VEDEL KULD JA PÄIKESELINE HISPAANIA: Mart Raudsaar kirjeldab, kuidas temast justkui võluväel Hispaanias oliiviistanduse pidaja sai ning mida kõike selle käigus ette tuli. “Mulle meeldib looduse igavese ringkäigu müsteerium, millesse panustamine annab mõningase pingutusega meile mitmesuguseid vilju,” ütleb Mart. “Ja mõned neist võivad olla isegi väga head, ilma igasuguse naljata.”
Loodetavasti olete lugenud Karel Čapeki humoorikat “Aedniku aastat”. Arvestades ilmastiku nööki, kahjureid ja viljavargaid, peabki aednik suutma nalja teha, et taluda mehiselt saatuselööke, kuid tema kõrgemale arengutasemele jõudnud sugulasliik põllumees veel seda enam. Tema kannatustele võivad lisanduda riiklik bürokraatia, konkurentide võtted ja kokkuostjate ihnsus.
Algul olid “lihtsalt puud”
Nagu veel teame, on hea seal, kus meid pole ning seega ei maksa imestada, et Eestiski on levinud arvamus, nagu oleks lõunamaa põllumehe elu lullilöömine, kuna lund ei saja ning mõnus soe ilm võimaldab koguda mitu saaki. Siiski kehtivad mõnedki Čapeki tähelepanekud taimekasvatuse osas üsna universaalsetena ka soojemas kliimavöötmes. Kes seda ikka ei usu, võib Vikerraadio raadioteatrist üles otsida Carol Drinkwateri “Oliivihooaja” ning kuulata, kuidas esialgu naiivne välismaalane oliiviistanduse ostis ning edasisi raskusi ületama asus.
Täna räägin oma kogemusest sellise rumala välismaalasena (un extranjero estúpido) Hispaanias. Nõnda nagu Carol, olen hankinud oliiviistanduse ning taotlen mahetootja tunnusmärki, kuid see on asjade hetkeseis.
Alguses olid maja ümber puud, millest ma ei osanud õieti midagi arvata, kuna ostsin maja ning puud pelgalt kasvasid vaikelus selle ümber, nii nagu nad trotsivad põrgukuumust tuhandete teiste Andaluusia maamajade ümber. Kui te saabute lennukiga Málaga lennujaama ning ilm on päikesepaisteline, nagu ta seda seal enamasti on, siis näete kohe korrapärase malemustriga kaetud mäekülgi. Need on lugematutes ridades oliivipuude istandused, mis on teinud Hispaaniast maailma suurima oliiviõli tootja – eriti peale seda, kui salakaval bakter Xylella fastidiosa on viimase kümne aasta jooksul tasapisi asunud surnuks kägistama Itaalia oliivipuid, takistades veeringet nende organismis.
Siis, kui naabrid küsima hakkasid
Aga tõesti, viis aastat tagasi ei osanud ma oliivipuudele pöörata mingit tähelepanu peale selle, et nad meenutasid mitmesuguseid piibellikke lugusid. Minu huvi tekkis viimaks, kui naabrid ja tuttavad küsisid, mida ma oliividega teen. Neist üks ütles, et võib tasuta oliivid ära koristada. Mulle meenus seepeale Eesti ajalehest nähtud kuulutus, mis lubas inimestel õuest tasuta vanaraua ära viia. Omas ajas, teades Emexi vanaraua kokkuostuhindu, see mind üksjagu lõbustas. Enamgi veel, varsti algas koroonapandeemia, mistõttu külalistemaja idee tuli panna mõneks ajaks pausile. Nii jõudis minu teadvusesse oliivipuudest saadava oliiviõli teema iseenesliku arengu tulemusena, mitte hiiglasliku mõttetöö viljana.
