MOSKVASSE, MOSKVASSE! Sirje Kiini paneeliraskune Marie Underi biograafia tõlgiti vene keelde. Selle piduliku sündmuse puhul räägib Kiin siinses loos Underi elust Moskvas.
Vanemate vastuseisusele vaatamata laulatati 18-aastane Marie Under ja 23-aastane Karl Hacker 10. veebruaril 1902 Oleviste kirikus Tallinnas. Noor pere asus juba järgmisel kuul pärast laulatust elama Moskvasse. Moskvas elas Underi perekond 1902–1906, peaaegu viis aastat.
27. märtsil 1902, Marie Underi 19. sünnipäeval sündinud saksakeelse luuletuse kirjutamise kohaks on käsikirjas märgitud Moskva. Moskvas sündisid perre kaks tütart: 1902 Dagmar ja 1905 Hedda. Ent suved veetis noor ema siiski Eestis, kus jätkusid kontaktid kirjanike ja kunstnike ringkondadega, samuti kirjavahetus Eduard Vilde ja alates 1904. aastast eriti tihedasti ka kunstnik Ants Laikmaaga.
Paremate jahimaade lootuses
Miks läksid äsja abiellunud Marie ja Karl Hacker Moskvasse elama? Kirjandusteadlane Erna Siirak, kes uuris Underi elu varast perioodi, oletas, et Hackerite noorpaar lahkus Eestist sellepärast, et Karl sai Moskvas Singeri vabrikus töökoha. Rootsis paguluses elades ütles Under oma sõbrale Helmi Rajamaale, et Moskvasse siirduti „paremate jahimaade lootuses“. Tegelik olukord oli pigem vastupidine. Underi 1916. aasta pihtimuskirjast Ants Laikmaale selgub, et Moskvasse sõideti tegelikult täielikus teadmatuses, mis edasi saab. Marie oli rase, mehel puudus töökoht: „Tulivad ka majanduslised raskused. Sõitsime Moskva, täieste nagu „tühja tuulde“: ei kohta, ei suuremat raha (laenatud!) Tuli puudust kannatada. Esimene palk oli mehel 16 rbl. nädalas. Möbl[eeritud] toake maksis 15 rbl. (pärast 20 ja 25) – laps oli oodata. Kuid ma ei võtnud väga südamesse neid muresid – ma armastasin!“ kirjutas Under Laikmaale.
Argielu raskused, hingelise läheduse puudumine ja eemalolek kodustest heitsid noorte kooselule varakult varje: „Mäletan, missuguse südamepõksumisega ma kella vaatasin, meest ärist oodates, ja kui tihti sain ma pettetud, kui mees õllesõpradega „klaas õlut“ minu asemele valis. Muidugi vaatan ma nüüd „kainemalt“, „mõistlikumalt“ asja peale, – kuid siis oli mulle aga palju ja suurt armastust vaja, ma tundsin enese nii üksi seal suures linnas – siis olin ma õnnetu! Ah, see on ju nii harilik ja igapäine lugu, kuid need ju „väiksed asjad“ on mu kibeduse karikale põhja pannud,“ pihtis Under Laikmaale.
Viis aastat Venemaal
Artur Adsoni päevikumärkmetest (27.04.1922) ilmneb ka üks kauavarjatud perekondlik saladus – nimelt oli noorpaari kiire Moskvasse-sõidu põhjus nooriku pulmade-eelne rasedus, mida püüti varjata mõlema vanemate eest, samuti varjati aastaid esiktütre õiget sünnikuupäeva.
Marie Underi esimene tütar Dagmar sündis Moskvas uue kalendri järgi 1. septembril 1902 (vana kalendri järgi 19.08.1902). Ligi paarkümmend aastat, kuni Dagmari leeriminekuni püsis lapse sünni õige kuupäev saladuses: kuni 1922. aastani peeti Dagmari sünnipäevaks 12. novembrit, uue kalendri järgi 25. novembrit. Alles siis, kui tütre leeritamisaeg kätte jõudis, otsustas ema raske südamega tütrele aastate-taguse piinliku saladuse ära rääkida ja kirjutas talle sellekohase ülestunnistusega kirja.
