SAJAL RAHVAL ON SITT OLLA, 2: Vahepeal eestlast jooksnud rootslane ja pärimusmuusik Sofia Joons avab kaardid, miks on rootslane vastik olla. Ikka seepärast, et keegi ei mõista rootslase maailmasuurust. Sofia lugu on teine kirjatükk KesKus’i sarjast „Sajal rahval on vastik olla“.
Rootslased usuvad järjekindlalt, et nad on enamikus asjades kroonimata maailmameistrid – ja see on muidugi halb, kui keegi takka ei kiida. Kunagi tegi Björn Borg teised maatasa tenniseväljakutel ja Gunde Svan pani lumistes metsades muudest laudadel kütjatest pikalt ette minema. IKEA viib puiseid, plastmassilisi ja tekstiilseid mööbliunistusi ka majanduslikult nõrkadele ning Rootsi heaolusüsteem oli paarkümmend aastat tagasi nii uskumatult hea (meie enda andmete järgi loomulikult), et selle näol oli normaalse rootslase arvates tegemist maailmas puutumatu ja ületamatu maksiimiga. Majandus õitses, rootsi pead lõikasid ja rootsi ausad ning tugevad käed panid kokku. Või teiste käed, kuskil võrdväärsest Rootsi sotsiaaldemokraatlikust kuningriigist eemal, veidi vähem võrdväärses majanduskoloonias.
Praegu on rootslasel igal juhul meeletult halb rootslane olla ning elada paarkümmend aastat pärast oma kõiksuse ja universumi tippu.
Ja siis see nõme Bob Dylan
Ka on väga halb, kui rootslaste loodud auhinnad – nagu näiteks Nobeli preemia – ei ole mingite võõramaalastest soperdajate jaoks maailma tähtsaim ja hinnatuim vidin. Rootslane lihtsalt ei saa aru, kuidas Bob Dylan esiteks Rootsi akadeemia telefonikõnesid vastu võtta ei viitsinud ja, teiseks, kuidas ta üldse söandas, kuidas ta ei väljendanud hüpeldes ning kareldes oma piiritut rõõmu auhinna üle ja, kolmandaks, kuidas ta on nii ülbe, et ei viitsi isiklikult Rootsi kohale ilmuda… Et ainult võib-olla tuleb kevadel loengut andma. Võib-olla. No see on rootslase jaoks litakas. Oh, kui ta vaid teaks, kui palju rootsi südameid ta on murdnud, kuidas need sotsialistlikud südamed on teda armastanud juba 50 aastat ja kui raske on nüüd aru saada, et Nobeli medal ei pannudki Dylani maailma seisma. Isegi mitte korraks. Halb, halb on olla!
Loomulikult on kohe väga halb kokku saada välismaalastega, kes ei mõista Rootsi headust ning korvamatut humaanset rolli maailmas ja maailma ajaloos. Üritame aeg-ajalt või vastavalt vajadusele seltskondades viibides oma unikaalsust vaikselt meelde tuletada, et teiste maade esindajad ikka teaksid, kellega tegu. Siis ütlevad välismaalased, et oleme etnotsentrikud. Veider. Rootslase jaoks on lihtsalt raske kuulata lugusid teiste maade ja rahvaste püüdlustest, suunamata neid kindla käega rootsi lahenduste poole. Ei saa ometi olla olemas rahvast ega riiki, kes ei sooviks endale rootsi-sugust kultuuri, riiki ja üldist süsteemi. Unustage ära. See on lihtsalt maailma parim. Kui just mitte PISA pingeridades või sotsiaalmajandusliigades, siis kindlasti kuidagi teistmoodi, sest väga halb on olla rootslane ja keskpärane samal ajal. Võimatu. Unustage samuti ära. See lihtsalt ei lähe kokku. Rahvusvahelisel areenil peavad rootslased olema parimad ja kui nad kuidagi olemasolevates pingeridades tipus ei püsi, leiavad nad võrdlemiseks midagi uut. Mõõdame näiteks feminiseerumistaset ühiskondades ja oleme taas tipus. Hurraa, rootsi feminism. Kes seda ei armasta, on loll ja rootslasel on siis jälle halb olla.
Olla rootslane – väga aeganõudev amet
Väga halb on see, etväga raske – praktiliselt võimatu – on näpuga näidata mõnda „harju keskmist“ rootslast. Kui näitame meest, peame näitama ka naist. Kui näitame lastega heteroperesid, peame näitama ka lastetuid paare, värvilisi kärgperesid, sõbralikke pedesid ja pagan teab, keda veel. Kui näitame linalakka-plikat Johannat või Sofiat, peame näitama ka tõmmut Muhammedi ning pilusilmset Muhtari. Kui näitame lapsi, peame näitama ka vanureid.
