SÜGISTOONID TAIMEMAAILMAS: Tallinna Botaanikaaia dendraariumi kuraator Anu Kaur jalutab mööda sügisvikerkaart, mille värvikontrastid on igal aastal eri moodi jahmatavalt kaunid.
Sügisnostalgia võib tabada meid juba mõnel augustihommikul, kui äkitselt märkad õhus vaevutajutavat kurbusenooti ja mõte liigub tahtmatult kalendrile – mõnikord on see sügise lõhn, mis meeleliigutuse põhjustab, mõnikord kõledana tunduv jahedus, milles juba puudub mõnus lootus päevasoojale. See soojus võib päeva peale tulla, aga võib ka tulemata jääda. Oktoobriks on see lootus miinimumini kahanenud.
Meie oma looduses väga palju eredaid sügisvärvujaid ei ole, rohkem näeme väljapeetud pooltoone. Hariliku vahtra (Acer platanoides) kollapunaste toonide kõrval on sügise tulles eredamad vast harilik kikkapuu (Euonymus europaeus) ja harilik lodjapuu (Viburnum opulus), alati burgundiapunaseks värvub verev kontpuu (Cornus sanguinea). Kollakaid toone on sügisel meie looduses tunduvalt rohkem. Nii ongi, et eksootide valikul peetakse sügisvärvust tähtsaks haljastusväärtuseks samavõrra kui kena kasvukuju, lehestiku tekstuuri, kauneid õisi ja söödavaid või/ja huvitavaid vilju.
Tavaline kollane
Oma raamatus „Mälestusi taimedest“ kiidab Uku Masing meie kodumaise hariliku saare (Fraxinus excelsior) pungi ja kuldset sügisvärvust, aga paneb pahaks liitlehe omadust lehekesed kõik eraldi maha visata: „Mustad pungad on ju ilusad ja sügiseste lehtede värvusel pole viga. Aga et puu nii lühikest aega on lehes, tühjeneb esimese halla järel vahel üheainsa päevaga, et ta lehtedelt irduvad lehekesedki, see mulle ei meeldi. Viimane neist on eriti paha, sest pole võimalik säilitada ühtki kollast lehte tervena.“ Tõepoolest ei saa sügisvärvides liitlehte loomulikul viisil pikalt koos hoida.
Vanameistri pahameele pälviksid küllap ka korgipuud (Phellodendron), sügisel küll varakult säravkollased, aga nendega on sama lugu mis saaregagi – lehte lähevad nad hilja, lehed maha viskavad aga esimeste seas. Haljastusliku väärtuse mõttes peetakse seda miinusmärgiga omaduseks. Aga üldjuhul tähendab see, et sügisvärvuse omandavad nad samuti varakult, kui teised puud veel enamasti on rohelised. Üldise roheluse taustal on korgipuude kena kuldne rüü heaks kontrastiks. Kui kollast on juba looduses palju, siis kontrast kaob ja kollane värvus muutub tavaliseks.
Korralikult erkkollased on sügisel ka saurusteaegse hõlmikpuu (Gingko biloba) erakordse kujuga – kaheli rooduvad lehed. Hõlmikpuu vanimat põhjamaist eksemplari võib näha Tallinnas Süda tänaval. Selle puu istutusaasta pole küll teada, aga vanust on tal hinnanguliselt ca 130 aastat. Kunagise Kühnertite aia jäänukil oli õnne üle elada 1980-ndatel teda ähvardanud raieoht, mis tõstatus seoses plaaniga ehitada sinnakanti uus ooperimaja. Väidetavalt on see puu vanim hõlmikpuu meie laiuskraadil.
Kontraste liaanide hulgas
Võõrliaanidest üks parimaid sügisvärvujaid on vana hea harilik metsviinapuu (Parthenocissus quinquefolia). Olenevalt ilmast värvub tema leht punarohelisekirjuks kuni päris karmiinpunaseks. Samas võib soetada endale kollase sügisvärvusega metsviinapuu sordi ’Yellow Wall’ ja neid kõrvuti haljastuses kasutades saab siis sügise saabudes imestada, kui tekib ootamatult äge kontrast ereda kollase ja punarohelise lehestiku vahel.
