PÖÖRANE, KURB JA LÕBUS AJASTU: Lihtsameelne homo, kes hakkab juudiks, et pääseda välismaale. Tobe vanaema, kes tassib oma lapselapse naistearsti juurde, kuna too olevat liiga paks. See on Marusja Klimova „Siniveri“. Ilona Martson kohtus autoriga.
Lihtsameelne homo, kes hakkab juudiks, et pääseda välismaale. Tobe vanaema, kes tassib oma lapselapse naistearsti juurde, kuna too olevat liiga paks. Ekstaatiline ekskursioonijuht, kes on armunud katedraali, kus ta töötab. Kurb poeet, kes hullarist põgenedes varjab ennast talvisel surnuaial. Selle poeedi naistenäljas jünger, kes müüb turul meloneid. Noor merekaru, kelle elu eesmärgiks on töötada KGB-s. See kõik kokku ja enamgi veel on Marusja Klimova romaan „Siniveri“, mis kirjeldab perestroika-aegset Peterburi elu nii, nagu seda tookord elati.
Eesti keeles ilmus „Siniveri“ möödunud sügisel kirjastuses Loomingu Raamatukogu. Marusja ise – tõlkija, kirjanik ja teatud ringkondades ka kultuspersoon – tuleb kirjandusfestivalile HeadRead. Uurisin temalt enne, mis oli selle erakordse – lõbusa ja valusa, kurva ja pöörase – ajastudokumendi kirjutamise taustaks.
Romaan „Siniveri“ valmis 1991. aasta mais. Milliste tunnetega suhtute sellesse aega nüüd, ligi 25 aastat hiljem?
Jah, see oli NSV Liidu kokkuvarisemise aasta. Lõpetasin oma romaani mõni kuu enne seda ajaloosündmust, see tähendab nn perestroika päris lõpuotsas. Toona paistis tulevik üsna ebaselge, ehkki ümberringi, nii ühiskondlikus elus kui ka argimaailmas, oli kogunenud juba piisavalt kaua energiat, mis peagi purskas välja umbes sedasi, nagu hüppab eest šampanjapudeli kork. Selles mõttes pole „Siniveri“ mitte raamat, mis kätkeks endas mingeid värskeid uue aja hoovusi, vaid pigem viimne raamat, mille sünnitas nõukogude epohh.
Minu meelest ei põhinenud kogu nõukaühiskonna korraldus mitte kommunismi ideoloogial või ideaalse ühiskonna ülesehitamisel, vaid lõputul võitlusel eeskätt nimelt elu enesega, mis ilmnes pidevas norimises igat sorti pisiasjade kallal nagu muusika, soengud, tantsud, riietus, juhuslikult öeldud sõnad, joonistused, naljad jne. Sedasorti sõjas pole inimestel, kes sellega tegelevad, konkreetseid sihtmärke ega vaenlasi, keda kõrvaldades saaks rahule jääda ja võitu pühitseda. Sellepärast pole mu meelest eriline liialdus väita, et Nõukogude Liidu saatus oli algusest peale ette määratud.
Venemaal püüavad paljud kujutada üheksakümnendaid aastaid millegi koledana ja isegi kasutavad seda aega omamoodi kollina, mis peaks kõiki hirmutama. Kummati pole mina isiklikult kunagi hinnanud mind ümbritsevat tegelikkust vastavalt mugavuse tasemele, vaid pigem nii, nagu hinnatakse head või halba luulet. Sündisin nomenklatuurses peres ja mingeid argiprobleeme mul lapsena polnud, nagu polnud tulevikus ka probleeme hariduse, töö või võimalusega teha edukat karjääri. Kuid peagi pärast ülikooli lõppu hävitasin oma diplomi ja sukeldusin küllaltki pikaks ajaks maailma, kus heaolu oli palju vähem kui seal, millega seni harjunud olin. Ja see samm oli minu jaoks pigem põgenemine heaolu eest, aga veelgi enam oli see põgenemine infantiilse nõukakultuuri eest, kõigi nende headuse, inimeste vastu tuntava armastuse, hüpertrofeerunud vaimsuse, kollektivismi, ajaloolise optimismi kinnisideede eest, pagemine bardilaulude, ajakirja Junost jne eest. Ega ma ei väida, et asudes teele oma „öö lõpu“ poole, mille tulemusel sattusin faktiliselt ühiskonna põhjakihti ning pidin äraelamiseks töötama sanitari ja koristajana, tegutsesin absoluutselt teadlikult, kuid kusagil mitteteadlikul tasandil tundsin ma nõukaaja väikekodanlaste, aga ka intelligentide elulaadis tookord kõige enam puudust traagikast ja üksindusest. See tähendab, just nendest väärtustest, mida tänapäeval peetakse vaata et 1990-ndate alguse Venemaa jaoks kõige iseloomulikumateks.
