FAUST PUHUB NAGU TUUL! Eesti tippsaksofonistist Maria Faustist on vändatud film “Machina Faust”, mida näidatakse kinodes oktoobri lõpust alates. Autoriks Kaupo Kruusiauk. Juku-Kalle Raid pajatas Faustiga väheke elust, aga väheke vähem tema saksofonist.
Tere jumalime! Sa pole tükk aega siin veergudel üles astunud, aga tundub, et sul läheb – tänan juba ette vastamast – hästi. Kui hästi ikkagi? Väga imelikud ajad on õues, see mõjutab kogu ühiskonna niigi imelikku psüühhet. Kõigepealt koroona, kui kõik oli kinni. Kus sa üldse mängida said ja mis sa tegid?
Inimene ei pea ju koguaeg mängima ja veel vähem töötama. Võib teha muid asju. Ostsin uue sofa, sellele sai kiirelt kaks ilusat ja suurt tagumendi jälge sisse istutud. Vaatasin filme. Toitusin. Vaatasin filme. Sõin ja jõin. Vaatsin veel filme. Siis ostsin paar kunstiteost ja hunniku plaate. Siis istusime neis lohkudes ja vaatasime kunstiteoseid ja kuulasime muusikat. Vahel nagu tahtsin midagi tegema hakata, aga ei hakkand jõudma. Istusime edasi. Varsti sai raha otsa. Siis istusime veel natuke, aga natuke nagu pidasime plaani ka, et võiks ju midagi teha. Kunagi nagunii peab uuesti tööle hakkama?!
Ei uskunud alguses, aga siis pidigi tööle hakkama ja töötavad nad tänapäevalgi. Ühesõnaga. Koroona oli üks jabur aeg, aga minusugusele väga vajalik vaikne istumine. Suures osas peab muusik olema nagu farmer – kui vili ikaldub, siis on loomad ja vastupidi. Kõik londid ei saa ollaühes klaasis. Mul oli palju kirjutamist ja mõtlemist.
Nüüd on sõda. See vist keerab inimesed veel rohkem pekki? Või vastuoksa – mingi üks lollpea kuvand on tekkinud putinliku Venemaa näol, mis ühendab?
Vaenlane peaks tõesti liitma, aga pigem ma arvan, et rahvast ühendavad kangelased. Kriisid ja õudused ei ole ühendav jõud, mille peal saab midagi kasvada. Ühendav jõud on pigem kangelaste otsingud, nende leidmine ja armastus nende kangelaste vastu. Nagu mõnele Jeesus, teisele Kardashian. Meid ühendavad Pärdid ja Veerpalud, mis siis, et mitte ükski kangelane ja tema ideed ei kesta kaua (va Ivo Linna. Tema on igavene) Sõda on inimkonna taandareng, mille tekitasid taandarenenud inimesed. Me elame kiviaegses macho maailmas ja maailma tasandamine/tasandumine käib kahjuks ikka kõige lollima-ahnemajulmema inimese järgi, mitte kõige heasüdamlikuma-targema tasakaalukama järgi.
Sa oled sattumas – või tegelikult juba sattunud filmi sisse. Sinu maastaabiga tüübi koha pealt mõeldes pidi see varem või hiljem juhtuma. Milline sa seal oled, kui sind igapäevase Mariaga kõrvutada?
Ma ei ole seda filmi ju näinud! Näen seda esikal koos teistega. Kahte korda oma filmi vaadata on minu jaoks vast liig. A võibolla peaks vaatama kohe hästi palju kordi ja siis nagu õige maestro Kaupo Kruusiauku peetima, mida näidata ja mida mitte? Kõik inimesed on edevad, aga peab olema eriline frukt, kui püüad kuidagi selle tegemisse sekkuda. On mis on. See on Kaupo ehk keskealise (väga toreda) mehe nägemus minust kui keskealisest naisest, kes on oma elu kuidagi nii elanud, et mitte miski pole päris lihtne ega ka mitte alati tore, aga see eest huvitav ja pealegi, keegi peale filmikangelase enda pole saanud haiget. Film on kindlasti teistmoodi ja ma oskan Kaupo tööd hinnata.
Minu meelest on see suur julgustükk nii mulle kui Kaupole.
Ühes kodumaises kirjatükis on tabavalt võetud kokku elevus, mida tekitab inimeses kaamera ja võimalus sattuda kas telekasse või kinno. Oi poisid, ma ei või! Näete! Kino tuleb! Kuidas sul sellega on?
Ei ole suurt elevust iseenda vaatamisega seoses, aga on elevus vaadata häid filme. Lars von Trieri “Riget 3” tuli just välja. Arvata võib, et tema viimane teos. See ei saa olla halb. Aga kõige rohkem elevust tekitab ikka muusika. Nii selle kuulamine kui selle loomine. Milline veider valu ja mõnu samaegselt. Eksole.
Avame viki: Fausti nime seostatakse peamiselt mittetraditsiooniliste džässivoolude ja vabaimprovisatsiooniga.
