüüd juba kuus aastat presidendi kantseleid juhatanud Anton Eduardovitš on selles ametis toimetanud seni kõige pikemalt.
Kes on see mees, kelle kohta on infot vähe, aga kelle mõju on tohutu? Ja miks ta on Vladimir Vladimirovtši favoriit? Ise on ta märkamatu ja vaikne. Vähemalt väljast kiigates.
Esimese mehe usaldus
Peale Vaino üllatusmääramist nii kõrgele ametipostile arvas enamik vaatlejaid, et see on märk uue „tehnokraatliku“ põlvkonna tulekust Kremlisse. Ees ootasid justkui ümberkorraldused, mis siiski oli ekslik hinnang. Putinil oli teda vaja oma mõju säilitamiseks ja kindlustamiseks.
Antonis on Vladimir leidnud sugulashinge. Mõlema elukäigudki on sarnased.
Anton Vaino lõpetas MGIMO (Moskva Võõrsuhete Instituudi), mis on luureametkondade kasvulava tunduvalt enam kui Vladimir Putini läbitud Leningradi ülikool.
Sarnaselt ülemusega teenis Anton välismaal (Jaapanis) ja oli peale naasmist väike ametnik Välisministeeriumis.
Kremlis toimus ta karjäär suhteliselt kiirelt, sest kaasteenijate sõnul oli vähe nii kohusetundlikke ja täpseid ametnikke. Teiseks eelduseks oli Putinile silmajäämine, kuna ta esmased ülesanded olid protokollilised.
Nagu Putin ei jäänud pärast Sobtšaki kaotust Peterburi linnavalitsusse, nii lahkus ka Vaino Medvedevi vaheaastatel Kremlist.
Neljakümne neljaselt sai Anton Vaino mõjukuselt Venemaa teiseks meheks, aga sellest hoolimata pole teda näha ega kuulda. Tal ole seda vaja, sest talle kuulub Venemaa esimese mehe täielik usaldus.
Sanktsioneeritud kardinal
Kahtlane, et see nii jääb, sest läbikukkumised Ukraina avantüüris lennutavad kive ka Anton Vaino kapsaaeda.
Samas on halli kardinali positsioonid üsna kindlad. Kes ja millal presidendiga kokku saab ja millist olemasolevat informatsiooni vahendab, on siiani Vaino otsustada. Kusjuures vananeval isevalitsejal on raske kedagi teist sama kaliibriga tegelast enam valida.
Kuigi administratsiooni juhti verevannet andma ei sunnitud, on esimesed tormipilved ta pea kohale kogunemas. Peale Ukraina sõja algust on Lääne poliitringkonnad esmakordselt sanktsioneerinud ka äsja viiekümneseks saanud Anton Vaino.