Muidugi võib kollaseks nüansiks lähedale istutada ka hiina sidrunväändiku (Schisandra chinensis). Temagi on toreda kollase sügisvärvusega. Lisaks annab ta toniseerivaid roosakaspunaseid mammusid, mis on mõnusalt hapukad ja huvitavalt vaiguse maitsega. Toniseerivaks loetakse kohe terve limonniku taim – lehtedest ja vartest saab teha näiteks teed.
Nii metsviinapuud kui ka sidrunväändik on tugevakasvulised liaanid. Neid väikeaeda istutades peaks vaatama, et taimedel oleks võimalus ronida pigem vertikaalis, et vältida kogu aia mattumist padrikusse.
Ergud punased, sekka roosad
Klassikaliselt häid sügisvärvujaid leidub ohtralt vahtrate ja kikkapuude hulgas. Need kaks taimeperekonda on sügisvärvuse asjus tegijad.
Põhja-Ameerikast pärit punane vaher (Acer rubrum) ja hõbevaher (A. saccharinum,) kes suvetuules koketselt oma lehtede hõbehalle alakülgi vilgutasid, muutuvad sügisel kaunilt punasekirjuks. Kämmalvahtra tüüpi lehtedega sügishittidest võiks meie kliimasse soovitada aga korea vahtrat (A. pseudosieboldianum). Sügisvärvus on sel liigil sama ere nagu külmaõrnal kämmalvahtral (A. palmatum) endalgi. Katsetada tasub ka kämmalvahtra sorte, mõnedki neist on osutunud meil piisavalt tublideks.
Looduslikult Jaapanis, Koreas ja Venemaa Kaug-Idas kasvavat omapäraselt lainelise lehepinnaga mono vahtrat (A. mono) kohtab meil väga harva. Tema sügisvärvus on efektselt lõõskavpunane, nagu paljudel sealkandi vahtratel. Samuti harva on võimalik näha mandžuuria vahtrat (A. mandshuricum), kelle kaunis ja peen lehestik omandab sügisel omapäraselt roosaka tooni. Kuna mandžuuria vahtra lehed on kolmetised liitlehed, siis pettumust valmistavalt ei püsi needki sügisel langedes ühes tükis, vaid lagunevad osadeks. Sügiskimpu neid korjata ei saa.
Levinuim võõrvaher, kes haljastuses just sügisel silma paistab, on Kirde-Aasiast pärit ginnala vaher (A. ginnala). See tatari vahtra alamliigiks tituleeritud puuke läheb sügisel enamasti kärepunaseks. Mõnel aastal kahjustab aga jahukaste nii tatari kui ginnala vahtra lehestikku ja muudab selle suve teiseks pooleks näruselt halliks. Tatari vaher (A. tataricum) ise oli rohkem kui sajand tagasi kõva moetaim ja näiteks maastikuarhitekt Georg Kuphaldti lemmikuid.
Jaapani juudapuulehiku (Cercidiphyllum japonicum) korralikult okstel reas rippuvad südajad lehed hakkavad sügise saabudes oksa kaupa värvuma. Värvivalik on kollasest/oranžist veinipunaseni ja sügismaastikul näevad juudapuud uhked välja. Lisaks hakkavad ta lehed varisedes levitama mõnusat pannkoogilõhna. Saksa keeli Kuchenbaum lõhnab sedasi salapäraselt. Kui seisad otse puu kõrval, ei pruugi seda tundagi, aga eemal jalutades kandub aeg-ajalt sõõrmetesse vaevutuntavat vanilje hõngu, täpselt sellist, mis viib mõtted lahtisele köögiaknale ja pliidi ääres seisvale põllega memmele. Tugevaim on lõhn ühel nõrga tuulega või peaaegu tuulevaiksel soojal pärastlõunal millalgi oktoobris.
Kirevad põõsad
Kikkapuud võivad olla väiksemad puud, aga enamasti kvalifitseeruvad nad siiski põõsasteks. Väga erksad punased toonid on tiivulisel (Euonymus alatus) ja suuretiivalisel kikkapuul (E. macropterus) nagu paljudel teistel Kirde-Aasiast pärit liikidel. Samas Maacki kikkapuu (E. hamiltonianus var. maackii) värvub hoopis õrnades roosakates toonides.
