KUI KIRJANDUS ON KOOMIKS: Toomas Verrev on puhkusel ja vedeleb teosega, milleks on koomiks. See on omalaadne žanr, mida peetakse reeglina kerglaseks ja veidi hullumeelseks – olgu selleks jaapani pöörane mangaporno või kasvõi meie oma „Pesakond“. Aga praegu pajatame Art Spiegelmani raamatust „Maus“.

Eesti koomiksi skeene elab vaikselt oma elu, avaldades vaid vahel mõne väikesetiraažilise kogumiku, mis reeglina laialt ei levi. Võib öelda, et pigem on need vihikud kui raamatud, aga nauditavad sellegipoolest. Lisaks kvaliteedile loeb „lugejale“ ehk tarbijale ka kvantiteet ning ei juhtu just sageli, et meil üle 100-leheküljelisi koomiksiraamatuid avaldatakse. Tundub, et viimati oli selleks vist Olimar Kallase „Kolm lugu“, mis ilmus tublisti üle kümne aasta tagasi ning mis koondas endas niiöelda MÕVi lugusid – peamiselt 70ndate lõpus ja 80ndate alguses avaldatud Eesti päris oma seikluslikke koomikseid, millest sai alguse paljude siinse autoriga samaealiste armastus koomiksi kui žanri vastu. Sestap on värskendav, et nüüd on eesti keeles ilmunud ka Art Spiegelmani „Maus“, milles on lausa 269 lehekülge.

Pulitzeri koomiks

Siinkirjutajal on selle teosega pikem omalaadne suhe. 1990ndate alguses puutusin perekonna kaudu kokku Moskva intellektuaalide ringkonnaga, kellest enamik oli juudisoost.

See oli aeg, kui meid kiskus kangesti üle lahe Soome. Arvestades seda, et paljud tolle kogukonna liikmed olid eelmistel kümnenditel Liidust lahkunud Iisraeli ja USAsse, oli nende jaoks New York see, mis meie jaoks Helsingi.

Üheksakümnendate alguses jõudis too raamat ka Moskvasse ning sellest sai kohe mainitud ringkondades hitt. Sama kanalit mööda maabus „Maus“ 25 aastat tagasi minu kätte. Nii täpselt saab seda sündmust dateerida, sest aastal 1992 võitis teos esimese ja seni ainsa koomiksina Pulitzeri preemia ning selle raamatu kaanel oli vastavasisuline kuldne kleeps, mis on tänaseks kulunud. Nii et see pidi juhtuma vähemalt 1993. aasta alguses.

Kass-Hitler

Vahepeal on palju vett merre voolanud, kuid mäletan selgelt emotsiooni, mida see teos minus tekitas. Lihtsalt veidi ajaloost: tollal olin peale MÕVi lugude ka vahel harva saanud kätte soomekeelseid Aku Ankka koomikseid ning hiirte ehk mausidega seostus mulle pigem perversne ja täiesti idiootne multikas „Mootorrattahiired Marsilt“. „Maus“ aga rabas mind oma rohmakuse, ranguse ja ühetoonilisusega: värvilised on selles teoses vaid kaaned, kõik pildid on mustvalged.

Head asjad on need, mida ei pea pikalt lahti seletama. Hitleri kujutamine kassina on võte, mis tabab kümnesse. Toksige vaid brauseri otsinguribale „Hitler cat“ ja juba avanevad teile arvukad fotod kassidest, kes näevad välja kui Hitler. Kui on olemas kass, siis on igati loogiline lisada ka hiired, ning ongi raamistik valmis. Pealtnäha lihtne ja loogiline, kuid lähemal vaatlusel liiga lihtne ja stereotüüpne, et sellega pikalt edasi minna. Sest kui niimoodi sildistada, siis jõuamegi lõppude lõpuks sinna samasse, kus tegutses toosama kassiga sarnanev tegelane koos oma kambajõmmidega.

Loomulikult on tegemist juutidega (:)

Zoomorfism on selle raamatu lahutamatu osa, kuid mida kauem on autor selle teosega vaeva näinud – valmis see ju kaheksakümnendatel üle kümne aasta jooksul kõigepealt koomiksiajakirjas RAW ja siis erinevate osadena raamatuna, millest lõpuks valmis tervikteos. Näiteks esmajärjekorras kujutab autor enda prantslasest kaasat hiirena, kuid teose viimastel lehekülgedel saab prantslasest kaasvangist juba konn.

Ei vaja pikalt ja laialt seletamist, miks see nii on. Ameeriklased, kes teevad kassidele tuupi, on kujutatud koertena, selge see. Poolakaid on aga kujutatud sigadena ning see enam nii selge ei ole. Kellegi seaks kutsumine ei ole eriti viisakas meie kultuuriruumis, kuid seda vähem on see kombekas juutide juures.

