LILLED ON KOGU AEG OLEMAS OLNUD: Tiiu Talvistu tutvustab Malle Leisi näitust Tartu kunstimuuseumis. Leis on üks vähestest sõjajärgsetest naiskunstnikest, keda on tõstetud toonaste suurte meeskunstnike sekka. Leis kuulus ka legendaarsesse rühmitusse ANK ’64, mis kutsus omal ajal esile ideoloogiliste ringkondade nutu ja hala.
Tartu Kunstimuuseum on oma näituste programmis keskendunud ikka ka eesti kunsti legendaarsetele naiskunstnikele, eelmise sajandi algusest näiteks Karin Luts, kelle näitus oli üleval kümmekond aastat tagasi. Nüüdne väljapanek keskendub aga Malle Leisile, keda sõjajärgsest nõukogude kunstist on ühena vähestest tõstetud toonaste suurte meeskunstnike sekka. Huvitav on nende kahe kunstniku vaheline aegadeülene side: nimelt on Leis meenutanud, et mäletab kodust ühte õlimaali, mille autoriks oli Karin Luts ning mis mõjutas tema valiku kaldumist kunsti suunas.
„Liignegi bravuursus“
1970. aasta kevadnäituse arvustuses kirjutas Mirjam Peil: „Üldse on Malle Leis mõnevõrra erandlik kuju meie naismaalijate seas. Tavaliselt seostame naiselikkusega tundlikku värvikäsitlust, vaikset lüürikat jmt. Leisis seda ei leia, ennemini võib talle kariks saada liignegi bravuursus. Siiski on huvitav, milliseks kujuneb ta edasiminek…“
Malle Leisi kunstiinstituudi lõpetamisest oli toona möödas vaid kolm aastat. Kunstniku esmaesinemine avalikkuse ees leidis aga aset veel instituudi õpingute ajal legendaarsel 1966. aasta noortenäitusel, kus oli väljas suisa seitse tema teost. Tegu oli peaasjalikult abstraktsete kompositsioonidega, nii nagu ka teistel ANK ’64 kunstnikel, kuhu Leis kuulus. Nad manifesteerisid ühiselt abstraktsete töödega, vastandudes nii ametlikult soositud realiteeditruuduse nõudele kunstis ning kutsudes sellega esile ideoloogiliste ringkondade pahameeletormi.
Jüri Hain on iseloomustanud näitusel eksponeeritut kui abstraktsionismi omalaadset „bioloogilist“ suunda, millele vihjasid ka töödele antud pealkirjad. Malle Leisi ühest näitusel eksponeeritud tööst „Liivalaul“ oli repro koos lühikese portreelooga maali autorist ajakirjas Kultuur ja Elu 1968. aastal pealkirja all „Ere algus“.
Särav koloriit
Tegelikult olid Leisi tööd väljas juba 1964. aasta oktoobris Estonia teatris ühes väikeses ruumis, kinniste uste taga toimunud näitusel. Näitusel, mida peetakse kunstirühmituse ANK ’64 avalöögiks ja millel on meie kunstiloos märgiline tähendus.
Leis on väljapaneku omaaegset kajastust iseloomustanud järgnevalt: „Vaevalt, et reaktsioone näitusele kuigi tormisteks saab nimetada, vähesed sellest teadsid ja veel vähem oli neid, kes seda nägid. Mingi keelatud asja oreool seda kindlasti ümbritses, kui lai, kes seda teaks. Minul olid väljas graafika ja värvilise pliiatsi tööd, sellised lõhutud-torgitud paberid, need ei ole kahjuks säilinud. Kui ma sain 1966. aastal valmis oma esimesed pärispildid, siis ma põletasin Pärnu aias palju oma kooliaegseid töid, ma järsku enam ei pidanud neid tähtsaks, küllap olid nende hulgas ka need Estonia näitusel olnud.“
Seega võib kaks aastat hiljem noortenäitusel väljapandud pilte juba pärispiltideks pidada. Neid Leisi 1960. aastate lõpul loodud töid vaadates leiab sealt kujundeid, mille juurde kunstnik ikka ja jälle oma edasise loomingu jooksul tagasi pöördub. Need on lilled, kärbsed, sipelgad jm putukad, maasikad, punapeedid, kapsad, ananassid jm viljad, vikerkaared ning hobused. Tema varastel töödel on need sageli küll geomeetrilistesse konstruktsioonidesse surutud, kuid samas vallutavad need kujundid aeg-ajalt ka juba siis terve pildiruumi. Neist töödest saab alguse ka Leisi särav koloriit, mis paneb hilisemaid temast kirjutajaid otsima ikka ja jälle seoseid popkunstiga ning eks pani just see toona küsima, kas liigne bravuursus kunstnikule komistuskiviks ei kujune.
