EESTI FILM, HEDONISTLIK JAURAMINE? Tuuli Stewart vestleb kahe eesti noore põlvkonna filmitegijaga, kellest meie filmile juba täna maitsvat uut verd oodatakse. Mõlemad on Balti Filmi- ja Meediakooli (BFM) magistrid, kes on proovinud kätt ka päris oma filmidega. Tere olemast, Ermo Säks ja Triin Ruumet.
Kõigepealt vestluskaaslastest, nii on kombeks. Saage tuttavaks. Ermo Säks – BFM, cum laude. Täispikk dokfilm „EuroEufooria“ kinodes alates 21. veebruarist 2014. Olnud filmide tegemise juures otsast lõpuni, stsenarist, raamatu autor, telekogemus, õppinud ka laulu ja modellitööd. Triin Ruumet – BFM. Filmikasseti „Mitte keegi peale sinu“ üks autoritest, kinodes 24. jaanuarist 2014. Olnud näitleja, režissöör, stsenarist ja modell.
Mis on praegu Eestis filmi tegemise juures kõige raskem?
Ermo: Kõik algab ikka ideest. Meil küntakse tuntud ja turvalisi teemasid. Ja turvaline on see, millele antakse rahastust. Otsustajad nõuavad „garantiid“, aga sellega piiratakse vaba looming.
Triin: Minu meelest on meil professionaalseid inimesi piisavalt. Tehnilis-loomingulised tegijad on väga head – valgustajad, stage manager’id, grimeerijad –, atmosfäär on väga hea. Ainus, keda pole veel piisavalt, on stsenaristid. Muidu kirjutajaid on, aga filmile lugusid ei tule.
Meil on mitmeid tuntud ja tunnustatud vanema generatsiooni „tegijaid“.
Kuidas oled rahul noorte pealekasvuga?
Ermo: Mängufilmimaailmas on meil olnud popid need, kes on varastanud läänes juba ära tehtud asju. Noortel on põhiliseks defitsiidiks algne stoori. Dokis on veel üks probleem: vaatajani jõudmiseks läbib idee liiga palju tsensuurikeskusi, mis ei pruugi omavahel haakuda. Vaatajani jõuab lõpuks näotu ja maotu produkt. Kui sisend on piiratud, ei saa ka tulemus olla väga omanäoline. Meie noored on projektihoorad – ei tehta seda, mida tahaks, vaid seda, mida saab.
Triin: Veiko Õunpuu on andnud üüratu panuse, pannud asjad liikuma. Ta on paljude jaoks raputav, isegi ärritav. Ta on eeskuju ja inspiratsioon, kes ajab oma asja. Uus põlvkond on väga lahe! Eestis filmi tegemine, üldse tegemine siin, nõuab iseloomu. Pead nats šaakal olema, sest me siin ei sünni, hõbelusikas suus. Teisalt on noorel Eestis palju lihtsam filmi tegema hakata kui kusagil mujal. Vahendeid on vähem, aga kui sul on hea idee ja sa oled suutnud ennast juba pisut tõestada, tullakse ka sulle vastu ning lihtne on saada kontakti professionaalidega. Eesti filmil pole veel oma nägu, aga meie just kujundame seda. Paljud püüavad põgeneda. Näiteks Berliini. Mul võtaks seal kümme aastat aega, et teha seda, mida ma siin juba täna teha saan. See pole popp ja noortepärane, aga mulle meeldib Eestis. Euroopa on heaoluühiskond. Safe. Meie karbi sisemus on udusem, aga sellest ammutadki ainest.
Olete BFM-i kasvandikud. Mis taseme annab praktilises elus BFM-i diplom? Kuidas õpitu ja nii praktilise eriala reaalsus omavahel kokku lähevad?
Triin: Kõike on ümberringi palju, aga tuleb leida see, mis sind täiendab. Tähelepanu tuleb teadlikult suunata ja tekitada oma teravused, leida oma nišš. Dokk ei ole muidugi mängufilm, aga ikka jutustatakse kellegi oma lugu – ei eksisteeri ju mingit täielikku objektiivsust. Jüri Sillart ütles kunagi, et talle ei meeldi dokki teha, sest mängufilmiga saad kaugemale minna. Ta annab vabaks. Dokis pead väga palju arvestama kellegi õiguste ja eetika ja kõige sellega. Samas, näiteks „Raindeerspotting“ (2010) poleks mängukana nii mõjunud.
Eestis tehakse filmi sageli ka puhta entusiasmi pealt. Kellelgi on oma hingelugu, mida hakatakse ajama ja leitakse sinna siis tiim. Väga häid näitlejaidki võid leida nii, kool on aidanud tehnikaga, meelsasti tullakse üksteise projektidesse kaasa lööma, see tähendab „šeeritakse“. Kellelgi pole alguses raha ega badžetit, aga kui on hea idee ja oskad sellega inimesteni jõuda, siis tuleb muu järele.
