BÉLA LUGOSI 140: Imelike Filmide Festivali (IFF) esiviiuldaja ja isehakanud filmiprodutsent Harly Kirspuu vaatleb ühe legendaarse filmiinimese vaevalist tõusu ja korduvaid langusi. Palun väga, Béla Lugosi.
Aga kuidas ikkagi filme teha? Üks tähtsamaid punkte on nagunii näitlejate valik. Eesti nullfilmindusepundis on asi iseenesest lihtne – võtame inimesed tänavalt, kellele näitlemine on hobi. Need kodanikud on enam-vähem igal pool olnud ja seega kõik meie filmitegijad otsivad esimeses järjekorras üles samad nimed. Ma ei mäleta, kes seda mulle ütles, aga kellelegi kuuluvad surematud sõnad: “Kui keegi Eesti Vabariigis kaamera käima paneb, ilmub kuskilt seina seest välja Juhan Rodrik ja hakkab näitlema.” Juhan – minu endine klassivend – naeris end seepeale kõverasse, aga iseenesest on tegemist õige tähelepanekuga.
Aga kui selliseid inimesi pole võtta? Kui sa elaks näiteks sada aastat tagasi, mis sa siis teeks?
Üks märgilisemaid karjääre eelmise sajandi Hollywoodis kuulus ilmselt Béla Lugosile, kelle sünnist saab sel kuul 140 aastat.
Legendi sünd
Béla Ferenc Deszö Blasko sündis Austria-Ungaris 20. oktoobril 1882. Rumeenia, Serbia ja Ungari on iga natukese aja tagant läinud avalikult nugade peale, et kes teda enda omaks saab nimetada – ühest küljest sündis ta ungarikeelses peres ja Ungari poole peal, aga teisest küljest on tema sünnilinn Lugoj praegu Rumeenia territooriumil ning kolmandaks oli tema ema serblanna.
Endise Austria-Ungari ja muude Esimese maailmasõja eelsete paljurahvuseliste riikide puhul on selline madistamine üsna tavaline – kuulsaim näide on ilmselt ema Teresa, kelle pärast lähevad aeg-ajalt karvupidi kokku Põhja-Makedoonia, Kosovo ja Albaania (nimetet isik sündis küll tänapäeva Skopjes, aga tolleaegses Ottomani impeeriumi Kosovo provintsis ja albaaniakeelses perekonnas) –, aga Lugosit peetakse üldiselt ungarlaseks, seega see riik väljub tavaliselt neist sõnelustest võitjana.
Noormees Blasko lahkus koolist 12-aastasena, tegi natuke aega lihttöid ja 20-aastasena liitus kohaliku külateatriga, kus sai lihtsamat laadi kõrvalosasid. 1903 võttis ta endale kunstnikunimeks Béla Lugosi, oma sünnilinna järgi, mille ungarikeelne variant on Lugos. Provintsiteatrist talle siiski ei piisanud ning elutee viis ta 1911 Budapesti ning seal sai ta tööle Ungari rahvusteatrisse. Kuigi sealgi oli ta pigem kõrvalosades ning tema hilisem väide, et ta olla Ungari kuningliku teatri põhistaaride hulgas mänginud, on tõestatult ja otseselt vale.
Üks, mis on Lugosi puhul pikemalt küsimusi tekitanud, on tema seksuaalsus – iseenesest esimest korda abiellus ta tolleaegses mõistes täiesti vanapoisina (1917, seega 35 aasta vanuselt) –, aga otseselt homoseksuaalne ta ei olnud, kui üldse midagi, siis pigem biseksuaal või äkki hoopis piiripealne aseksuaal. Lõpuks jõudis ta ikkagi viis korda abielus olla ja isegi poja saada. Ilmselt me kunagi lõplikku tõde teada ei saa, sest tema ajal ei olnud seksuaalvähemusi väljaspool vangimajasid olemas.