Moskvas elatud viis aastat polnud noorele abielupaarile kerged, elati vaeselt ja kokkuhoidlikult kaasüürilistena. Esialgne peavari leiti ühes saksa keelt kõnelevas läti perekonnas, kust varsti pärast esiklapse Dagmari sündi tuli lahkuda, sest pererahvale ei meeldinud, et lapse pesu köögis kuivatati. Uus ulualune leiti ühe poolatari juures samamoodi kaasüürilisena, sest rahanappus oli suur: Karl oli ajuti tööta ning ei pidanud kuigi kaua vastu ka kohtadel, mis ta leidis. Algul töötas noor pereisa Singeri vabrikus prokuristina, sattus aga juhatusega varsti vastuollu ning oli sunnitud kohalt lahkuma. Karl oli üldse ägeda loomuga, mistõttu tal tekkis tööandjatega tihti raskusi. Tööta-oleku aegadel polnud perel vahepeal isegi mitte toiduraha: kord olevat Marie näpanud tükikese heeringat perenaise söögikapist, et nälga kustutada, pihtis Under Helmi Rajamaale. Samal ajal varastati ära Karli ainus talvepalitu.
Kirjas Laikmaale valgustab Marie Under seda õnnetut perioodi lähemalt: „Karolus kaotas kord (jonni pärast) koha. Pidime umbes pool aastat „tuulest“ elama. Kõik hinnalisem sai müüdud, panti pandud. Müüsin oma talvejakki („Teataja“ juures teenitud) 3 rubla eest ära. Sai nälgida. Lõpuks ei olnud muud, kui Tallinnast kaasa toodud herned: keetsime neid soolaga ja sõime. Dagile ei olnud piima osta. Keegi sõbranna oli omalt proualt ühe pruugitud jakki minu jaoks väljahaletsenud. Muhvi ei ole mul Moskvas kunagi olnud. Talvemütsi ka mitte alati. Teie lugesite seda K-le suureks vooruseks (ja ainsaks: teisi Teie ei nimetanud!), et ta mind „ehtinud“ olla. See ei ole kellegi voorus, vaid ainult mehe kohus naise eest hoolitseda, ja seda kohust ei ole K. ka sugugi kõige hiilgavamalt täitnud.“
Poolatarist korteriperenaise vahendusel ja soovitusel õnnestus Karlil leida uus töökoht ühe lennundusest huvitatud rahamagnaadi Rjabuškini mõisas Kutšinos Moskva lähistel. Lahke mõisnik andnud varastatud talvepalitu asemele kohe uue sooblinahast kraega talvemantli. Siin muutusid pere elamistingimused märksa paremaks: Hackerid said enda kasutusse viietoalise möbleeritud korteri. Mõisakorteris ilmnesid aga uued hädad: tolmuimeja puudumisel osutus elamine üpris ebahügieeniliseks, sest toatüdruk pühkinud põrandaid lihtsalt luuaga ja tolmutanud samal moel ka ehtsaid vaipu. Karl Hackeri ülesandeks oli mõisa majandusasjade ja raamatukogu korrashoid.
„Olin üks vahe täieste tööloom“
Ometi ei olnud ka Kutšinos Marie Underi elu kerge: „Olen rohkem elus teenijata kui teenijaga olnud. Kutschinos, kuhu mees koha sai, olin ma üks vahe täieste tööloom. Karoluse printsipial ja mõned ametnikud sõivad ametikohal. Võtsin nende majapidamise enese pääle (25 rbl. kuu). 5 korda päevas soe söök neile, pääle selle oma perele. Tüdrukut ei olnud, Hedda pisike, Dagi kah mitte palju suurem. Terve selle suve jooksul ei lasknud ma väljas pesu pesta, kõik ise – ja olin uhke ta puhtuse üle.
