ERINEVATE REEGLITEGA MÄNGUD: Eesti Noorsooteatri kahest uuslavastusest kirjutab Peep Ehasalu. Need on nagu kaks tilka vett, millest erinevamaid annab otsida: “Plekktrumm” ja “Uperpallis”.
Kui Taavi Tõnisson noore tudengina küsis lavastajalt Adolf Šapirolt, mis on teater, siis sai ta vastuseks, et teater on eelkõige mäng. Professionaalses teatris eeldab mängimine uskumist. Uskumist, et mäng ja selle reeglid on mänguhetkel absoluutsed ja tingimusteta kehtivad, etendajad/näitlejad ja publik on mängu tingimustes kokku leppinud. Eesti Noorsooteatri kaks uuslavastust on väga erinevate reeglitega kokku lepitud mängud.
Uperpallis
Neist esimene esietendus detsembris, mil Zuga ühendatud tantsijad tõid lavale lavastuse “Uperpall” – loo pallidega ja pallidest ehk sellest, et kuitahes uperpallis asjad ka ei oleks, saab need alati teistpidi põrkama panna. Jõulude ajal ootab see mänguline lavastus vaatama igas vanuses pereliikmeid.
Eesti Noorsooteatri kunstilise juhi Mirko Rajase sõnul oli väga eriline sündmus, et kaks väga erinevat noorele vaatajale suunatud kollektiivi leidsid ühisosa ja proovisaalis sündis tõeliselt omapärane mäng mõistmisest ja mittemõistmisest, vaidlusest ja leppimisest.
“Idee sai alguse küsimusest, miks me alati üksteisest aru ei saa ja muidugi meie mänguvahenditest – pallidest. Pallid on ju koos mängimiseks loodud, kuigi vahel tekib meie lavastuses ka küsimus, kas mängime meie palliga või pall meiega,” rääkis üks lavastajatest Tiina Mölder.
Lavastust ehitati üles omavahel vesteldes, vaieldes ning pallidega mängides ja kujundeid luues. Dramaturg Piret Jaaksi sõnul on lavastusprotsess olnud ideed silmas pidades väga orgaaniline, sest lavastus jutustab läbirääkimistest ja üksteisega arvestamisest – seda aga proovis kogu aeg tehtigi.
Jaaks märkis, et ei tasu karta pakkuda lastele ka nii-öelda abstraktse liikumise, visuaali ja heli hetki, milleks Lauri Dag Tüüri helikujundus on loonud tundliku maailma. “Lapse fantaasia on nii lahti, ta läheb mänguga kaasa või loob sinna vahele oma mängu või oma mõtte,” ütles Jaaks. Pallidega mäng annab võimaluse luua kujundeid, harjutada lapsi lugema sümboleid ja panna mõtlema põrkumiste üle, mis elus ette tuleb nii ideede kui ka inimeste vahel.
Trummipõrina saatel
Hoopis teist laadi mängu ja sümbolilugemise võimalusi gümnaasiuminoortele ja täiskasvanutele pakub veebruaris lavale jõudev “Plekktrumm” Günter Grassi romaani põhjal. Saksamaal 1959. aastal ilmunud romaanis kirjeldatud sündmustest on möödas aastakümneid, kuid probleemid on samad ka praegu: geopoliitiline ärevus ja ühiskondlik lõhenemine, igatsus uue maailmakorra järele, demokraatia devalveerumine, ekstremismi ja populismi tõus, äärmuslik sotsiaalne kihistumine, autokraatia ja diktatuuri taasteke…
“Selles maailmas toimetavad kaheksa näitlejat: kaheksapealine koor, ansambel, bänd, kes mängivad kõiki tegelasi. Lisaks sõnateatri vahenditele kasutame ka visuaalteatri vahendeid (mh objekti- ja nukuteatrit) ja elavat muusikat näitlejate esituses,” selgitab Tõnisson. “See on balansseerimine usutava ja mitteusutava piiril. Halastamatu, julma, groteskse ja traagilise manipulatsiooni keskel pole sugugi üheselt selge, kes on niiditõmbaja ja kes manipuleeritav.”
Inimolemise alustalasid raputavast teemaderingist moodustub Grassi käsitluses eriskummaline tervik. Teise maailmasõja eel ja ajal, suurriikide vaheliste pingete tõmbetuules ning kõigi sõjakoleduste keskel elaval inimesel ei jäägi üle muud kui luua endale identiteet. Kui maailm su ümber on absurdselt groteskne, kui väärtushinnangud on paigast ja ainuüksi olemasolu on miski, mille pärast tuleb süüd kanda, siis “Plekktrummi” peategelane Oskar on kõigi nende koleduste tulemus ja kvintessents. Ta sünnib armukolmnurgas olevate vanemate isiklike egotsentriliste probleemidepuntrasse ja otsustab elada teistmoodi – vabana kõigist tabudest, kompleksidest, ideaalidest ja ideoloogiatest.