12 tummfilmi aastas
Sada ja rohkem aastaid tagasi oli uus ja huvitav meedium, mis tõmbas nii publikut kui ka näitlejaid – film. Helifilme polnud tollal veel olemas, aga ikkagi oli see tööstus alles arenema hakanud ja enam-vähem kõik võisid löögile saada. Austria-Ungari puhul tehti ka sõjaajal filme edasi.
Lugosi mobiliseeriti kohe Esimese maailmasõja alguses 1914, sõjaväest lasti ta minema juba 1916 Vene rindel saadud vigastuste pärast – muuseas mitte rohkem ega vähem kui leitnandi auastmes, seega ohvitserina – ning 1917 sai Lugosit esimest korda kinos näha, teoses nimega “Leoni Leo”, kus ta toimetab nime all Arisztid Olt. Nagu ma olen siinsamas lehenurgakeses ka enne rääkinud, siis tummfilmidel oli see eripära, et ühes stuudios sai teha mitut filmi korraga ja nii juhtuski, et aasta jooksul (1917–1918) osales Lugosi vähemalt 12 filmis.
Austria-Ungari teadupärast kaotas sõja, ajad olid keerulised ning mingil hetkel otsustas Lugosi seltsi heita kommunistidega. Béla Kun suutis 1919 käima lükata vasakpoolse revolutsiooni ning luua Ungari Nõukogude Vabariigi. Toosinane kestis alla poole aasta, aga Lugosi hakkas tähele panema, et nendel tegelastel, kes tema kamraadidena olid sellega kaasa läinud, oli peale Kuni režiimi purustamist tekkinud kalduvus kaduda, sattuda vanglasse või saada avalikult maha lastud ning ta otsustas põgeneda Saksamaale.
Välismaal Draculana
Erinevalt mõnest teisest Austria-Ungari passiga kunstnikust ja sõjaveteranist, kes üritas Saksamaal õnne leida, sai tema oma erialal kohe tööd – need paar kuud, mis ta Saksamaal veetis, läksid samuti vähemalt 12 filmis osalemise tähe all. Oktoobris 1920 sai ta tööd laeval, mille siht oli Ameerika, Béla võttis kaasa oma esimese abikaasa ja kui laev oli jõudnud New Orleansi, panid nad kahekesi lihtlabaselt laeva pealt jooksu. New Yorki, mis oli peamine immigrantide vastuvõtupunkt Ameerika Ühendriikides (legendaarne Ellise saar), jõudis ta märtsis 1921 ja sealt edasi oli legaalne USA elanik.
Algus ei olnud uues riigis lihtne, 40. eluaastale lähenev medalitega sõjaveteran ja pika karjääriga näitleja tegi taas veidi lihttööd ja siis liitus kohalike ungari emigrantide kogukonnateatriga. Kuna too seltskond tuuritas mööda riiki ringi, siis Lugosi jäi silma ja 1922 sai oma esimese rolli Broadwayl. Sealt mingit kuulsuseplahvatust küll ei tulnud, aga vähemalt ei olnud tema oskused seotud ainult millegagi, mis sisuliselt oli ainult külateater. Näiteks on teada, et 1920-ndate keskel sai ta päris mitu kõrvalosa täiesti legitiimsetes teatrites.
Kuigi sealt tekkis uus probleem – nagu ma eelmises numbris seletasin, oli kogu filmitööstus USA läänerannikule kolinud või kolimas ja Lugosi asus diametraalselt riigi teises otsas. 1923 oli ta saanud küll oma esimese filmirolli Ameerikas, aga üldiselt valitses selle koha pealt vaikus. Välja aitasid tema teatrikontaktid – 1927 tehti talle ettepanek, et keegi Tod Browning (kellest ma olen rääkinud siinsamas rubriigis täpselt kaks aastat tagasi, oktoobris 2020) tahab Bram Stokeri “Draculast” teha filmi, heliga ja puha. Kuivõrd Lugosi mängis sama rolli juba Broadwayl, tundus see mõistliku mõttena. 1928 otsustas Béla mitte enam idarannikule naasta, vaid liikuda tagasi filmitööstusse, jäädes paikseks Californias. Tegi paar väikest filmirolli ning 1929 hakkas rääkima Draculast. Ta ei olnud küll Universali esimene valik, vaid umbes kaheksas, aga esimesed seitse kukkusid ära.
