RAHVAS JA RAHVASPORT: KesKus teeb „Terviselehte“. Kris Leinatamm, MTÜ Eesti 200 liige ja Leinatamme fondi asutaja, arvab, et meie haigete rahvasportlaste riik on teel karile.
Eesti elu on imeline – mina pole selles kordagi kahelnud. Meie väikerahva potentsiaal paistab sadu kordi kaugemale ja eredamini kui tuletorn Kõpus. Aga ainult eredast valgusest alati ei piisa, ka laevad Kõpu lähedal on karile seilanud. Kurvaks teeb minu meele meie potentsiaal, mis ei taha kuidagi rakenduda. Meil on harjumuseks teha õigeid asju, aga valesti – selle tõestamiseks toon näiteid rahvatervisest, poliitikast ja elukorraldusest Toompeal.
Ühiskond jooksurajal
Me teeme suuri samme ja me teeme neid palju, seda nii ühiskonnana kui ka sõna otseses mõttes jooksurajal. Rahvasport Eestis on tõusev trend ja nii mõnigi üllataja on asunud aktiivselt sportima. Mina nende üllatajate seas: olen 20 aastat olnud ahelsuitsetaja ja nüüd osalen pooltriatloni treeningutel, aga see selleks.
Tervise parandamine sportimise teel käib õige tehnika ja mõistlike distantsidega. Vähem on rohkem ning enda lõhkumine jooksurajal suurte sammudega ja ebamõistlikult pikkadel distantsidel ei ole see, mis meid tervena hoiab ega eluiga pikendab. Vastupidiseid juhtumeid, kus nii mõnigi hing on meie seast lahkunud spordirajal, on paraku meile kõigile teada. Finišisse jõudes peab olema alati tuju hea ning tunne veelgi parem. Kui finišis süda valutab ning pilt silme ees mustaks kisub, on ilmselgelt endale liiga tehtud. Tervisesport on õige asi ning seda tuleb ka teha õigesti.
Inimestele tuleb anda erinevaid valikud: a) ta võib istuda televiisori ees diivanil õlle, vorstikeste ja veresoontes kuhjuva kolesterooliga või b) ta vahetab õlle vee vastu ning läheb jooksma, rattaga sõitma, suusatama või ujuma. Inimene peab aru saama, et kauem ja tervemini elamine on üks valikutest ning ka tema vastutus oma lähedaste ees. Termin selle kirjeldamiseks on vastutusvalmiduse tõstmine – süüdi ei pruugi olla arstid ja pikad ravijärjekorrad, vaid suurim osa vastutusest lasub inimestel endil.
Inimese tervis ja haiguste ravi
Ka toitumise, teise elementaarse tervisliku elustiili osa puhul on märgata sarnast polariseerunud käitumist. On üks grupp inimesi, kes sööb kõike, millel on läikiv ja krõbisev pakend, ning teine grupp inimesi, kes toitub sisuliselt ainult idudest ja kõrvitsaseemnetest. Mõlemad inimgrupid on toitumise skaala eri otstes ja mõlema grupi esindajatel on tõsised toitumisest tingitud tervisehädad. Kuhu on jäänud talupojatarkus? Parim lahendus peitub hallis alas ehk toituda tuleb mõistlikult ja tasakaalustatult. Idude ja kõrvitsaseemnete söömine on õige asi ja tervislik, kuid ainult nendest toitumisel on vastupidine mõju.
On kolm alustala, millele toetub inimeste tervis – haiguste ennetamine, sümptomite ravi ja taastumine. Millegipärast panustab Eesti riik peaaegu ainult sümptomite ravisse, mis on nendest kolmest kõige kulukam, ning nii ennetustöö kui ka taastusravi on jäänud valitsejatel kahe silma vahele. Lihtsustatud kujul on hetkeseis selline: patsiendil on käes auk ja veri väljas. Haiglas pannakse plaaster peale, verd enam ei jookse ehk patsient on terve. Kõik. Aga kas oleks saanud ära hoida selle, et auku poleks kätte üldse tekkinud? Või kas kedagi üldse huvitab, kuidas käsi paraneb ja taastub? Kui plaasterdatud auk läheb mädanema, ollakse tagasi ravifaasis. Eesti tervishoiusüsteem on auke täis ja plaastrid siin ei aita. Tuleb minna tagasi valge tahvli juurde ja hakata uuesti mõtlema. Jah, eestlaste eluiga pikeneb, aga tervena elatud aastate hulk väheneb. Selline olukord ei ole ühelegi riigile jõukohane, kõige vähem 1,3 miljoni elanikuga vananeva rahvastikuga Eestile.
Aukude parandamise tööriistad
Mulle tundub, et tänased poliitilised jõud ei ole suutelised väga suuri ja põhimõttelisi muutusi tegema. Olen olnud Reformierakonna liige alates aastast 2006, kuid tänavu juuli alguses astusin erakonnast välja. Miks? Sellepärast, et selline poliitika tegemise viis ei sobi mulle. Meie riigis elab 1,3 miljonit elanikku ja me ei peaks tegelema üksteise mustamisega, vaid otsima viise, kuidas meil oleks siin Eestimaal parem elada. Pole vahet, kas su maailmavaade on parem- või vasakpoolne, meie kõigi ühine vaade peab olema Eestimaa. Tuleb vaadata ainiti otsa meie riigile ja selle aukudele ning leida parimad tööriistad nende parandamiseks sellest kastist, mis iga augu jaoks kõige paremini sobib. Ja lõputu lappimisega ei jõua mitte kuhugi. Vahel tuleb lihtsalt otsast alustada. Ühest valimistsüklist teise elavad erakonnad on tõmmanud aastate jooksul niipalju punaseid jooni, et on ennast nurka värvinud.
Jah, tänane Eesti poliitika on üsna räpane. Aga kes on selle räpaseks muutnud? Meie ise. Mulle ei meeldi, kui öeldakse, et ei saa. Alati saab! Ja ka poliitikat saab teha paremini. Mitte üksteist mustates, vaid tegelikest probleemidest ja lahendustest rääkides. Ilma tabudeta ja punaste joonteta.
Suure puidust laua taga
Tegelike probleemide märkamiseks peab poliitik tundma oma valdkonda ja olema lähemal rahvale. See ongi rahvasaadiku väärtus oma valija jaoks, seda õpetas mulle mu isa, Tarmo Leinatamm. Ta oli omal ajal üks suuremaid puudujaid riigikogu istungitelt ning sai selle eest meedias pidevalt pikki päid ja jalgu. Vankumatult võttis ta need kriitikanooled vastu ja jäi endale kindlaks – ta tegi oma igapäevatööd väljaspool Toompead sirge seljaga edasi, et saaks olla koos nende inimestega, keda ta Toompeal esindas. See oli tema jaoks ainuõige lahendus.
Sellega ühtib ka poliitilise liikumise Eesti 200 ideoloogia riigikogu reformimiseks: rahvasaadik ei tohiks olla ainult rahvasaadik ning veeta tervet oma aega pastaka ja paberiga suure puidust laua taga. Pädevamate otsuste vastuvõtmiseks peab ta olema tegev ka väljaspool riigikogu oma valdkonnaga ja teadma, mis toimub rahva seas, mida ta esindab.
Õigete asjade tegemine on ainult pool võitu. Rakendame oma täit potentsiaali, tehes õigeid asju ja tehes neid ka õiget moodi. Palun jõuame finišisse ning seda hea tundega ja ilma infarktita. On aeg lõpetada aeglaselt suremine ja alustada tervelt elamist. Nii isiklikus elus kui ka ühiskonnas ja poliitikas.