Mida selle peale kosta?
See on minu enda kirjutatud tekst (vähemalt 10 aastat tagasi) ja keegi on selle lihtsalt lehele kopeerinud. Stiililiselt olen ilmselt veelgi keerulisemaks muutunud. Ma ei vaeva suurt oma pead, mis ma muusikas olen. See poelgi minu töö. Ja kuigi paljud
ei liigitaks mind enam üldse jazzi alla, siis ma endiselt arvan, et kõik mis ma teen on ikkagi jazz sh vabaimpro. Minu eeskujud on olnud enamasti vabaimpro viljelejad (öak mis sõna – viljelema).
Muuseas, kunagi olid sa ühe plaadifirma kaasasutaja. Kuidas sihuke žanr praegu elus püsib? Katkuajal ilmselt paremini, kui inimesed ei saanud su saksofoni järgi ennast välja elamas käia. Aga üldisemalt?
Hetkel olen ma mugavalt suure plaadifirma all, mill nimeks on Stunt ja mis on üks suurimaid Skandinaavias, aga annan välja ka väiksemate alt ja minu järgmine plaat ilmub hoopis Eesti klassikalise muusika väljaandja alt (ERP-Estonian Record Productions) Tõsi on see, et kui küsida kuidas läheb stiilil, siis eksperimentaalsel jazzil sh improvisatsioonil – neil läheb hästi, aga kui küsida kuidas läheb artistil, siis sel läheb sitasti nagu alati. Parim kunstnik on surnud kunstnik, aga kui ta veel elab, siis ta elab pappkastis ja noolib hommikuti keelega puhtaks kogu öise roppuse, et kuidagi elus püsida. Ta on koguaeg rahahädas. Üks kontserdikorraldaja ütleb, et ta looming on liiga raju, teine ütleb, et
liiga mainstream, kolmas avaldab arvamust, et seda artisti on piinlik lavalt vaadata, sest tal on imelik keha ja riided!
“Kultuur ja muusika ei müü!” ütlevad nad kooris mulle hommikust õhtuni. ”Rahvas ei tule vaatama eksperimentaalse muusika kontserti!” “Rahvas ei taha sügavat kunsti!” …ja ometi mu kontsertidel käiakse, ometi ostetakse mu plaate. Ma arvan, et rahvast alahinnatakse süstemaatiliselt igal tasandil. Ka kultuuri tarbimises.
Machina. Sinu päris palju laineid kloppinud plaadi nimi. Kas see on nüüd “päris” edu. Või mis asi on päris edu?
Ei tea. Kui edu rahas ja asjades mõõta nagu seda maailmas tehakse, siis ju mitte. Eestis ma ennast nagu väga edukaks pidada ei saa, minu looming on “ei lind ega loom” . See on ok, sest on olnud minu valik. Aga ma tunnen end kindlasti kindlamalt. Tekkinud on usaldus oma ande ja oskuste osas. Tekkinud on ka päris hea arusaam, mida ma suudan ja mida mitte, ehk siis oskab ka ei öelda.
Äkki oled sa ise masin? Inimene ja aurik?
Ma arvangi, et olen. Ma kahtlen hinge eksisteerimises päris tugevalt. Lihakäntsakas, mida aktiveerivad keemilised ühendid, hormoonid, instinkid… Kui oma “mina” lahti harutada, siis peale füüsilise on seal veel mälu. Mälu, mis ka nagu suures osas ei kuulu mulle, aga kuulub minu eellastele. Eellaste kollektiivne mälu- traditsioonid, uskumused, koht kus nad elasid/elavad, traumad jne. Me usume, et meil on hing, sest seda on usutud nii kaua, et sellest on saanud fakt. Aga äkki on see nagu fake news või segi läinud usuhullu ettekuulutus maailmalõpust? Ebapopulaarset veel. Ma ei usu ka jumalat, muide. Kindlasti ei tee see minu elu kuidagi kergemaks, aga mu aju lihtsalt keeldub aru saamast meie vajadust elada mullis. Ei meeldi suured juhid, suured ideed, ebamaised kangelased, ei meeldi jumalused ja muud puuslikud.
Kas mulle vaid tundub, aga viimasel ajal oled sa kolistanud õige tihedalt Saaremaal, kust kunagi välja imbusid. Kas muu maailm ei anna päris kodulaksu kätte?
Kahjuks mitte piisavalt. Eelmise aasta koroonasuvi oli pikem, aga sel aastal on olnud napp. Saaremaa on ja jääb koduks ja sinna tahaks
kogu aeg. Olen mereinimene.
Ütle midagi lõpetuseks filmivaatajale. Või kuulajale. Aga midagi õpetlikku. Umbes nagu Palamuse
köster!
Si vis amari, ama (Kui tahad olla armastatud, siis armasta. Selline tõlge peaks olema) – see on minu uue teose pealkiri, mis tuleb ettekandle 4 detsembril koos Tallinna Kammerorkestriga. Mulle tundub, et ses lauses on kõik öeldud.