VÄÄRKOHTLEMISI: Kirjutada feminismist värskelt peale Taavi Rõivase epohhiloovat ahistamisskandaali ning üldse pärast ahistamisteema muutumist rahvuslikuks hitiks, on suur privileeg. Eva Ladva usub, et õige pea räägime sotsiaalse ajaarvamise kontekstis sellest, mis juhtus enne ja pärast Kuala Lumpuri metsikut pidu. Miski pole enam endine Eesti Vabariigis. Isegi feminism mitte.
Eesti mehel poleks midagi kõrgepalgalise naise vastu – kui ta vaid kindlalt teaks, et tema enda toidulauda ja peret selline samm kuidagi ei ohusta. Kauboikapitalism või mitte, aga näiteks kullareserve on Eestis riigil vähem kui mõnel uusrikkal aluspesu. Kilogrammides, ma mõtlen. Kui läheb jamaks, siis iga mees võitleb enda eest ise – nagu hiljutine BBC Musketäride-sarja deviis kõlas. Ja kui mees pole kindel, et suudab enesele ja oma perele turvalist ja head elu pakkuda, siis muutub ta kurjaks. Vahel isegi väga kurjaks ja ihnsaks. Aga mis juhtub siis, kui tuleb järgmine börsikrahh? Või masu? Või Putin pommitab NATO tankid puruks ja peabki kiiremas korras Lõuna-Ameerikasse emigreeruma? Palka maksame naistele, kes pole meie endi omad, hästi alles siis, kui maailmarahu on käegakatsutav ja isikliku perekonna julgeolek kindlustatud.
Ümbersaanud kitarritinistamise aeg
Eesti mees on pereinimene ja ta on heasüdamlik mees. Meil ei ole matšo-aristokraate ega mehi, keda suur võim ja raha päriselt peast lolliks teeksid. Basseinipeol plikade krabamine on köömes võrreldes sellega, mida teevad suured ja mõjukad mehed vanades tööstus-sõjariikides. Nendest lugudest ei räägita avalikult. Sest pole kedagi, kes julgeks või kurvemal juhul saaks seda teha.
Eesti mees ei ole ka revolutsionäär. Poolkogemata parema poliitika suunas püünele lükatud Silver Meikar kadus pildilt niipea, kui rahuarmastavate hipide eeskujul kitarritinistamise ja lõkete ümber laulmise aeg ümber sai ning argipäev vajas muutumiseks kedagi, kes julgeks vastutada ja juhtida. Eneselegi üllatuslikult Eesti esimeseks tõeliseks meessoost seksisümboliks tõusnud Taavi Rõivase kohta võiks sama öelda.
Eesti mees ei julge olla seksikas. Ehkki häbeneda pole tal kindlasti selles vallas midagi. Aga kuidagi naljakas ja natuke nõme tundub, eks ole? Seksiskandaaliga naisõigusliku revolutsiooni vallandanud Rõivas vaevalt ise aru saab, millega ta tegelikult hakkama on saanud. Meessoost Brigitte Bardot – kui lubate niisugust võrdlust – on kahtlemata kommunistlikust diktatuurist räsitud väikerahvale otsekui sõõm värsket õhku. Tuletan meelde, et Bardot suutis oma karakteri ja filmirollide valikuga murda 1960-ndatel iga viimse kui tabu, mis pikkade aastatuhandete jooksul lääne kultuuris naissoole oli seatud. Ta tegi seda hiilgavalt, galantselt, veidi jultunult. Sest ta on prantslanna. Rõivase esinemised ahistamisteemat kommenteerides seevastu olid armsalt kohmakad, ehteestlaslikud – ent oma nonchalance on nendessegi sisse kirjutatud.
Feminism on surnud, elagu feminism!