Tüdruk hobusel
Leisi säravad värvid ja pilkupüüdvad kujundid muutusid aga aja jooksul pigem tema tugevuseks, neid peeti tema kui kunstniku käekirja iseloomulikeks tunnusteks. Tema maal „Punased hobused“ oli justkui firmamärk, mille järgi Leisi teati. See maal kaunistas mitmeid Nõukogude Liidus ilmunud ajakirjade lehekülgi, seda eksponeeriti näitustel, mis tutvustasid kaasaegset kunsti väljaspool raudset eesriiet. See on üks neid töid, mille tõttu veel aastakümneid hiljemgi ilmunud artiklites tituleeriti Malle Leisi ikka lillelapseks. Selle kauni tuules lehvivate pikkade juustega ratsutajaga samastas ennast mõttes nii mõnigi noorem toonane naissoost näitusevaataja või siis unistas noormees maalil kujutatust kui oma unelmate tüdrukust. See tüdruk hobusel on ju tegelikult Malle Leis ise, nii nagu ta 1974. aastal valminud fotol seeriast „Kollane suvi“ ratsutab kesk võilillemerd punase hobuse seljas.
Kui otsida toonast kaasaegse noore inimese koondportreed, siis leiab need Malle Leisi maalidel, olgu need siis kas „Noored inimesed“, „Tüdrukud“, „Mehed“ või „Mees mere ääres“. Neil kujutatud tegelased ei ole personifitseeritud, vaid pigem on tegu ajastu anonüümsete stereotüüpidega. Leisi maalid võlusid kriitikuid „peenelt väljatöödeldud detailide elegantsiga, nägude kurvameelsuse ja õite lopsaka küpsusega“.
Hilisemad käsitlejad on leidnud Leisi noorte inimeste tardunud olekus ajastule omast „eksistentsialistlikku ängi“, millele võib leida paralleeli ka tema põlvkonnakaaslaste kirjanduslikus loomingus. Leisi suhtlusringi kuulusid ANK-i kunstnike kõrval Mati Unt, Juhan Viiding jt. Need olid aastad, kui iga uut raamatut ning luulekogu neelati suure kaasaelamisega, otsides tekstist varjatud tagamaid ja uudseid vormivõtteid. Need olid aastad, kus hinnati esteetilisust ja kilbile tõsteti eetika, need väärtused olid anklaste põlvkonna loomingu alustalad ning hiljutine rühmituse juubelinäitus Tallinna Kunstihoones andis tunnistust, et nende usutunnistus ei ole muutunud.
Portretist
Nimetud noored inimesed Leisi maalidel muutusid aga peatselt nimega tegelasteks, olles esmalt küll vaid lihtsalt Leili, Virve, Milvi või Liina nimelised. 1978 valmis aga esimene konkreetse määratlusega „Näitlejanna Kersti Kreismanni portree“, millele järgnes ridamisi kunstnikke ja kultuuritegelasi – Irja Kändler, Mare Mikof, Mari Saat, Boris Bernstein, Evi Pihlak, Raul Meel jt. Nii oli Malle Leisist märkamatult saanud üks arvestatavamaid portretiste, kelle maalid olid aga endiselt atraktiivsed nii nagu ka neil jäädvustatud inimesed, kelle personifitseerimiseks kasutas kunstnik efektseid kujundeid, milles sageli oli keskne koht lopsakatel lilledel või taimekompositsioonidel.