Hiiglaslik mõttetöö järgnes, kuna minu teadmised oliiviõli tekkest olid võrreldavad eskimo praktilise teadmisega õunamoosi keetmisest. Kõige keskmes ongi olnud kultuurilised õppetunnid. Ma näen sageli põhjamaade inimeste ülbusega segatud üleolekutunnet hispaanlaste suhtes, keda tuleks õpetada, mismoodi on vaja tööd teha ja asju ajada. Kuid nii, nagu hispaanlased ei tule meile õpetama, kuidas Viimsis mere äärde keelutsooni kinnisvaraarendust saaks teha, pole meie asi neile vilja- või lambakasvatust õpetada, sest kuumas kliimas käib kogu see asi teistmoodi kui Vargamäel.
Peale hispaania keele elementaarse taseme omandamist suutsin kirjeldada oma soove kohalikule koostööpartnerile. Leppisime kokku, et saan 20 protsenti saagist ning tema teeb kõik muu ning loomulikult omandan kõrvalt õppetunde. Ilmselt ei olnud ma kõige parem õpilane, kuigi lõppkokkuvõttes võib kõik osutuda hoopis vastupidiseks. Nimelt, kolmandal aastal ta kurtis, et ei tule ots otsaga kokku ning ei saa mulle minu 20 protsenti õlist enam anda. Kuna ta ei suutnud meie suulist lepingut täita (mis on Hispaanias võrreldav kirjaliku lepinguga), otsustasin lepingu lõpetada ning haarata ise härjal sarvist. Jutt ei käi muidugi nendest härgadest, keda toreadoor Pepe Moral Osuna areenil killis ja kellest üks imelisel moel ellu jäi.
Kohale jõuab traktor
Jättes vahele mõned muud vähemhuvitavad üksikasjad, jõuan mälupildis külma detsembrikuu Andaluusia hommikusse kaks aastat tagasi, kus oliivipuude vahele veeres traktor, mille sabas marssisid kaelani kinninööbitud hõlstidega lõdisevad mehed, kelle pikad teibad muutsid nad pikadooride sarnaseks.
Järgnes õppetund töö teadusliku organiseerimise ja mehhaniseerimise alustest. Traktori ees olid manipulaatori käpad, mis haarasid oliivipuust kinni ning – laksti! – voltis ennast selle ümber nahkjas koonus, nagu vihma korral ilmub müstilisel moel lugupeetud sõitjate kohale Cadillac Eldorado katus. Traktori manipulaator raputas puud, samal ajal kui mehed nüpeldasid oksi keppidega. Ilmselgelt hakkas neil soojem. Vähem kui viie minutiga voolasid oliivid läbi koonuse koppa traktori ees, millega meie ilmselt lund koristaksime. Seejärel võeti ette järgmine puu ning siis muudkui järgmine. Niisugune nobenoppimine tabas küll vaid nooremaid puid, kelle tüvi oli veel painduv ning pole jäigastunud Guadalquiviri jäistes elutuultes.
Pooled minu istanduse puudest on aga jäigastunud tüsedate tüvedega. Nende ümber laotas tubli brigaad maha võrgud ning asus puude oksi väristama üle õla rippuvate aparaatidega, mille tagumine mootoriosa meenutas trimmerit, kuid jõhvi või noa asemel astus okstega kontakti eriline vibraator.
Oblomovi õppetund
Minu umbes viissada puud koristati päeva jooksul, kõik oliivid kuhjati kokku traktori järelkärusse, mis sõidutas nad otsekohe kohalikku oliivipressi, kuna kiirus (mitte üksnes cash) on õli kvaliteedi seisukohalt kuningas. Imelisel kombel kogusin saaki kolm korda rohkem, kui oli ennustanud minu eelmine koostööpartner. Kuid nagu me väga hästi teame kõrgeaulise Ilja Iljitš Oblomovi elust, on saagikus alati seotud mõisniku kohaloluga. Valitsejal (ehk mõisniku asemikul) pole paraku võrreldavat mõju taevaste jõudude üle; kuid samas, igaüks ei saagi olla võrreldavalt õnnistatud, kuna selleks tuleb ikka pingutada ka.
