VÕROKESTE ALGATATUD SEGADUS KOLONISATSIOONIGA: Tartu Ülikooli Arktika-uuringute uurija-professor, uurimisprojekti “Arktika põlisrahvaste esindusorganisatsioonid” juht, etnoloog Aimar Ventsel mõtiskleb, mida kuradit üldse tähendab termin “põlisrahvas”. Küsima ajendasid võrokesed, kes end põlisrahvaks kuulutasid.
Et siis nad tegid selle ära. Aprilli lõpus kuulutas Võrokeste Kongress võrokesed põlisrahvaks. See samm pälvis hulgaliselt negatiivset ja positiivset tähelepanu. Edasi võtsid erinevad inimesed alustades peaministriga sel teemal sõna. Ja muidugi käis ka Facebookis paras mudamaadlus, kus toodi välja erinevaid arvamusi. Mis on hea kogu selle asja juures, et toodi välja erinevaid arusaamasid, mida endast kujutab mõiste “põlisrahvas”. Siin peab ütlema, et kogu teemat mõistetakse ja käsitletakse väga vildakalt, seda alates sellestsamast peaministrist. Ja selle tõttu on ka huvitav kõrvalt vaadata, kuhu see saaga siis edasi viima hakkab.
Marginaliseeritud põlisrahvad!
Võrokeste samm oli tegelikult ääretult pretsedenditu. See, et XXI sajandil ilmub maailmakaardile uus põlisrahvas, on ootamatu. Põlisrahvad omaette juriidilise ja poliitilise kategooriana kinnistusid pärast Teist maailmasõda kodanikuõiguste eest peetavas võitluses. See ei tähenda, et põlisrahvaid enne ei olnud, kuid lihtsas eesti keeles: neid ei tunnustatud erikohtlemise ja privileegide vääriliseks. Väga paljudes selle maailma riikides ei koheldud neid isegi ülejäänud riigi elanikkonnaga võrdsena, vaid tihti diskrimineeriti ja marginaliseeriti. Mis kõik ajendaski selle maailma põlisrahvaid oma õiguste eest võitlema.
Kuna põlisrahvaid elab kõigis maailmajagudes ja nende suhe riigiga on ka erinev, siis siin kirjutises on kõigele allpool tulevale kõvasti mõju avaldanud Läänemaailma Arktika põlisrahvaid puudutav. Esiteks, ma olen nendega viimasel ajal uurijana tegelenud, ja teiseks, need rahvad kui demokraatlike ja jõukate riikide elanikud, on suutnud oma vaated, aga ka arusaamad põlisrahvaste olemusest kinnistada rahvusvahelistes seadustes, reeglites ja praktikates.
Ja kuna eksiarvamusi on seoses võrokeste sammuga seinast seina, siis võtaks alustuseks ette mõningad alarmistlikud väärarusaamad.
Kolonisatsiooniküsimus
Kõigepealt peaks mainima, et “põlisrahvas” ei tähenda tingimata “separatismi”. Kui nii võtta, siis selle maailma põlisrahvastel pole kellelgi oma riiki (sellest allpool). Seega ei tähenda põlisrahva staatus automaatselt kodusõda või ka Eesti Vabariigi lagunemist. (Automaatselt ei tähenda põlisrahvaks kuulutamine üldse mitte midagi, see on tühi deklaratsioon, aga sellest allpool.) Ka ei tähenda põlisrahvaks olemine mingil muul viisil riigist välja astumist – põlisrahvad on reeglina oma elukohariigi kodanikud ja neile laienevad kõik sellega kaasnevad õigused ning enamik kohustusi.
Palju olulisem on aga see, mida põlisrahvad siis on ja mida selline staatus tähendab. On olemas üks ÜRO definitsioone, mida tuntakse tema formuleerija Martinez Cobo nime järgi. Põlisrahva ingliskeelne versioon on indigenous people ja selles definitsioonis pannakse selle nähtuse parameetrid paika. Martinez Cobo defineering on n-ö töödefinitsioon (working definition), mis läbi kahe postulaadi lähtub kolmest tunnusest.
Esiteks, põlisrahvas elas antud territooriumil “enne kolonisatsiooni või invasiooni”.