Ermo: Kunagi esimesel kursal ütles mulle Marek Toompere, tuntud monteerija ja nüüd ka produtsent: „Tubli poiss, täitsa viisakas käsitöö.“ See on mulle meelde jäänud. Kui ma teen oma filme, siis ma teen väga palju käsitööd, aga ma näen selles loomingut. Kool annab õppejõudude näol tipptegijatest spetsialistid, kes õpetavad sulle ära käsitöö, kunsti pead ise leidma. Meie loomingus on ikkagi 99% tööd. Läbimurre tuleb 1% õnneliku juhuse pealt või kui sul on väga tugev promotiim. Feim ei ole seotud andega ega töö kvaliteediga.
Millised on võrgustikud ja suhted erinevate põlvkondade vahel (Tallinnfilmi ja meie kõrgaja põlvkond ja teie)? Kas vanema põlvkonna filmid on arusaadavad? Kas need on põnevad või harivad? Kuidas suhtute Marianna Kaadi ja Marianne Kõrveri töödesse?
Ermo: On vanad kalad, kes teevad vankumatult omi asju ja hunnik noori, kes üritavad, aga kui paljud neist võimaluse saavad? Esikatel on põhiliselt mänkarid. Neid ma ei tunne, sest nad on natsa liiga noored. Põhilised tutvused tulevad kooli ajast.
Marianna ja Marianne on muidugi meie lipulaevad. Marianna on väga tundlik, ta püüab olla „kärbes seinal“, aga mängib tegelikult objektiivse ja subjektiivse piiriga ning ajuti lähenevad tema dokid mängufilmile. Siin ongi mõtlemise koht – kellena filmi tegija ennast näeb ja milles on tema roll. Marianne on näide heast dokist – ta on autor, keda teema huvitab, tal on närvi ja tungi rääkida asjadest, mis mõjutavad ühiskonda, sind, mind. Ta on geniaalne!
Triin: No näiteks „Imelaps“ ei jõudnud minuni. Meie kino on vahel juustune või krambis, puudub eluterve võime ennast kõrvalt näha. Vahel pidurdab katsetamise julgus ja tahe. Tahetakse „tõsine“ olla. Põhiliselt iseloomustab seda piinlikkus. Muidugi on vaja ka rahvalikke ja südamlikke lugusid, aga just soomlastega võrreldes – neil puudub see piinlikkustunne. Nad on eneseiroonilised, aga nende punnitus pole verine.
Kes on sinu filmide publik? Mis on filmi ülesanne tänapäeval?
Ermo: Räägime „EuroEufooriast“? Siis kõik, kes on vaadanud Eurovisiooni ja kõik need, kes väidavad, et pole vaadanud, aga tegelikult vaatavad. Ma püüan mõista ühte tänast fenomeni, minu draiv on uudishimu. Film peaks minu kaudu vastama vaataja küsimustele. Kõik minu senitehtu on kantud uudishimu rahuldamisest.
Hea filmi puhul on autor õppinud infot eristama ja taasesitab seda organiseeritult. Kõige olulisem on ju loo rääkimine. Autor on vaataja jaoks ära teinud juba olulise mõttetöö. Doki puhul on tulemus vähemtähtis, kõige olulisem on see protsess, kuhu vaataja on kaasa võetud ja kaasatud. Eesti dokk püüab meeldida. Ta ei julge isiklikuks minna, sest kardab kaotada toetust. Minu esimene täispikk, mis kohe kinodesse jõuab („EuroEufooria“) on aus, sest on vaba rahastustest ja tsensuurist.
Triin: Kodupublik on oluline, see tähendab, et läheks korda ja et mõistetaks, mida me teeme, kuigi jah, film elab sageli oma põhilise elu festivalidel.
Mis teeb filmi „heaks“?
Triin: Me oleme East Europe ja seda peaks rõhutama, mitte häbenema. Teiste jaoks me oleme selline gängsta-värk, trailer trash people. Mulle endale ei lähe hinge selline mugava Euroopa ilus peegeldus, kust vaatab vastu „suur hing“. See on sahisev, aga nurgad on puudu, liiga soe. Pigem huvitab mind Tallinki sadamas istuv üksik soomlane, kes ootab oma laeva.
Ermo: Eesti dokk on selline surnud kajaka kaadris lohistamine. Peale Maimiku, Tolgi, Aarma ja kunagi ka Liivi ei ürita suurt keegi teha lahedamat ja humoorikamat dokki. Popp on uluda ja näidata läbi kunsti elu rämedat keerukust, ängi ja seda, kui halvasti kõik on. Võimalik, et see on lihtsama vastupanu teed minek…
Nimeta üks hea film ja üks hea dokfilm.
Triin: Filmi ei oska. See on nagu lemmikraamatu küsimus. Võib-olla Pasolini „Teoreem“. „Viimne reliikvia“ on tõeline camp. „Disko ja tuumasõda“ vast – stilistika on väga oluline. Ja ikka see loo kirjutamine!
Dokkidest on head soomlased. Me peaks neilt õppima. Näiteks „Eluaur“ (2010) meeldis väga – lihtsate vahenditega oli palju öeldud. „Reindeerspotting (2010) oli hea.
Ermo: Minge kinno ja saate teada!
*******
Triin Ruumet: Meie kino on vahel juustune või krambis, puudub eluterve võime ennast kõrvalt näha.
*******
Ermo Säks: Eesti dokk on selline surnud kajaka kaadris lohistamine… Popp on uluda ja näidata läbi kunsti elu rämedat keerukust, ä