Feminismil on erinevaid definitsioone. Mina kirjeldaksin mõistet kõige lihtsamate sõnadega, kui lubate, nii: naiste väärtustamine ühiskonnas sarnaselt meestega ning samasuguste valikuvabaduste andmine meile. Õigus valida esinduskogusid, õigus otsustada, millal ja kellega perekond luua ja lapsi saada, õigus otsustada, millisel ametikohal töötada või kas ja millal kandideerida näiteks parlamenti.
Eesti naistel on seaduse järgi kõik need õigused olemas. Tõtt-öelda on Eesti ajalooliselt üks progressiivsemaid piirkondi maailmas, kui asi puudutab naiste õigusi. Eestis pääsesid naised esmakordselt valimisurnide manu juba aastal 1917 (Vene tsaaririigi koosseisus), Rootsis 1921, Araabia Ühendemiraatides aga alles 2006. Sellised tõsiasjad väärivad meenutamist ja kasvõi isekeskis tunnustamist. Ainus, mida nüüdisaegsel Eesti naisel napib, on enesekindlus. Julgus ja oskused end kehtestada ka meeste domineeritud seltskondades ja kutsealadel, ning ambitsioon teha elus midagi sootuks enamat kui olla vaid hea ema. Üks ei välista teist, muide.
Julgen väita, et klassikaline feminism on oma aja ammu ära elanud. Suurem osa arenenud ühiskondadest on tänaseks suutnud vastu võtta seadused, mis naisi mitte ainult meestega sarnaselt väärtustavad, vaid mis kaitsevad naist mehe omavoli ja vägivaldse käitumise eest. Sarnaselt kommunismi ja sotsialismiga oli feminism üks valgustusajastu humanistlikest ideedest kantud ja pärast Suurt Prantsuse revolutsiooni ühiskondlikuks liikumiseks kasvanud moevool. Kuid liikumised, mis on eesmärgi saavutanud, hääbuvad vaikselt, sest neid pole sellisel kujul enam vaja. Võtame lähiajaloost kasvõi laulva revolutsiooni. Me oleme nõukogude ikke alt vabad! Muutus on sündinud. Pole vaja enam nii massiliselt laulda ja tänavatel meelt avaldada.
Sotsiaalne buldooser meeste vastu
Kuid feminism, erinevalt laulvast revolutsioonist, ei taha ega taha kuidagi hääbuda. Kohati on sellest saanud samasugune sotsiaalne buldooser meeste vastu, mida varem kasutati naiste endi domineerimiseks, sest neil puudusid kodanikuõigused ja õigus tööd teha ning näiteks raha ja kinnisvara pärida. Kui meesšovinismi teerull sõitis sajandeid üle naiste raha ja võimu kontekstis, siis naised rullivad meestest üle emotsionaalselt vägivaldse käitumisega ja omamoodi seksuaalse väärkohtlemisega. Halvasti käitunud mees lükatakse kõrvale, n-ö tsoonist välja, ja kõik, mida ta seal olles teeb, on naise meelest mehe enda süü. Meeste karistamine vale sõnakasutuse, lolli nalja või õigel ajal vabandamata jätmise eest võtab naiste maailmas kohati mütoloogilisi mõõtmeid.
Feminism keeldub paljuski hinge heitmast tänu sellele, et tegelikud suured ühiskondlikud muutused võtavad aega. Kui seaduse võib ümber kirjutada või rasedusvastase tableti turule tuua ühe päeva jooksul, siis pööre inimeste mõtlemises ja käitumises võtab paratamatult aega.