Köök oli suur, põrand valge (värvimata), kõik minu küürida. Olin kord õhtu hilja triikimise juures lõpmata väsinud, kuid – ei jätnud pooleli, lõpetasin ära. Pääle selle ei olnud mu ööd mitte kõige rahulisemad – Hedda pärast.
Ah, tuhanded naised teevad ju veel enam, kuid – mind kiusas ja näris tung vaimlise elu järele. Leidsin, et midagi minus raisku läheb, kui seda toita ei saa.“
Underi kirjast Laikmaale õhkub noore abielunaise igatsus kaotatud vaimuelu järele, mille ta Eestis suvitades ja Ants Laikmaaga suheldes taasleidis.
Hackerite noorem tütar Hedda sündis Moskvas 4. oktoobril 1905, tema ristiisaks sai Laikmaa. Pärast laste sündi muutus pereelu ja vahekord mehega veelgi pingelisemaks. Kirjas Laikmaale kurtis Under: „Majandusliselt oli elu ikka räbal: teenijat ei olnud, väike laps, uneta ööd… Neli kuud olin ma täiesti üksi öö öö kõrval last talitanud, siis olin ma nõrk ja otsas. Arstide ettekirjutusi ei saanud sugugi täita („rahu, värske õhk“ j.n.e.). Päeval sain ma ainult siis kui mees lõunale tuli nii palju uulitsale joosta, et mõnda osta, need olid mu jalutused!“
Raskele argielule vaatamata suutis Marie siiski Moskvas pisut luuletada. Moskva eluperioodi vääristab üks kaunis, noore ema tundeid ja mõtteid peegeldav luuletus, mis ilmus 1905 Noor-Eesti I albumis, algul tagasihoidlikult ja anonüümselt Mutti nime all, seejärel juba M. Under-Hackeri nimega antoloogias „Eesti luule“ (1910), mille koostasid K.-E. Sööt ja G. Suits, ja samuti antoloogias „Eesti luuleilm“ (1913). Selle lauluga sai Marie Under-Hackeri nimi esmakordselt tuntuks, esialgu vähemasti kirjandusringkonnis, nõnda et seda meenutasid hiljem südamlikult nii Juhan Liiv kui ka Friedebert Tuglas.
Vaimne vaesus ja isoleeritus
Rohkem kui majanduslik kehvus häirisid Marie Underit Moskvas veedetud aastail vaimne vaesus ja isoleeritus: „Poolik oli mul elu. Vaimuilm täieste söötis. Vahel oli mul niisugune isu raamatute järele. Meil ei olnud ajalehtigi – isegi ärevil punastel aastadel. Olin õnnelik, kui mõne üliõpilase käest Reclami odavaid raamatuid lugeda sain. Ibseni õppisin neist tundma: kui soojaks tegid mind siis „Hedda Gabler“ (säält ma Hedda nime saingi!), „Wildente“, „Baumeister Solness“! Ikka suuremaks kasvas iha – ilusa, kokkukõlalise elu järele. Tundsin, et ma õiges kohas pole. Muutusin kibedaks, irooniliseks – mingi meeleheitmine!“
Ja samas kirjas Laikmaale kirjutas ta edasi: „Moskvas ei saanud ma enam teatrisse kui 2 korda, mitte kordagi kontserti, mitte korda kinos, 2 korda Filippovi juures – sääl on siis kõik mu „elamine“. Üks vahe käisin sealses Eesti Seltsis laulmas, – selle tõttu olid mul siis ka prii pidud. Raha eest ma üleüldse enesele midagi „ülearust“ lubada ei võinud.“
Et Under Moskva-aastail õnnetu oli, seda märkasid ka teised. Marie klassiõde Auguste Pullmann, kes teenis samal ajal Moskvas koduõpetajana, pani tähele Marie Underi rahutust ja väljaigatsust kodu kitsusest. Auguste Oja andmetel oli Hackerite kodune keel ka Moskvas saksa keel.