Mõningase pingutusega – otsing, vestlused võõrkeeles ja orienteerumine – külastasin kahte erinevat oliivipressi. Kes on näinud Chaplini “Moodsaid aegu”, teab mõndagi konveierilintide liikumisest ning ühtviisi muljetavaldav on see, mis juhtub oliividega pressimise protsessis. Nagu mäletame sealiha tootmisest ENSV-s, kasutati sigadest ära kõik peale kisa. Sama juhtub oliividega, üksnes selle vahega, et nad on üsna vagased. Oliiviseemneid muide kuivatatakse ning neid kasutatakse kütteks. Kuna presside ärimudeleis on jäätmekäitlus sees ning ma ei ole huvitatud teise ringi õlist ega esialgu ka seemnetest, siis sain värskeltpressitud õli otsekohe kätte viieliitristes kanistrites, mille sisu oli pressimise mehaanilisest mõjust veel natukene soe.
Aga kus on kümme tuhat?
Niisiis, see kõik oli väga muljetavaldav. Sügavat muljet jätkus Prantsusmaa ning Saksamaa tollipatrullidele, kes peatasid minu Hispaania numbrimärkidega Chrysler Voyageri, kus polnud istmeid ning kanistrites loksus 800 liitrit salapärast vedelikku. Võib mõista, miks nad uurisid, mida ma vean. Sakslased vaatlesid õli lähemalt ning leidsid, et see võib väga maitsev olla.
Prantslastega sobis meie huumorimeel siiski paremini, kui vastasin nende küsimusele, et ega mul kümmet tuhandet eurot sularaha kaasas pole: “Kahjuks ei ole!” Kui ütlesin sama sakslastele, hakkasid nad mulle väga murelikult seletama, mitu protsenti kaasasolevast sularahast võidakse konfiskeerida, kui ma peaksin seda varjama. Ent kus on põllumehel varem suuri rahapakke olnud?
Üksnes neli päeva salongikütteta autos (jah, see lakkas töötamast) sõitu ning jõudsingi oma saagiga detsembrikuisesse Eestisse tänuväärsete tarbijate manu.
Jätan nüüd kiiresti vahele mõned meeldivad ja ebameeldivad seigad – esimeste hulka kuulub Põllumajandus- ja Toiduameti kontroll ning teiste hulka asjaolu, et pidin selle kontrollitavana ise kinni maksma ning samuti asjaolu, et maaelu minister Urmas Kruuse ei mõistnud minu pahameelt ja arvas, et mind on stimuleerinud poliitilistel motiividel Helir-Valdor Seeder, keda ma küll üldsegi ei tunne ning kes ei tea ilmselt midagi ka oliividest – ning siirdun tagasi Andaluusiasse, kus vahepealsete kogemuste põhjal on toimunud suured muudatused.
Naasnud on linnud ja liblikad
Ma ei kasuta enam pestitsiide. Ka ei lase ma enam puude ümbrust umbrohutõrjeks üles künda, vaid umbrohuga võitlevad traktorid järelveetavate lohistite abil. Igal aastal tuleb puid lõigata, kuid hooldamata oliivipuid esialgu seda enam ning lõigatud oksad rändavad purustisse, saadus omakorda hajutatakse puude ümber looduslikuks väetiseks. Maadele on naasnud linnud ja liblikad. Möödunud suvel kuulsin juulikuus konnade kontserti ning nägin õhus hõljumas mingit kullilist.
Ma ei saa kuidagi öelda, et oleksin kogu selle tööga kuidagi rikkaks saanud, ehkki mu lahutatud abikaasa on teistsugusel arvamusel. Loodan väga, et ühel päeval on tal siiski õigus.
Muidugi, põllumajandusega ja sealjuures sellega välismaal tegelev inimene ei saagi normaalne olla. Kuid mulle see siiski meeldib, see on “My way”, nagu laulaks Sinatra; Hispaanias muidugi “Mi manera”, milleta ei möödu ükski pidu, mis ka pidu on.
Mulle meeldib looduse igavese ringkäigu müsteerium, millesse panustamine annab mõningase pingutusega meile mitmesuguseid vilju. Ja mõned neist võivad olla isegi väga head, ilma igasuguse naljata.