Kõige kallimad asjad võivad aeg-ajalt olla esmapilgul ka peaaegu märkamatud. Nii on ta autoportreelises „Õhtuvalguses“ maalinud justkui enda kallisasjana kurgu alla poja ja tütre pisikesed figuurid. Vihjeid lastele leiab ka teiste portreteeritavate piltidelt, kunstiteadlane Boris Bernstein on ilmselt just neid silmas pidades kirjutanud Malle Leisist kui „rahvuskultuuri pereväärtuste säilitajast“. Perekond on Leisile olnud tema mikrokosmoseks, milleta makrokosmos kaotaks oma mõtte. Tütart on ta jäädvustanud tema elu erinevatel etappidel, kord justkui Pöial-Liisina kesk hiidlilli, kord karge lume foonil valevate kasetüvede keskel. Neis portreedes on mingi valus-tundlik ema ja tütre suhe, mis samas nähtud justkui kõrvalseisja pilguga, mis jälgib ja registreerib muutusi, kuid ei sekku.
Eelmine pilt on järgmise alus
Leis on alati rõhutanud, et ta ei ole maalinud ühtegi taime ega elusolendit ilma konkreetse modellita, nii on ka igal õiel, viljal, puul ja putukal tema töödes konkreetne eeskuju ning seetõttu ei ole inimene pildil olulisem kui suur roheline õun või lopsakas õis.
Oma kiindumust lilledesse on Leis ise põhjendanud nii: „Taimede maailm jällegi on mind väiksest peale võlunud, mul olid alati oma peenrad, kus meie pere ka ei oleks elanud. Aegamööda tuli arusaamine, et taimede abil saab teha kõike seda, mida geomeetriliste kujundite või abstraktse kunsti vahenditega. Aegamööda tuli ka selgus, et maalikunstis on nad kõik võrdsed, nii maalitud inimesed kui ka maalitud loomad, nii geomeetria rangus kui ka abstraktse maali vabadus. Selle kõigega saab täita pildi pinda ja mitte miski ei ole siin ainutähtis, tähtis on pilt kui tervik. Oma pilte olen ma ikka alustanud mingist detailist, mitte pildi kompositsiooni visandamisest, see viimane tuleb töö käigus justkui iseenesest.“
Oma eeskujudena on Malle Leis nimetanud ka möödunud sajandi alguse ameerika modernisti Georgia O’Keeffe’i lillemaale. Viimane on kirjutanud, et kui maalida lille täpselt sellisena, nagu ta on, ei näeks keegi seda, mida tema nägi lilles, kuna see oleks liialt väike ning seetõttu tuli teha seda suurelt, et kõik näeksid lille sellisena, nagu tema seda tegelikult nägi. Nii on ka Malle Leis toiminud lilledega oma töödes: ta on maalinud nad suureks, aga seda mitte ainult füüsilises, vaid ka vaimses tähenduses. Eha Komissarov on tõdenud, et Leisi popromantismi firmamärgiks sai igasugusest kontekstist eraldatud värvikirevate lilleõite natuuritruu esitus. Lilled on Leisi loomingus kogu aeg olemas olnud, olgu need siis maalidel, akvarellis või serigraafiates, nad elavad tema piltidel vitaalset elu, kohati suisa vitaalsemat kui inimesed. Nad on bravuursed nii tema varastel töödel kui ka viimastes maaliseeriates, kust inimesed on taandunud ning tähelepanu keskmesse on tõusnud taas lilled, olgu need siis kas punased moonid, mida kunstnik on oma loomingus korduvalt jäädvustanud, või uhked üheksavägised.
Leis on ise oma loomingu muutumise väga tabavalt kokku võtnud: „Selles asjas ma olen kogu aeg veidi fatalist olnud, olen ikka tundnud, kuidas eelmine pilt on järgmise alus ja iga järgmine teeb ennast nagu ise. Minu maalimine on olnud pidev protsess, suuremaid vaheaegu ei ole selles olnud.“
Malle Leisi näitus „Kollane suvi“ on avatud Tartu Kunstimuuseumis 27. novembrist 2014 kuni 3. märtsini 2015.
Kui maalida lille täpselt sellisena, nagu ta on, ei näeks keegi seda, mida tema nägi lilles, kuna see oleks liialt väike.
Selgus, et maalikunstis on nad kõik võrdsed, nii maalitud inimesed kui ka maalitud loomad, nii geomeetria rangus kui ka abstraktse maali vabadus.