Kui Underilt aastaid hiljem usutluses küsiti, mis laadi elamuseks olid ta Moskva-aastad, kõlas luuletaja napp vastus: „Mu väikesed lapsed, mõni teatrietendus ja ühe suve veetmine kodumaa looduses Kassari saarel.“
Sirje Kiini biograafia „Marie Under. Elu ja luule“ ilmub vene keeles
Mahuka biograafia (656 lk) tõlkisid Boris Tuch ja Igor Kotjuh, Marie Underi luule uued tõlked on teinud Marina Tervonen. Samuti on teoses tsiteeritud Igor Severjanini, Juri Šumakovi, Igor Koreiša, Svetlan Semenenko ja Boris Tuchi tõlkeid Marie Underi luulest. Teose kujundas Andres Tali.
Raamatu kirjastas Tartu Ülikooli kirjastus.
Teose tõlkimist ja väljaandmist rahastasid Integratsiooni ja Migratsiooni sihtasutus MISA, Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium ja Eesti Kultuurkapital.
Teose esitlused toimuvad:
Moskvas Hõbeajastu muuseumis, Prospekt Mira 30, teisipäeval, 13. oktoobril kell 19
Narvas, Tartu Ülikooli Narva kolledži keldrisaalis, Raekoja plats 2, neljapäeval, 15. oktoobril kell 18
Tartu Kirjanike Majas, Vanemuise 19, teisipäeval, 20. oktoobril kell 18
Tallinna Keskraamatukogus, Estonia pst 8, kolmapäeval, 21. oktoobril kell 17.30
Viljandi linnaraamatukogus, Tallinna tn 11/1, teisipäeval, 27. oktoobril kell 12
Teost saab tellida ja osta veebiaadresssilt http://www.tyk.ee/filoloogia/00000011702
või
Teose taustainfo
Marie Under (1883–1980) on eestlaste Goethe, ta oli Eesti 20. sajandi kõige mõjuvõimsam luuletaja, kes esitati pärast Teist maailmasõda 30 korda Nobeli auhinnale, kuid seda ei juletud teha, sest Eesti oli okupeeritud, Under oli poliitiline põgenik Rootsis ja tema luulest polnud toona tehtud veel piisavalt häid tõlkeid. Tänaseks on Marie Underi luulet tõlgitud 26 keelde, tema luuleraamatuid on ilmunud 13 keeles. Monograafia avab põhjalikult Eesti kultuuriloolise tausta, missugustest tingimustest ja esteetilistest ideaalidest sündis Marie Underi mõjurikas luule. Teos võimaldab lugejal mõista, kuidas peegeldab Underi dramaatiline elulugu Eesti rahva saatust maailmapoliitikas.
Võrdleva kirjandusteaduse doktor Sirje Kiin pühendas 20 aastat Marie Underi elu ja loomingu uurimisele, mille tulemusena ilmus 2009. aastal tema sulest suur eestikeelne monograafia „Marie Under. Elu, luuletaja identiteet ja teoste vastuvõtt“ (864 lk). Teos oli 2010 Eesti riikliku kultuuripreemia ja Virumaa kirjandusauhinna nominent, 2011 sai raamat kirjandusauhinna Underi-Adsoni fondilt Rootsis. 2011 ilmus raamatust lühendatud kordustrükk (672 lk).
Marie Underi luulest on ilmunud kolm venekeelset tõlkekogu (1935, 1937, 2004), tõlkijaiks Juri Šumakov, Igor Severjanin ja Igor Koreiša.
Marie Under on tõlkinud eesti keelde mahuka valiku Mihhail Lermontovi luulet (ilmus 1941), samuti Boris Pasternaki, Anna Ahmatova, Igor Severjanini jt vene luuletajate luulet.
Artur Adson ja Marie Underi tõlkisid koostöös Boris Pasternaki romaani „Doktor Živago“; teos ilmus 1960 Rootsis. Marie Underilt on teoses värsitõlked.
Sirje Kiini populaarne Underi-biograafia on juba tõlgitud ka inglise keelde, ingliskeelne tõlketeos peaks ilmuma 2016. aastal USA-s.
Lähem info:
Sirje Kiin, PhD
Eestis mobiiltelefon (372) 56 493 683
(kuni 30. oktoobrini 2015)