Oskar otsustab oma kolmandal sünnipäeval, et suuremaks ta enam ei kasva. Ta põristab sünnipäevakingiks saadud plekktrummi, samal ajal kui tema ümber puhkevad konfliktid nii poliitilisel kui ka isiklikul tasandil, algab maailmasõda, tema kodulinn Danzig vallutatakse, ta lähedased hukkuvad… Oskar ei lase millelgi end häirida. Ta teab, mida tahab, ja teeb, mida vaja, et oma tahtmine saavutada.
Ja lööge teiegi trummi
Probleemid, mida Oskar siis nägi, on samad, millega oleme silmitsi praegu. Ühiskond on samamoodi tugevas väärtushinnangute kriisis, sest kõik see, mida pärast II maailmasõda hakati üles ehitama, ei paista enam kehtivat. Läbi mängu püüab lavastus neid protsesse teadvustada.
“Paradoksaalsel kombel on see inimajaloos alati nii olnud, et me loome ja hävitame, loome ja hävitame. Püüdleme ideaalide poole ja samal ajal trambime mutta teised, kes oma ideaalide poole püüdlevad,” arutleb lavastaja Taavi Tõnisson. “Ning mida me oleme ideaalide nimel valmis tegema ja millest loobuma? Kui ohtlikud on ühiskondlikud ideaalid, kui nendes puudub inimlik mõõde?”
Lavastaja sõnul annab “Plekktrumm” näo ja hääle paljudele väikestele, tavalistele inimestele, kes on oma aja lõksus. Lavastust kandvaks jõuks saab olema mäng, totaalne manipulatsioon kõige ja kõigiga. See saab olema omalaadne sümbioos erinevatest žanritest, mängulaadidest ja loojutustamisviisidest.
Lavastus viib vaataja kaasa arutlusega, kas armastus on võimalik. Kas on olemas mingisugunegi lootus helgemale tulevikule ja inimlikele suhetele? Tõnissoni sõnul on lavastuse peamine teema vastutus nii elulisel kui ka filosoofilisel, nii üksikisiku kui ka ühiskonna tasandil. Plaani kedagi ümber kasvatada ei ole. “Loodan, et lavastus jääb kummitama,” ütleb Tõnisson. Idealistina usub ta, et teatrimängu kaudu on meil võimalik inimeste ja ühiskonnana arendada oma empaatiavõimet ja fantaasiat.
“Teatris saame turvalises situatsioonis läbi mängida olukordi ja rääkida asjadest, millel reaalses elus oleksid traagilised tagajärjed: mängult tapab Othello Desdemona õhtust õhtusse, Ophelia upub ja Hamlet hukkub samuti mängult. Tegelased hukkuvad muidugi päriselt, näitlejad siiski mitte. Vaevalt et keegi vastasel juhul endale sellise elukutse valiks,” kirjutas lavastaja Taavi Tõnisson mõne aasta eest.
“Mulle näib, et teatri põhiolemusse on sisse kirjutatud uudishimu, armastus ja hoolimine, tahe maailma paremaks muuta ning tahe uurida mõnd sündmust või probleemi põhjalikult. Mängides on see võimalik,” usub Tõnisson. “Nii et mängige julgelt ja igal pool! Ja lööge trummi, et ebaõiglusele ja ebainimlikkusele tähelepanu juhtida.”
Loe lisaks
Koguperelavastus “Uperpall” esietendus 4. detsembril 2022 Ferdinandi saalis. Autorid Zuga ühendatud tantsijad ehk Ajjar Ausma, Helen Reitsnik, Kärt Tõnisson, Päär Pärenson, Tiina Mölder ning Piret Jaaks, kes on ka dramaturg; lavastus Zuga ühendatud tantsijad, kunstnik Illimar Vihmar, helilooja Lauri-Dag Tüür, valguskunstnik Targo Miilimaa.
Mängivad ja tantsivad Zuga ühendatud tantsijad ning Noorsooteatri näitlejad Jevgeni Moissejenko, Kaisa Selde, Laura Kukk, Mait Joorits ja Maria Ehrenberg.
*
“Plekktrumm” esietendub 5. veebruaril 2023 väikeses saalis noortele (16+) ja täiskasvanutele.
Kahes vaatuses, eeldatavalt kolmetunnise kestusega. Autor Günter Grass, tõlkija Mati Sirkel, dramaturg Priit Põldma, lavastaja Taavi Tõnisson, kunstnik Rosita Raud, helilooja ja -kujundaja Markus Robam, laulusõnade autor Peeter Volkonski, liikumisjuht ja koreograaf Ingmar Jõela.
Mängivad Ingrid Isotamm (külalisena), Steffi Pähn, Tiina Tõnis, Anti Kobin, Hardi Möller (külalisena), Mart Müürisepp, Andres Roosileht, Joosep Uus.
Foto: Plekktrumm esimene lugemine helilooja Markus Robam lavastaja Taavi Tõnisson. Foto autor: Indrek Rammus
