AJUTISED LAHENDUSED VÕIVAD OLLA LAHEDAD: Heigo Teder Viljandi Ugalast meenutab, kuidas suure teatri remontiminekul klopsiti eimillestki kokku Ugala black box.
19. septembril avati Viljandis Eesti kõige uuem teatrisaal. Avati justkui muuseas. Ei mingeid arhitektuurikonkursse, suurejoonelisi projekte, rahastusi ega lindilõikamisi. Avati teatrile omaselt esietendusega ja sellele järgnenud võimsa tantsupeoga.
Remont, sundpuhkus, plekkhoone
Kuna Ugala black box ehk UBB asub endises tehasehoones, tekkis teatrikülalistel ootus kõledast ja tühjast ruumist. Seda ootust süvendas veelgi teadmine, et tegemist on Ugala jaoks ajutise rendipinnaga ning UBB maja välisilme ainult toetab sellist eelarvamust. Betoonist ja laineplekist tööstushoonesse sisenejat tabab seevastu heas mõttes kultuurišokk. Naljaga pooleks võib öelda, et Ugala teatri inimesed on lihtsalt niivõrd harjunud tegutsema arhitektuuriliselt kõrgetasemelises keskkonnas, et kui 80-ndatel ehitatud ja ajastupärliks tituleeritud teatrimaja remonti läks, otsustati asenduspinnale vaat et samavõrd vinge teatrisaal luua.
Naljakat pole siin aga tegelikult midagi, sest veel eelmisel talvelgi ei olnud kindel, kus ja kas Ugala teater oma 96. hooajal tegutsema hakkab. Repertuaariteater on oma olemuselt niivõrd unikaalne ja keeruline mehhanism, et lihtsam on nõel heinakuhjast üles otsida kui väikelinna üüriturult teatrile sobiv pind leida. Sisuliselt seisiski aasta tagasi Ugala ees kolm võimalikku valikut: teater läheb remondi ajaks sundpuhkusele, teater kolib mõnda lähedasse ja enam-vähem normaalses seisus säilinud maakultuurimajja või teater ehitab oma jõudude ja vahenditega endale ajutise saali. Kaalukausid viimase variandi kasuks kallutas sisuliselt üks mees ja see oli Ugalasse video- ja valgusala juhiks tulnud Kristjan Suits.
Saekaatrist teatriks
Sobiv pind leiti pooljuhuslikult Viljandi politseimaja kõrvalt Pargi tänavalt. Teatrijuht Kristiina Alliksaar: „Selleks hetkeks olid meil seljataga juba päris pikad ja tulutud otsingud, sest otsisime ruume, kuhu kogu Ugala kostüümilaost ja maalrisaalist kuni publiku garderoobi ja kohvikuni ära mahuks. Ühel päeval sattusid meie video- ja valgusala juht Kristjan Suits, korraldusjuht Heigo Teder ja loominguline juht Ott Aardam täiesti juhuslikult politseimajast mööda sõitma ning Kristjanile meenus, et selle taga on üks puidutööstus, mis on müügis. Nad lihtsalt läksid sinna sisse, saabusid paar tundi hiljem õhinal minu kabinetti ning teatasid, et maja on leitud. See maja oli küll müügis ning oli selge, et Ugala seda osta ei jõua, kuid võtsime omanikega ühendust ning nad olid nõus selle meile välja üürima.“
Täiesti tühjadest ja kõledatest tehaseruumidest pidi vähem kui nelja kuuga saama nüüdisaegne teater ning kogu ehitusprotsessi asuski vedama filmikunstniku hariduse ja kogemusega Kristjan Suits – mees, kelles on kokku saanud haruldane kombinatsioon visionäärist ja praktikust.
Suits sõnastas teatrisaali kujunduse idee järgmiselt: „Saekaatrist teatriks: soov oli luua Ugala teatrile järgmiseks hooajaks pelgupaik, mis on mitmekesine kultuuri ja industriaalsuse korraldatud kaos. Endist tööstuskeskkonda ilmestavad tuhanded puitlipid, mis kaunistavad oma abstraktsuses seda ruumi. See on sümbioos puidust, mustast värvist, tööstusest ja kaosest.“
Taaskasutuse impulss
Kogu ümberehitustöö tehti teatri oma jõududega ning kuna mingit lisarahastust Ugalal projekti elluviimiseks võtta ei olnud, kasutati võimalikult palju taaskasutusmaterjale. Oma õla erinevate materjalide ja sisekujunduslahenduste osas panid alla ka Viljandis tegutsevad või Viljandiga seotud ettevõtted. Näiteks, kogu teatrisaali seinu kattev must liistumaailm sai oma algimpulsi Eesti Höövelliistu hoovil silma hakanud jääkliistude hunnikust, näitusesaali ilmestav lambipuu valmis Ugala majas maha võetud Estoplasti valgustitest ning 250-kohaline publikutribüün valmis NUKU teatrilt saadud tribüünist, millel on koha leidnud endised Ugala suure saali toolid.