Meie oma kodumaine verev kontpuu on sügise lähenedes maastikul hästi märgatav. Kuna ta lehestik värvub tumedaks lillakaspunaseks, siis torkab see üldise roheluse taustal varakult silma. Saaremaal septembrikuus ringi sõites on seda eriti hea näha. Ka harilik lodjapuu värvib esimesed lehed punaseks koos viljade punerdama hakkamisega. Põõsas ise võib veel olla üsna roheline, aga tipmised lehed või mõni üksik oks hakkab juba silma ja varsti on põõsas üleni punane.
Kui vaja läheb madalama kasvukõrgusega puittaime haljastuses sügistooni andma, siis hea põõsas selleks otstarbeks on Põhja-Ameerikast pärit näärmeline sõstar (Ribes glandulosum). Tema vaevalt põlveni ulatuv kõrgus ja laiuv kasvukuju töötab hästi pinnakatjana kohas, kus on vaja suuremat või väiksemat laiku tekitada, et see sügisel kena säravpunase kontrasti annaks.
Põõsastest on suurepäraste sügistoonide loojana tuntud Apalatši mägedest pärit mägi-võlupõõsas (Fothergilla major). Pintslitaoliste valgete õitega tore põõsas on nõiapuude sugulane. Ta ei õitse küll nii erakordsel ajal kui nõiapuud, vaid täitsa keset suve, aga üllatab sügise tulles oma leekivalt karmiinpunase lehetooniga.
Põhja-Ameerika idaosast pärit kollapõõsas (Xanthorhiza simplicissima) pole sügisel mitte kollane, vaid pakub päris eredates punastes ja lillades toonides vaatemängu. Kollane on tal hoopis juur ja see asjaolu on tõenäoselt mõjutanud ka nimevalikut. Põlvekõrguse põõsakese õied on toredad veinipunased tähekesed tihedates haralistes õisikutes. Näha saab neid suve esimesel poolel, mil nad üllatavad oma õitsemisega, sest tumepunaseid õisi märkab silm alles siis, kui lähed päris põõsa juurde. Juurevõsudega leviv põõsas on hea pinnakatja ja istutada tasub teda sinna, kus ta mõnd nõrgemat taime lämmatama ei pääse.
Taimede värvikeemia tagamaad
Sügisvärvus ei ole igal aastal ühtmoodi uhke, kuna lehtedes toimuvad protsessid sõltuvad peamiselt ilmast ja see on teadagi muutlik. Parimad toonid ilmnevad, kui sügis on piisavalt pikk ja mitte ülearu vihmane. Samuti mõjutab taimede värvumist see, milline oli eelnev suvi – kui suvesooja oli piisavalt ning päikest jätkub veel septembris-oktoobriski, on ka värvid kirkamad. Värvimuutusteks parim sügispäev on kuiv ja päikeseline, millele järgnev öö on jahe, aga otseselt mitte külmakraadidega. Ka liialt sademeid pole hea – vihmase ja lühikese sügise puhul on värvitoonid looduses kesisemad.
Näib, et erinevate liikide sügisvärvumist mõjutab ka pikemaajaline ilmade režiim ehk kliima – huvitav on jälgida sügisvärvumise seotust taimede kodumaaga. Nii on sagedasti väga erksad sügistoonid Kirde-Aasiast ja Põhja-Ameerika idaosast pärit taimedel. Euroopa liigid värvuvad mõnevõrra tagasihoidlikumalt oletatavasti pilvisema ja soojema sügise tõttu.
Muu hulgas sõltub sügisvärvus ka isendist endast ja tema keemiakombinaadist. Iga organism on omalaadne. Nii on TBA künnapuude (Ulmus laevis) rühmas üks puu sügisel alati stiilselt tumelilla juba enne, kui tema kaaslased hakkavad tasapisi omandama kollakaid toone.
Selleks, et taimed muutuksid sügiseselt värvikirevaks, toimuvad lehtedes keerulised keemilised protsessid. Õhutemperatuuri langedes ja päevade lühenedes hakkab klorofüll lehtedes lagunema ning lehe värvuses hakkavad tasapisi domineerima karotinoidide kollased-oranžid ja antotsüaanide punakaslillad toonid. Karotinoidid on taimelehtedes olemas ka suvel, kuid siis varjab neid klorofülli roheline värvus.
Kuna sügisvärvumise protsess on pidev, siis pilt iga päev pisut muutub ja sõltub paljuski sellest, missugune oli eelnev öö. Huvitav on seda protsessi jälgida, kuni viimaks tuleb tugev tuul ja pühib ühe lühikese päeva jooksul lehed puult.
