UUE RAJA PILOODID: Hiljuti ilmus kuue looga plaat nimega „Mässiv“. Teose üllitas Duo Malva & Priks ehk siis lõõtsatõmbaja ja rütmitaguja Kulno Malva ning löökriistamängija Kristjan Priks. Aimar Ventsel läks vaatama, kuidas tõmbaja ja taguja elavad.
Nii Kuno Malva kui ka Kristjan Priksi viimaste aastate muusikutee on käinud läbi mitme silmapaistva ansambli (Zetod, Svjata Vatra) ja ka natukene vähem ilma teinud koosseisude (Klapp), et saada kokku kettal, mille kohta on raske öelda, kas see on album või EP.
No ei ole normaalset rahvamuusikat
On aga kerge öelda, et „Mässiv“ on üks viimaste aastate innovatiivseim, põnevaim ja üllatusterohkem muusikateos selsinasel Maarjamaal. Unustage ära mees karmoškaga ja talle rütmi toksiv päss tamburiiniga. Duo Malva & Priks asus sünteesima helisid ja katsetab mitmesuguste efektidega ning tulemuseks on plaat, mis on täis metalseid kõlasid, tempokat rütmi ning kuulmekäigus vonklevaid kajasid. „Mässiv“ kujutab endast üllitist, mille muusikat on raske kirjeldada, parem ise kuulata.
Kindel värk: normaalne rahvamuusika see ei ole. Teisalt aga, rahvalikud rütmid on siin täiesti ilusasti säilitatud, mistõttu kollektiivi heliloomingu järgi saab ka reinlenderit ja polkat vihtuda, kui soovi peaks olema.
Erinevat helidega eksperimenteerimist on eesti rahvamuusikas ka enne tehtud – võtkem kasvõi Kuno Malva enda sooloplaadid, aga ka Maarja Nuudi ja Silver Sepa viimase aja tegemised. Ent mis selle ketta juures tähelepandavaks (kellele kurvaks, kellele rõõmsaks) tõsiasjaks jääb, et „Mässiv“ seljatab nad kõik. Duo hästikomponeeritud, tihedad ja läbi elektroonika lastud lood on parim, mis siiani on Eestis moodsa folgi rindel sündinud (kuklasse hingab aga Mari Kalkun, vara loorberitel puhata, seltsimehed!) ning paistab, et helilise värskuse, ajakohasuse ning uudsuse poolest pole ka ühestki muust žanrist praegu meie vabariigis midagi kõrvale panna.
*
KesKus istus Kristjan Priksiga Stroomi rannas kohvikus, sõi kooki ja jõi kohvi ning küsis mitut asja. Kristjan Priks ei jäänud vastust võlgu.
„Folk oli lihtsalt nišš. Praegu on see teistmoodi. Folk – Zetod jne – on noorte tähelepanu endale tõmmanud. Ega muidu poleks Eestis niipalju folkfestivale, nad läheksid kõik muidu pankrotti.“
Ajad on muutunud. Ma ei arva, et rahvamuusika peaks kõlama ühtemoodi. Nagu oli sada aastat tagasi. Kui muusika kõlab nagu sada aastat vana, siis… No eks neid bände ole ka, nad teevad muusikat tantsuks. Me tahtsime ühe asjana proovida akordioni. Akordion on selline hirmus sõna. Teda seostatakse mingite asjadega. Kui me näiteks tegime promopilte, siis fotograaf ütles: „Oi, akordion! Kas te tangot ka mängite?“ Ega mulle endale ka üldse ei meeldi akordion tema klassikalisel viisil, näiteks prantsuse muusika.
Tegelikult, mida te siis teha tahate…
Me mängime muusikat ja kui akordioni asemel oleks trompet, siis me teeks samasugust muusikat. Tahaks teha muusikat, mis on huvitav. Tänapäeval on niipalju võimalusi ja kui meie ei teeks sellist muusikat, siis teeks keegi teine. Ja teeks võib-olla halvemini, rikuks kõik ära. Meil on autod ja nutitelefonid. See muusika on kaasaegne. Ja väga üksluist muusikat ka teha ei taha. Kui palju on selliseid bände, kelle kolmandat plaati sa tahad kuulata?
Kui sa vaatad meid lava peal ja ei tea, mis muusikat me teeme, siis paistab kõik väga traditsioonilisena. Et istub seal mees akordioniga. Ja siis… kui algab bassijõrin! See teeb pildi kohe avaraks, see on üllatusmoment. Ma arvan, et see on hea asi.
Siis nagu vabalava duo…
Me oleme duo, aga tegelikult ikka trio. Helitehnik on ka kaasas. Suvel mängisime kõigil Eesti folgifestivalidel, välja arvatud Viru Folgil. Akustiliselt pole praegu plaanis teha. Saundiga eksperimenteerimine on praegu esmaoluline ja huvitav, unplugged-asja teeme võibolla viie aasta pärast.
Nonii. Kuidas te lood kokku klopsite?
Uusi lugusid teeme alguses unplugged. Akordionil on erinevad registrid, ta saab seal valida bassi, et mitmel keelel ta ühte nooti mängib ja mis oktavis ta on. Eks me seda bassiotsa natukene tõstame, ega seal mingit erilist keemiat ei ole. Kuna akordion on selline mitmekülgne pill ja ta pole kunagi täiesti hääles, eks sealt tuligi see idee, et vau, siin on nii palju võimalusi.
Kui me lugusid teeme, siis jälgime, et seal oleks ebaharilik gruuv. Kitarri peal me kujutame kõik ette, kuidas sellega muusikat teha, ent akordion on teistsugune. Seal sa vajutad nupu alla ja tõmbad lõõtsa. Seal läheb aega, kuni keel tuule alla võtab ja sellepärast ei saa akordionibassiga mängida kiireid noote. Selles mõttes on bassikäikude otsimine täitsa huvitav töö.
Idee Kulnoga duot teha tuli ootamatult. Nii oled öelnud.
Kulno tegi kunagi bändi teise trummarigi – Tõnis Kirsipuuga. Tõnis siis ei saanud ja Kulno kutsus minu. Ma kohe ei ütelnud midagi, võtsin mõtlemisaega, et millist muusikat akordionil üldse saab teha. Siis leidsin, et tasub proovimist. Akordioni saab ka kõlama panna. Akordion käriseb, see on ise juba väljakutse. Umbes nagu „Smoke on the water“, seda saab ju akordioniga hästi teha.
Meil on ikka pikemad plaanid jah. Kõik sõltub sellest, kuidas läheb, aga me näeme seda pikaajalise projektina. Muidugi, me teeme nii kaua, kui on põnev, aga ma näen, et meil Kulnoga saab kaua aega põnev olema. Me oleme nii alguses veel, et on, kuhu areneda.“
Mingis mõttes ei tahagi, et meie stiil oleks lihtsalt kirjeldatav. Kui kuulaja saab aru, et bänd mängib ühte ja sama lugu juba kolmandat plaati järjest, siis ei pruugi see olla huvitav.“