Seega ei toimunud minu arvates Venemaal 25 aastat tagasi midagi erilist. Lihtsalt kõik hakkas arenema enam-vähem loodusseadustele vastavalt, ja mõnede aastakümnete jooksul sügavale põranda alla aetud reaalne elu hakkas tasapisi tagasi tulema.
Marusja Klimova on teadupärast pseudonüüm. Palun rääkige, kuidas see sündis.
Faktiliselt oli „Siniveri“ esimene raamat, kus ma seda nime kasutasin. Eesti kohta ei oska öelda, kuid tänapäeva Venemaal on raske leida inimest, kes ei tea, et sedasi hüütakse ühe laulu naistegelast ja seda peetakse vaata et kogu vargamaailma hümniks. Tõsi, NSV Liidus, see tähendab siis, kui ma enesele selle pseudonüümi võtsin, levis see vargalaul märksa kammerlikumal moel. Kui ma oleks saanud enesele ette kujutada, et mingi aja pärast hakatakse seda laulu vabalt ketrama raadios, marsruuttaksodes, et tuleb internet, kus see tegelane samuti silme ees virvendama hakkab, siis oleksin küllap enesele valinud mingi teistsuguse nime. Minu jaoks polnud sellel nimel mingit erilist tähendust, see sai pandud täitsa juhuslikult, lihtsalt nalja pärast, kuid sellegipoolest on sellega olnud mõningaid probleeme. Nii siis, kui olin ajakirjanik, kui ka nüüd kõiksugu ametlikel üritustel tekivad siiani teatud raskused, kui mind publikule esitlema hakatakse. Üks kirjastus suisa keeldus kunagi avaldamast tõlget, kui tõlkijal nimi selliseks jääb…
Samas on ka omad plussid selles, et see nimi pole ära kulunud, vaid satub aeg-ajalt kellegi tähelepanu alla. Aja jooksul on sellest saanud midagi maski või isegi erakordselt efektse kleidi taolist, aga 18. sajand oma puuderdatud parukate, ballide ja karnevalidega on mulle ikka meeldinud. Choderlos de Laclos on üksiti siiani jäänud minu üheks lemmikkirjanikuks. Samas, kui 20. sajandi kunst, kus ilmneb liialt tendents vorme alasti kiskuda ja ära lõhkuda, köidab mind palju vähem.
Kuidas ilmus „Siniverre“ minu lemmiktegelane – noor homo Pavlik, kes kõigest hingest ihkab pääseda välismaale?
Ütleme nii, et Pavlik pääses „Sinivere“ lehekülgedele otse nõukogude elust enesest. Saab suisa öelda, et see tegelane on maha kirjutatud päris inimese pealt. Paljudel minu romaanide tegelastel on reaalsed prototüübid. Sihuke oli ka Pavlikul, kuigi on võimalik, et tema – see prototüüp ise – sai endast aru hoopis teisiti, kui mina teda kirjeldasin. Mul oli tuttav, kellega me pikka aega päris tihedalt läbi käisime, kuid mingit päevikut ta mõistagi ei pidanud. See tegelaskuju sündis lihtsalt juttudest ja kohtumistest tema ja teiste temataolistega. Ja muide, ta on tõesti ammu välismaale sõitnud ja seal lõplikult kaotsi läinud. Kuigi Pavlik vilksatab veel mõned korrad minu triloogia teiste raamatute lehekülgedel. Aga mulle näib, et praegu pole see tähtis. Kõik prototüübid on kadunud kuskile aegade hämarusse, neist mõningaid ma isegi ei mäleta, ent romaani tegelased on alles ja jätkavad täiesti iseseisvat elu.