Lisaks on meil Eestis nagu paljudes teisteski arenenud ühiskondades täpselt lahti rääkimata uued reeglid, mis puudutavad meeste ja naiste omavahelist suhtlemist. Kes vastutab kokkuleppimata raseduse eest? Kas mees, kes t*ra naise sisse pistis? Või naine, kes jättis SOS-pillid võtmata? Selget kombestikku siin ei ole. Eesti riik vajab rahvuse edasikestmiseks uusi ilmakodanikke ja mees, kes soovib seksi saada, maksab uups-lapse elatisraha kinni. Selmet likvideerida soolist palgalõhet, mis meil ikka veel Euroopa Liidu suurim on, lukustab riik sotsiaalselt rumalamad ja abitumad naised otsekui vaesuslõksu, sest 100 eurot kuus küll kedagi rikkamaks ei tee. Laps vajab kasvamiseks aga turvalist perekonda. Minu hinnangul ei kaitse Elatisabi fond praegu mitte lapsi, kes on meie ühiskonnas kõige haavatavamad liikmed, vaid hoopis ohvristab neid, sest niigi lõdva seksuaalse moraaliga ringkondades löövad paljud ebakindlad naised pereloomisele nüüd ilmselt täielikult käega – saaks selle sajasegi kuus kätte, las mees teeb, mis tahab!
Rahvakogu meeste ja naiste õigustest
Meil oleks vaja kokku tulla ja arutada läbi, mis värk siis ikkagi seksi ja romantiliste suhetega Eestis on. Oleme märkamatult astunud Nõukogude Liidu „Meil pole seksi, on ainult armastus!“ loosungite kultuurist pulbitsevasse rahvaste paabelit meenutavasse 21. sajandi start-up-kultuuri. Kui sotsiaalsed normid püsivad vägisi 19. sajandi ehalkäimise kombestikus. Sest inimesed lihtsalt ei julge olulistest asjadest omavahel rääkida!
Sellesuvisel Arvamusfestivalil tunnistati näiteks avalikult, et sageli jääb seksuaalõpetuse tund koolis pidamata, sest õpetaja ei söanda intiimsuhetest avalikult rääkida, suguorganeid nimetada ega – hoidku jumal selle eest! – kondoomi klassi ees pakendist välja võtta. Selle õpetaja tegemata töö tõttu saavad muserdatud aga oi kui mitmed noored hinged ja sünnivad tulevikus lapsed, kelle teadmine isast ongi vaid anonüümsed 100 eurot, mida riik talle iga kuu maksab. Kas me sellist ühiskonda soovimegi?
Lisaks heteropaaride hulgas ettetulevatele küsimustele ja konfliktidele on meil ühiskonnana pea täielikult läbi arutamata inimese seksuaalsuse teema tervikuna ehk kõik see, mis jääb klassikalisest piibliloost väljapoole – geisuhted, transseksuaalsus, aga ka näiteks seksuaalvägivald. Enamik inimesi protestis kooseluseaduse vastu nii häälekalt eeskätt sellepärast, et nad ei saa aru, mida homoseksuaalsus tähendab. Paavst ega Urmas Viilma ei ole hariduselt seksoloogid. Oodata neilt vastuseid millegi muu osas kui eetiliste hinnangute andmises on väär, isegi ülekohtune. Ja nii ongi saanud homoseksuaalsusest Eestis „moraaliküsimus“, sest meil puudub adekvaatne tasakaalustatud diskussioon ja selgitustöö, mis see „pedendus“ siis täpselt on. Sõna saavad need, kes tahavad, aga erialaspetsialistid niiväga ei taha arvamust avaldada millegipärast. Maailm on täis geiaktiviste, kes 1960-ndatel sarnaselt naiste vabadusi ja õigusi esindanud Bardot’ga tegid revolutsiooni suurtes lääne ühiskondades. Küsime neilt ehk nõu? Kuulame kogemusi? Teeme Tallinnas ühe põneva konverentsi? Ah, milleks ikka nii pikalt jahuda, kui teerulliga inimestest ülesõitmine tundub kiirem ja mugavam lahendus!
Me kõik vajame uut diskursust inimeseks olemisest 21. sajandi kiire raha, Tinder-filosoofia ja antibeebipillide maailmas. Ühiskond muutub pöörasemas tempos, kui me seda endale tunnistada soovime, kiiremini, kui meie aju harjunud on või mugavaks suudab pidada. Naiste õigused on vaid üks osa sellest uuest arusaamisest. Väga oluline osa sealjuures. Täpselt nagu meeste õigusedki.