„Kristjan Suitsu pöörasena tundunud ideed tegid algul ettevaatlikuks, aga poisi veenev kõne ja sära silmis andis jõudu otsusele, et nüüd tuleb usaldada ja sellega kaasa minna. Tõeliselt hea oli näha, et Suitsu enesekindel eesmärgi poole püüdlemine nakatas kogu maja – liikumisjuhist dekoraatorini, lavameeskonnast näitlejateni: kõik Ugala töötajad panustasid jõudumööda uue teatrikodu valmimisse. Rääkimata kohalikest ja ka kaugematest ettevõtetest, kes meie entusiasmiga liitusid ja lisasid usku, kuivõrd oluline on teater kogukonnale,“ kommenteeris Ugala teatrijuht Kristiina Alliksaar.
Viljandi vaba lava?
Eestlastele on ikka meeldinud vaielda ja tundub, et mida pikemalt mingil teemal vaielda ja mida rohkem kohtuastmeid läbida õnnestub, seda parem. Esialgu pidi UBB Ugala koduks jääma 13 kuuks ehk üheks hooajaks. Tänaseks on Ugala Vaksali tänava maja ehitushankevaidlus jõudnud aga omadega ringkonnakohtuni ning iga uue vaidega lisandub UBB elueale teatrisaalina kuu või paar. Siiski on selge, et ühel ilusal päeval jätab Ugala oma uue ja arhitektuurselt igati õnnestunud kodu maha ning kolib tagasi Valuoja tiigi kaldale. Milline võiks olla sel juhul UBB tulevik?
Mängupaik on kõigest kahe kuuga ka publikule omaseks saanud. Ugala korraldusjuht Heigo Teder: „UBB on kõigest kahe kuuga leidnud koha kultuurisõprade südametes, olgu siis tegemist teatri või kunstigalerii külastamisega, konverentsikeskuse või loengusaalina toimimisest, erinevatest meistriklassidest ja filmiõhtutest rääkimata. Siin-seal on hakatud rääkima ideest, et selline multifunktsionaalne kultuurikompleks võiks tulevikus ehk olla omalaadne „Viljandi Vaba Lava“ – väikese administratiivüksuse poolt hallatav maja, mis võimaldaks vaba graafiku alusel kõigil huvilistel erinevaid kultuurisündmusi linnarahvani tuua.“
UBB, kiirelt lemmikuks tõusnud
*
“UBB puhul on kogu teatrile kui institutsioonile lähenetud kui ühele suurele etendusele. Eksperimentaalne ruumikontseptsioon kombib väga õnnestunult näivuse ja tegelikkuse (reaalsuse) piire, esitades intrigeeriva küsimuse: kust algab koht/institutsioon/teater ja kus lõpeb dekoratsioon (näivus)?“
Timo Subbi, arhitekt
*
„Eks eesti kultuuri on iseloomustanud ikka niisugune avalikkuse ette tulnud hala, et meil pole võimalusi ja meil pole raha, aga Ugala on näidanud, et tegelikult võib ka ajutisest mängukohast teha kunstisündmuse. Nii et mina kutsun kõiki kas või sellepärast Viljandisse teatrisse, et tulge, vaadake seda n-ö ajutist teatrihoonet, mis on nii arhitektuuriselt kui ka kunstiliselt ikka väga äge koht.“
Rein Lang, teatrisõber
*
„See on ikka totaalne üllatus, et satud linnaserval, tühermaal nii hubasesse ja ehtsasse teatrisaali. Ootused olid pigem sellised, et ju on taas tehtud järjekordne rõskesse tehaseatmosfääri uppuv anti-teatri tüüpi koht… Aga reaalsus on hoopis see, et julgen öelda välja sõnad: Ugala uus mängupaik on praegu õdusaim black box’i tüüpi teatrisaal Eestis – suurepärase nähtavusega, pigem kinosaalilik publikutribüün, pluss hea akustika!“
Pille-Riin Purje, teatrikriitik