Teie romaanid kirjeldavad väga värvikalt 1980-ndate lõpu ja 1990-ndate Piiteri boheemlaskonna elu. Ons sellest maailmast midagi tänaseni säilinud?
Muidugi on möödunud aastate jooksul palju muutunud: läinud pole mitte üksnes inimesed, vaid ka paigad, kus nad kunagi koos käisid. Ent Leningradi 1980. aastate lõpu underground, nagu ka 1990. aastate mitteametlik kunst, on sellegipoolest avaldanud sügavat mõju tänapäeva vene kultuurile, aga ka ühiskonnale tervikuna. Kui rääkida stilistilisest ja esteetilisest mõjust, siis on see mõju isegi määrav. Tänapäeva Venemaal tunnevad kõik Rubinšteini tänava rokiklubi, kus alustasid paljud olulised ja tänaseni tegutsevad bändid, või siis Sergei Kurjohhini popmehaanika. Nimelt nende aastate Leningradis-Peterburis sündisid sellised radikaalsed kunstinähtused nagu nekrorealism ja Uus Kaunite Kunstide Akadeemia (Новая Академия Изящных Искусств), mis pole oma aktuaalsust siiani minetanud. Olin ka ise Uue Akadeemia professor, koostöös selle asutaja ja juhi Timur Novikoviga korraldasime üheksakümnendate lõpus grandioosse Peterburi dekadentsi festivali… Ja just äsja tähistas oma kolmekümnendat sünnipäeva Mitin Žurnal – mulle näib, et selle Dmitri Voltšeki välja antud ajakirja tähtsus vene kirjanduse jaoks on viimastel aastatel vaid tõusnud. On see ju oma kaante vahele koondanud praktiliselt kõik eredamad ja põnevamad kaasaja autorid, kes ei sobitu vene kirjanduselu rutiinsesse peavoolu.
Kuidas suhtusid Teie kaasaegsed „Siniverre“ siis, kui romaan ilmus, ja kuivõrd erineb see reaktsioon selle vastuvõtust tänases Venes?
„Sinivere“ ilmumislugu on kaunis keeruline. Lõpetasin selle 1991. aastal ja online casino päris mitu aastat oli ta olemas vaid käsikirjana. Kui ma esmakordselt Pariisi sõitsin, luges Maria Vassiljevna Rozanova selle läbi ja tahtis avaldada vene emigrantide kirjandusajakirjas Sintaksis. Kuid sealjuures pakkus ta mulle miskipärast selle lühendamist, sestap keeldusin – mida hiljem mitu korda kahetsesin, kuna lõpuks avaldati „Siniveri“ vaid 1996. aastal ja päris väikese, 100 eksemplari suuruse trükiarvuga. Enam-vähem täisväärtuslik „Sinivere“ väljaanne sai teoks paar aastat hiljem, kui romaan ilmus Mitin Žurnali juures tegutseva kirjastuse väljaandena, ehkki tiraaž oli sealgi küllalt pisike. Tõsi, pärast oli veel üks väljaanne… Ja selle ajas väljaveninud avaldamisprotsessi käigus, kus iga ilmumist võis teatud mõttes pidada esmaseks, on mul kuidagi keeruline öelda, kuidas reageeriti „Siniverele“ tema ilmumisajal. Tähendab, ma tean, mida arvasid teatud inimesed, kes mulle korda lähevad, ja nende seas on minu jaoks eriti vaimustavaid ja meelitavaid vastukajasid, aga on ette tulnud ka äärmiselt negatiivseid arvamusi, kus mind nimetatakse vaata et kõiksugu jälkuste ja sopa levitajaks, kuid seda, kuidas kakskümmend aastat tagasi laiem publik „Sinivere“ vastu võttis, ma ei tea. Kardetavasti ei teadnud nemadki piisavalt, et selline romaan on olemas.