Näitleja, filmistuudio omand
Siinkohal tuleb ära mainida, et kui sa olid mõne tolleaegse filmistuudio lepingu all, siis olid sisuliselt nende omand. Kui stuudiobossid ütlesid, et vaheta oma nimi ära, siis sa vahetasid. Ütlesid, et muuda oma juuksevärvi, siis sa muutsid. Ütlesid, et kuule, jutud käivad, et sa ei ole hetero, siin on sulle abikaasa – siis sa abiellusidki. Ja meie otsustame, mis filmidesse ja mis rollidesse sa lähed, sul pole mingit sõnaõigust (tuntuim näide oli Rock Hudson – sündinud kui Roy Harold Scherer juunior –, kes jõudis ka abielus olla ning kelle homoseksuaalsus sai lõpliku kinnituse alles 1985, kui ta aidsi suri). See maksis paljudele näitlejatele kurvalt kätte.
Aga kuivõrd aeg oli selline, siis Béla Lugosi võttis ikkagi pakkumise vastu. Aastast 1931 teadis tema nime iga mees, naine ja laps, kes natukenegi massikultuurist midagi aimas. Maksti talle ainult 3500 dollarit (tänapäeval meie rahasse ümber pannes peaaegu täpselt 70 000 eurot), aga kuulsus oli surematu. Kui selgus, et stuudios on plaanis teha ka helifilm Frankensteinist, üritas Lugosi ka seda kohta endale saada. Too operatsioon aga ei õnnestunud, sest Frankensteini osa läks inglise näitlejale nimega William Henry Pratt, keda reeglina teatakse Boris Karloffi nime all.
Me täpselt ei tea, kuidas Karloff ja Lugosi omavahel läbi said: on säilinud filmilõike, kus mõlemad on haaratud sõbralikust malemängust, aga on infot, et nad tegelikult üldse teineteist ei sallinud. Jällegi – täit tõde ei saa me kunagi teada, sest pole kelleltki küsida.
Kurvemad aastad
“Dracula” (1931) tõi ikkagi Universalile nii palju raha sisse, et Lugosist sai üks selle stuudio peamisi staare. Samas – teistes rollides ta niisama hästi välja ei mänginud. Kinopublik läks kohale ja nägi temas ikkagi Draculat. Nii et Universal katkestas temaga lepingu ja tuli järjekordne madalseis, sest tollal omasid suuremad stuudiod kogu filmitegemise protsessi, alustades füüsilisest stuudiost ja lõpetades kinodega. Näitlejatöid ta sai, aga tavaliselt kolmandajärgulistes ja praeguseks ammu unustatud õudukates. Huvitavatele filmipakkumistele ei aidanud kaasa ka see, et ta rääkis elu lõpuni inglise keelt äärmiselt kandilise ungari aktsendiga (erinevalt näiteks Karloffist, kes oli ju ise inglane).
Temale kui profile sellest ei piisanud ja 1937 esitas Lugosi Hollywoodi asjameestele palve, et palun ärge võtke mind enam õudusfilmidesse näitlema – näitlejana oli ta siiski mitmekülgne, olles isegi Shakespeare’i teinud, Broadway muusikalidest rääkimata –, aga teda ei võetud kuulda.