Teiseks, põlisrahvas peab ennast erinevaks etniliseks rühmaks rahva(ste)st, kes elavad antud territooriumil või selle osades.
Kes on natukene jälginud võrokeste “põlisrahvastumise” teemalisi väljaütlemisi, on kindlasti märganud, et kuidagi on kemplemiseks läinud kolonisatsiooni ümber. Ühelt poolt ollakse solvunud et võrokesed süüdistavad teisi – ehk siis eestlasi – kolonialismis. Teisalt ajavad võrokeste aktivistid ümmargust juttu mingist Eesti traagikast seoses mitmekordse ajaloolise kolonialismiga, mis kogu Eestit tabanud on.
Kui võrakesed pole eestlased, siis nii öelgugi
Nojah, siin tuleb ennekõike välja see, et ei teata kolonialismi tähendust. Eestit on korduvalt vallutatud, ent puhtakujulist kolonialismi ehk siis võitjarahvastega vägivaldset asustamist on Eesti ajaloos vähem ette tulnud. Nii pole kasvõi Poola, kellele kuulus Lõuna-Eesti 16. sajandil, siinkandis koloniseeriva võimuna esinenud. Tegelikult näib, et “põlisrahvastumise” apologeedid ei tunne ennast ise mugavalt ülejäänud eestlasi kolonialismis süüdistades. Sellepärast on ka selles seltskonnas figureeriv põlisrahvaste ekspert välja toonud, et Martinez Cobo definitsioon ei ole siduv.
Kõigepealt, kolonialism on antud juhul kõige kergem juhtum, sest seda annab alati juurde joonistada. Kasvõi esitada seda, et võro keelt nõukogude ajal koolis ei õpetatud, kui kolonialismi märki.
Teiseks, väide, et Martinez Cobo definitsioon ei ole siduv, põhineb ühel teisel ÜRO dokumendil (mille detailidega ma siin lugejat vaevama ei hakka), mis aga sätestab, et kaks ülejäänud kriteeriumit on siiski olulised. Ehk põlisrahvaks saada tahtmisel peavad võrokesed väitma, et nad elasid Võromaal enne teisi ja et nad on eraldiseisev etniline rühm (ehk siis eestikeelses segases terminoloogias kas eraldi rahvas või neil on eestlastest eraldiseisev rahvus).
See on see koht, kus probleem minu meelest algab. Väga huvitav oleks teada, kuidas Võrokeste Kongress võrokesi veenab, et nad peavad ennast üleöö tunnistama mitte-eestlasteks. See on väga emotsionaalne küsimus ja nähtavasti tekitab hulgaliselt probleeme Võrokeste Kongressi järgijate seas. (Vahemärkusena, mul endal ei ole probleeme sellega, kui võrokesed ennast mitte-eestlasteks tunnistavad, aga ma ennustan, et ma olen siin üks vähestest.)
Lihtsalt tühi deklaratsioon
Eraldiseisva etnilise rühma kriteerium on tegelikult selles protsessis peamine ja esmaasukate ajalooga annab hiljem märksa vabamalt ringi käia. Millegipärast ma ei usu, et kõik “põlisrahvastumise” apologeedid sellest aru ei saa, ent vähemalt praegusega on välditud eraldi etnilise rühma teemalist diskussiooni.
Miks see kõik oluline on? Võrokeste Kongressi deklaratsioon ja võrokeste põlisrahva staatus on niikaua tühi deklaratsioon, kuni seda keegi tunnustatud ei ole. Tunnustust on vaja aga kahel rindel – võrokesi peavad põlisrahvaks tunnistama nii Eesti Vabariik kui rahvusvaheline põlisrahvaste kogukond, seda ennekõike esindusorganisatsioonide kaudu.
Ja seal oleme me jälle tagasi Martinez Cobo definitsiooni juures. Kui see definitsioon on de jure kuulutatud vaieldavaks, siis de facto see töötab. Ehk siis tuleb tõestada tänaseks juba väga etableerunud põlisrahvaste maailmas, et olid olemas nii kolonisatsioon kui ka sellest tulevad kannatused ning on olemas eraldi rahvas ja esmaelaniku ajalugu.