Kui vaadata taustsüsteemi, siis on kõik arusaadav. Selle raamatu üks peamisi lugusid on autori isa Wladek Spiegelmani ja tema perekonna üleelamised Teise maailmasõja aegses Poolas. Loomulikult on tegemist juutidega. Saladus ei ole ka see, et tol ajal oli palju poolakaid, kes tõesti juute just südamest ei armastanud, väikesi jagelemisi ja antisemitismi ilminguidki on seal esinenud ennegi. Küll mingi marginaalse radikaalide rühma poolt, aga ikkagi. Wladek aga sattus koonduslaagrisse, sest just poolakad andsid ta üles. Ka kapod on laagris poolakad. Paljud poolakad, kes olid asunud juutide majadesse elama, ei oodanud endisi peremehi pärast sõja lõppu pikisilmi koju. Selline stseen on ka selles raamatus, aga selle kohta saab lugeda ka teistest Teise maailmasõja kohta kirjutatud teostest, nagu näiteks Keith Rowe’ „Metsik manner – Euroopa pärast Teist maailmasõda“. Selline teguviis on pehmelt öeldes sigadus, kuid kas on õige mõne värdja teguviisi kogu rahvale üle kanda, on juba omaette küsimus. Esineb ka positiivseid sigu, nagu üks preester, kes Wladekit trööstib, kuid üldist pilti see ei paranda.

 Loomulikult inimesed loomastuvad 🙁

Paratamatult jõuame siit küsimuseni, kas kõik sakslased olid kindlasti kassid. Isegi kui lugu vaadata vaid vangilaagri kontekstis. Vaevalt et keegi niiväga tahtis minna vangilaagrisse valvuriks. Kindlasti ei olnud see mingi kangelastegu, mille eest raudriste jagati. Pigem amet, mille pidid vastu võtma prillipapad, lampjalgseid jne. Jonathan Littell kirjeldab oma raamatus „The Kindly Ones“, mis on küll selgelt ilukirjandus, et peale üksiku perverdi ei nautinud valvuri ülesannete täitmist koonduslaagrites keegi. Kusagil kabinetivaikuses kõrgel ja kaugel kõutsina diivanil lösutades suuri plaane välja mõelda on kindlasti palju lihtsam kui olla tööriist, kes peab räpase töö ära tegema.

Loomulikult inimesed loomastuvad, kuid mulle meeldiks näha seda teises kontekstis: Manfred Gregor on öelnud, et nad ei olnud head ega halvad, vaid oma ajastu lapsed. Samas on kassi ja hiire võrdlus lihtne ja selge paralleel, mille kaudu on hea lugu jutustada. Holokaust nagu ka kõik muud suuremad ajaloosündmused on niivõrd kompleksne teema, et paratamatult vajab selle edasiandmine teatud lihtsustust. Kui seda mitte teha, jõuame peatselt sisutu mokalaadani, mida on täis enamik marksistlike ülikoolide auditooriume või kasvõi poliitilisi diskussioone, mis paratamatult lõppevad suure mokalaadana. Sellise „mõttevahetuse“ koht on kusagil twitteris, mitte raamatukaante vahel.

Aga mida siis raisata?

„Mausi“ puhul on tegemist ühe mehe looga. Wladek on sebija-tüüp. Ta ei anna alla ka kõige raskemates situatsioonides ja „organiseerib“ endale seda ja teist. Tänu sellele jääb ta ka ellu.

Kuid siit tõuseb ka selle raamatu peamine küsimus ja inimlik mõõde: kui ellu ta siis ikkagi jääb? Või on ta midagi jäädavalt kaotanud selleks, et edasi elada? Me näeme kibestunud inimest aastakümneid hiljem. Ta on õel, kahtlustav ja haiglaslikult kokkuhoidlik. Suhted pojaga on keerulised, naine on ta maha jätnud, mustanahalisi ta ei salli ning on pehmelt öeldes ihne. Näiteks kuulub pliidis kasutatav gaas tema üürikorteri juurde, nii et see põleb pidevalt selleks, et mitte pliidi süütamisele tikke raisata. Samasugust kokkuhoidlikkust on näha ka paljude puhul, kes on Siberist tagasi tulnud, kuid küsimus jääb endiseks: kas pärast holokausti õudusi ja vabastamist saame üldse rääkida vabast inimesest? Või on tegemist sandistatutega, kes pigem elavad ikka ja jälle üle selle asemel, et lihtsalt elada?

Märgiline tähendus

Holokaustist on kirjutatud palju raamatuid. Erinevalt Gulagi õudustest räägitakse sellest avalikult ning tundub, et sellest on õppust võetud, nii et holokaust enam Euroopas ei korduks. Kui küsida, kas tegemist on parima holokausti-raamatuga, siis vastus on, et kindlasti mitte.

Kuid see raamat on märgilise tähendusega just koomiksi kui žanri jaoks. See on raamat, mis tõi koomiksi pealesõjajärgsete superkangelaste ja hämarate pornopoodide juurest niiöelda suure kirjanduse juurde. Mulle ei ole päris selge, miks peab koomiksit tõlkima, eriti kui tegemist on ingliskeelse teosega, sest just koomiksi puhul on üsna suur oht, et midagi võib tõlkes kaduma minna. Kuid tõlkija on teinud head tööd ning kui see aitab ka laiematel rahvahulkadel väärt kirjandusest osa saada, siis miks mitte. Jääb üle vaid loota, et järgmine 100+ leheküljeline koomiks tuleb päris eesti oma, mitte tõlge. Ning kui lootmisest väheks jääb, siis ise sellele veidi kaasa aidata.