Õnneks tuli 1938. aasta, mil ühel California kinoomanikul tuli mõte näidata “Draculat” ja “Frankensteini” nii-öelda double feature’ina – kus ühe kinopileti eest sai näha kahte filmi järjest. Kuna tollal oli filmide tegemine suhteliselt odav ja kiire protsess, siis laheksa aastat pärast esmalinastust olid mõlemad teosed suuremas osas unustatud. Double feature’i variant osutus aga nii popiks ja töötas nii hästi, et 1939 lasi Universal ise mõlemad filmid uuesti välja ja võttis Lugosi tagasi tööle.
Isik ise oli seda hiljem kirjeldanud kui enese uuesti elluäratamist. Järgmised näitlejatööd oli ta küll kõrvalrollis, aga sai nii filmitegijatelt kui -kriitikutelt kõvasti kiita, sest tema kõrvalrolli täitmine oli saatnud peaosaliste näitlejatööd jalga puhkama.
Koperdamine Ed Woodi otsa
Seda lõbu aga ei jätkunud kauaks, sest umbes sel ajal sattus ta narkosõltuvusse, peamiselt oopiumist ja metadoonist. Iseenesest ei olnud selles tolle aja Ameerikamaa filmitööstuses mitte midagi ebatavalist, et kui näitleja võtteplatsile ilmub, siis on ta erinevate ainete tarvitamise tagajärjel nii teise dimensiooni jõudnud, et vahel ei seisa püstigi (tuletame meelde kasvõi Marilyn Monroed ja muid, kes surid üledoosi). Lihtsalt Lugosil oli see raskemas vormis kui enamikul teistel. Sealt võttis tema teekond suuna allamäge.
Mida aasta edasi, seda vähem tahtsid suured stuudiod temaga tegemist teha.
Siiski, üks, kes tahtis, on ka selles rubriigis ära mainitud Ed Wood. Wood ja Lugosi said sõpradeks. Wood oli ambitsioonikas, kuigi raha tal suuremat ei olnud ja Lugosi oli eluaeg näidelnud.
Lugosi viimaseks filmiks sai “The Black Sleep” (1955). Koostöös Woodiga tegi ta mõned kaameraproovid, mis lõpuks maandusid Woodi tähtteosesse “Plan 9 From Outer Space” (1957), aga selleks ajaks oli Béla meie hulgast lahkunud, olles siirdunud 16. augustil 1956 igavestele võtteplatsidele.
Epiloog
Kuid tema lugu siin veel ei lõpe. Nimelt, meie ikooniline vampiir sai oma neljandast abielust aastal 1938 poja nimega Béla George Lugosi (tuntud ka kui Béla Lugosi juunior), kes hakkas advokaadiks. No ja poeg võttis nõuks ja kaebas Universal Picturesi kohtusse. Nagu ennegi mainitud, siis kolmekümnendate kandis filmistuudiod sisuliselt omasid kõiki oma näitlejaid, nagu meie tänapäeval omame oma telefoni, läpakat või kanapihve külmkapis. Lugosi juunior sellega nõus ei olnud, tema võttis kaenlasse oma isa viimase naise Hope Liningeri (1919–1998) ja ütles, et olge lahked, meie oleme Béla Lugosi pärijad ja Universal ei saa tema pärandusega teha, mida heaks arvab, ükskõik mis leping kunagi aastakümnete eest sõlmiti või ei sõlmitud.
Ja siis nad võitsid 1979 California ülemkohtus Universali. 1985 tehti võit ka ametlikuks ning California võttis vastu seaduse, mille järgi õigus isiksust ja isikut kasutada peale tema surma on ainult ja otseselt tema pärijate otsustada, mitte filmistuudiote. Sealtpeale hakkasid vaikselt kaduma ka filmistuudiote pikemaajalised lepingud, kus näitleja võeti näiteks kümneks filmiks tööle, sest ükskõik, kas linateos toimib või ei, mingeid õigusi sellega stuudiole nagunii ei kaasnenud. Tee kui suur kassahitt tahes – kõik õigused kuuluvad näitlejale või tema pärijale.