Ja see ei pane mind põrmugi imestama. Minu esimese Céline’i tõlke „Surm võlgu“ ilmudes ei avaldatud ajakirjanduses näiteks üldse mingit vastukaja. Ehkki see romaan ilmus 1994. aastal tiraažiga 60 000 eksemplari. Ja siin käib jutt maailmaklassikast, see raamat ilmus üldse esmakordselt pärast 60 aastat Venemaal kestnud Céline’i avaldamiskeeldu. Tasub siis rääkida algaja autori romaanist, mis oli välja antud imetillukeses tiraažis ja mida müüdi peamiselt tavainimestele raskesti juurdepääsetavate kunstigaleriide raamatulettides?
Kui te küsiks näiteks „Minu vene kirjandusloo“ kohta, siis võiksin küll öelda, et see kutsus esile tõesti tormilise publikureaktsiooni ja tekitas hulga publikatsioone, sealhulgas ka minu jaoks kaunis kaugetes paksudes kirjandusajakirjades. Kuid „Minu vene kirjandusloo“ aegu olin ma juba piisavalt tuntud, pealegi ilmus raamat kõvas köites ja üsna soliidse trükiarvuga. Muide, ka minu hilisemad Céline’i tõlked ei jäänud publiku ja kriitika poolt märkamata. Kuid üheksakümnendad aastad – taas tuleb selle teema juurde tagasi pöörduda – olid absoluutse väljendusvabaduse ajaks, kus iga inimene sai lõppude lõpuks täiel määral nautida üksindust ja iseolemise traagikat.
Tänapäeval, pärast interneti tulekut, on kirjanikel, ka algajatel, enesekehtestamiseks ja tuntuse saavutamiseks tekkinud hoopis uued võimalused. Võrku vaadates selgub, et „Siniverd“ saab lugeda suisa hiigelsuurel kodulehtede hulgal. Sedapidi võttes on see romaan lugejate seas küllap minu raamatutest kõige menukam.
„Siniveri“ on vaid esimene osa triloogiast. Rääkige palun ka teistest romaanidest.
Teine romaan, „Maja Bois-Colombe’is“ ilmus 1998 ja see peegeldab põhiliselt minu elu Pariisis 1990-ndate esipooles, kui ma tutvusin ka Lucette Destouches’iga, Louis-Ferdinand Céline’i lesega, kelle romaani „Surm võlgu“ ma parajasti tõlkisin. Mõned peavad „Maja“ triloogia kõige süngemaks raamatuks, kuigi mina nii ei arva. Ehkki mul oli tookord tõepoolest piisavalt põhjust täiel määral nautida üksindust ja iseolemise traagikat, millest oli juba juttu eelmisele küsimusele vastates.
Viimane, kolmas romaan „Blondid elajad“ ilmus 2001. Praegu tahetakse seda taasavaldada Moskva suurkirjastuses АSТ. See on pühendatud 1990. aastate teisele poolele ja tõmbab justkui otsad kokku triloogial, aga ühes sellega ka kogu ajastul. Muide, kunagi oli mul isegi soov anda kõik kolm osa välja ühes köites, üldpealkirjaga „Teise lõpp“, viitega teise aastatuhande lõpule, kuid see osutus tehniliselt väga keerukaks, kuna raamat oleks tulnud liiga mahukas. „Blondides elajates“ on küllap kõige rohkem tegelasi, kelle prototüüpideks olid need, keda teie nimetasite Peterburi boheemlasteks. Ehkki minu jaoks on nad samuti vaid inimesed, kellega, nagu ka muude mu raamatute kangelastega, teed kunagi juhuslikult ristusid. Ja seepärast ei muretse ma eriti sellepärast, kas lugejad tunnevad ühes või teises tegelases kedagi ära või mitte. Ja seda sugugi mitte seepärast, et ma ei mõista või ei hinda nende panust kultuuri. Sellise lähenemise dikteerivad mulle žanrireeglid nii, nagu ma neist aru saan. Kunstiteadlased kirjutavad kunstnikest ja nende esteetilistest tõekspidamistest, kirjanik aga räägib oma raamatuis vaid iseendast ja oma ajast.
Venemaal püüavad paljud kujutada üheksakümnendaid aastaid millegi koledana ja isegi kasutavad seda aega omamoodi kollina, mis peaks kõiki hirmutama.
Kõik prototüübid on kadunud kuskile aegade hämarusse, neist mõningaid ma isegi ei mäleta, ent romaani tegelased on alles ja jätkavad täiesti iseseisvat elu.