Rootslast kui inimest singularis pole lihtsalt enam olemas. Rootsi mahutab kogu maailma ja tegelikult on kogu maailm üks suur Rootsi. Eestis räägitakse igavatest heaoluriikidest Põhjalas, aga tegelikult on see kõik üks ning seesama Rootsi koloniaalriik.
Jah, ütlevad rootslased, kui neil on halb olla: kunagi oli rootslaste riik territoriaalselt suur, aga nüüd on see kultuuriliselt kirju. Ja kuigi me pooldame meritokraatiat, arvame ka seda, et oleme kõik millegi esindajad. Et kõik rootslased peavad olema võrdselt esindatud meedias, lavadel, juhtkondades ja vanglates. Päris tihti võtab meeskondade moodustamine nii palju aega, et polegi mahti mängida. Kahju küll, aga mis teha. Võrdsus kohustab.
Rootslane olla on tõesti väga aeganõudev ja see ongi tegelikult halb.
Poliitkorrektsuse ainuõigus
Keskmise rootslase jaoks on äärmiselt oluline olla poliitiliselt korrektne – PK. Siis on tal hea. Ta räägib nii, nagu tohib: lubatud sõnavaraga, püsib heakskiidetud (ja ei küsi, et kelle poolt) kultuurpoliitilises agendas. Kes on PK, ei alusta tülisid ja teda ei saa kunagi süüdistada. Vähemalt ei tohiks.Sest muidu on PK-rootslasel kohe halb.
Aastast 1975 on Rootsi mitte rahvusriik, vaid pluralistlik mitmekultuuriline ühiskond. Mõte on väga lihtne ja muidugi, eks ole, ka konkurentsitult maailma parim – kõik, kes tulid oma päid ja käsi, teadmisi ja kogemusi pakkuma heaoluriiki Rootsi, pidid saama ilusasti vastu võetud ja moodustama võrdväärse ühiskonna juba varem Rootsis elanud inimestega. See on muidugi üks paras pähkel. Keegi ei ole kellegi külaline ja kõikide vajadused on võrdselt olulised. Oleme kõik pererahvas ja ainsad külalised on turistid. Kes oli enne ja hiljem ning pärast Rootsis olemas, pole oluline.
Ent söögi- ja joogilaua ümber koos toimetades kukub nii mõnigi kord suust välja asju, mis pole PK – ja siis aidatakse üksteist taas ilusti, õigesti ja ühtemoodi mõtlema ning sõnastama. Võib öelda, et toimib spontaanne ja autonoomne kollektiivne tsensuur. Ilma selleta on rootslasel ohsa kurat kui halb.
PK vastandid, ükskõik kui väikese osaga mitte nõustuvad ja ise mõtlevad tegelased on muidugi ekstremistid: jälgid marurahvuslased, tõpralikud šovinistid või salakavalad seksistid.
PK-rootslased arvavad veendunult, et just nemad on õiged rootslased. Muuseas, nende vastased omakorda, et hoopis nemad on õiged.
Poliitiliselt korrektne olla tähendab ühtlasi, et peaks jääma märkamatuks, kuna ei tohiks kedagi ärritada (vähemalt mitte meelega!). Kõige pungim lugu PK-ga on see, et rootslaste PK ei ole kõikide maade PK. Päris äge on kedagi oma PK-ga ärritada. Siis võib mõnikord isegi maailma scoop’etekitada. Peab lihtsalt endale hästi korralikult vastase valima. Nagu näiteks Saudi Araabia.
Ja kui halb veel sõja ajal oli!
Halb on ka see, et rootslased ei ole juba 2012 aastat sõjas olnud, kuna meile väga meeldib olla maailmarahu hoidja ja maailma südametunnistus. Isegi Teine maailmasõda puudutas Rootsit vaid raudteed pidi mööda minnes. Ent vanemad rootslased, kes elasid sel ajal Rootsi territooriumil, räägivad siiamaani „raskest valmisolekuajast“. Perepojad läksid sõduritena metsa, et valmis olla ja pereemad ei teadnud, kas näevad neid kunagi veel või mitte. Poistel oli seal metsas väga külm ja keegi ei teadnud, mis juhtuma hakkab.
On ikka päris halb, et teised eurooplased juravad mingitest sõjakannatustest ja küüditamistest ning ei saa aru, milline valu ja hirm hoopis meil oli! Pered ei saanud koos olla. Olime halvimaks valmis. Kohvi ei olnud ja kartsime sõda.
Väga kartsime!
Ja väga raske oli.
Mõelge!
Alles 1945. aastal saime uuesti korralikku kohvi.
