VIIBE JÄRELE JA ETTE: Ene Mihkelsoni (1944–2017) romaanid, peamiselt „Ahasveeruse uni“ ja „Katkuhaud“, on saatnud mind juba kümme aastat, seega võin ilma liialduseta öelda, et Ene Mihkelsoni looming on mitte üksnes kujundanud minust iseseisva eesti ja saksa kirjanduse uurija, vaid ka väga sügavalt vorminud minu isiksust ja mõtlemisviisi, ütleb kirjandusteadlane Aija Sakova Ene mälestusele mõeldes.
Algatuseks on vaja mainida tõsiasja, et Ene Mihkelsoni romaanid ei ole lihtsalt romaanid, vaid nad on Suured romaanid sellises mõistes, nagu sellest on kõnelenud Tiina Kirss: need on raamatud, mis on mõjutanud ja mõjutavad edaspidigi arusaamisi ajast, inimesest, erinevatest ühiskonnakorraldustest ja minevikuga ümberkäimisest. Mihkelsoni romaanid küll jutustavad meile lugusid või õigemini ühe arheloo erinevaid varjundeid, aga samal ajal – ja see on veelgi olulisem – kujundavad ühe väikese ühiskonna (nagu seda on Eesti) arusaamist minevikust, mineviku ja oleviku lahutamatust seotusest ning inimestesse juurdunud käitumisnormide teadvustamatust edasikandumisest tänapäeva.
*
Eesti kirjandus on väike. Selle üle, mida tähendab väike kirjandus, on peale Gilles Deleuze᾿i ja Felix Guattari pikemalt arutlenud ka eesti mõtleja Hasso Krull.
Tahaksin siinkohal aga rõhutada väikese kirjanduse suure romaani võimet luua enda ümber suveräänne ruum mõtlemiseks ja seisukohtade kujundamiseks. Selle võimekust kõnetada oma väga isiklikust lähtepunktist hoolimata (või just tänu sellele) paljude teiste kaasmaalaste lugusid; toimida teatavas mõttes „kollektiivse autobiograafiana“, nagu on kirjeldanud Tiina Kirss ühes oma uurimuses „Nime vaevast“. Ning samal ajal selle võimekust olla väga päevapoliitiline, kõnetada ning kriitiliselt peegeldada nii Eestis kui ka laiemalt maailmas aset leidvaid sündmusi ja tendentse.
Need kaks komponenti – inimlik-isiklik mõõde ja oma aja kriitiline ning mõtestatud peegeldamine – moodustavad selle, mida me ühelt suurelt romaanilt ootame, kuid mis, rõhutan, ei ole iseenesestmõistetav. Ma tahaksin astuda sammukese kaugemale ja väita, et Mihkelsoni romaanid ei ole ainult suured romaanid, vaid need pakuvad ja sisaldavad midagi enamat. Tema teosed püstitavad ja sõnastavad moraali- ja ajaloofilosoofilisi küsimusi, millega tegelevad muidugi ka teadlased. Aga nii nagu üks teine oluline XX sajandi kirjanik ja mõtleja, Ingeborg Bachmann on öelnud, ei saa tegelikult teadus ja teaduse keeleline väljendus teatud probleeme isegi mitte tõstatada ega sõnastada, rääkimata neile lahenduste otsimisest.
Suurel kirjandusel lasub seega ülesanne toimida järelemõtlevalt, filosoofiliselt. Ene Mihkelsoni romaanid täidavad seda ülesannet. Neis sisaldub suur filosoofiline potentsiaal.
*
Mind on Mihkelsoni romaanide filosoofilise potentsiaali mõtestamisele lähemale jõudmisel aidanud Walter Benjamini ajaloofilosoofilised mõisted, kontseptsioonid ja tekstid. Ma ei ole selles esimene ega ainuke, ka Jaak Tombergi 2009. aastal avaldatud uurimus „Kirjanduse lepitav otstarve“ tegeles just Walter Benjamin filosoofilise lähenemisega, et selle abil n-ö lahti muukida Mihkelsoni romaanide poeetikat.
Ma usun, et Benjamini filosoofiline ja kirjanduskriitiline mõtlemine pakub käsitusviise ning mõisteid, mis aitavad mõtestada ka Ene Mihkelsoni loomingut. Enamgi, mõnede Benjamini tekstide ja fragmentide kujundite kõrvutamine Ene Mihkelsoni analoogsete kujunditega rikastab meie arusaama kirjanduse võimalustest.
Benjaminil on üks fragment „Väljakaevamine ja mäletamine“ („Ausgraben und Erinnern“), mis äratas minu kui uurija tähelepanu iseäranis siis, kui Christa Wolf valis sellest ühe lause oma 2010. aastal ilmunud romaani „Inglite linn ehk The Overcoat of Dr. Freud“ („Stadt der Engel oder The Overcoat of Dr. Freud“) motoks.
Kuna see Benjamini fragment ei ole seni eestikeelsele lugejale tuttav, olgu see siinkohal minu tõlkes ära toodud täies mahus:
Keel on ilmeksimatult näidanud, et mälu ei ole mitte möödunu uurimise tööriist, vaid pigem vahendaja. Ta on kogetu vahendaja, nii nagu pinnas on vahendajaks põrmustunud linnadele. See, kes tahab läheneda oma põrmustunud minevikule, peab käituma nagu mees, kes kaevab. Ennekõike ei tohi ta karta ikka ja jälle ühe ja sama asjaloo juurde tagasitulemist, selle laiali puistamist, nagu puistatakse laiali pinnast, selles tuhnimist, nagu tuhnitakse mullas. Sest asjalood ei ole midagi muud kui kihid, millest koorub alles põhjaliku läbiuurimise käigus välja see, mille nimel tasub kaevata. Nimelt need pildid, mis kõikidest oma varasematest kontekstidest lahti rebenenuna seisavad kui väärisasjad meie hilisema arusaamise tagasihoidlikes kambrites, nagu torsod kollektsionääri galeriis. Loomulikult on kaevamistel kasulik juhinduda plaanidest. Kuid sama asendamatu on ka ettevaatlik, kompav labidatorge pimedasse pinnasesse. Ja see, kes koostab vaid leidude inventarinimestiku, aga ei oska tänases pinnases osutada kohtadele, kus ta hoiab vana alal, tegeleb enesepettusega. Tõelised mälestused ei pea mitte jutustama, vaid tähistama täpselt seda kohta, kus nad muutusid uurijale kättesaadavaks. Ranges mõttes eepiline ja rapsoodiline, peab tegelik mälestus andma ettekujutuse ka sellest, kes mäletab, nii nagu ka hea arheoloogiline aruanne ei kajasta ainult neid kihte, kust leiud pärinevad, vaid ennekõike neid teisi, mida oli vaja eelnevalt läbida.
*
Selles fragmendis mõtestab Benjamin mälutööd kui arheoloogilist tööd, mille juures on oluline registreerida nii leiud kui ka see paik, kust olulised leiud pärinevad. Teisisõnu, olulised pole mitte ainult mälestused või mälupildid ise, vaid need ajendid, teed või viisid, kuidas mingi sügavustes varjul olnud mälestuseni jõutakse. Nagu on oluline ka see koht, kus mälestus on hoiul.
Mihkelsoni „Katkuhauas“ on mitmeid kujundeid või mõttepilte (sks Denkbild), mis on võrreldavad ja samaväärsed Benjamini omadega. Nii võime lugeda „Katkuhaua“ 14. peatükist:
Istume selles ajutises ja krooniliselt laokil toas talvesaabastes. Me oleme polaaruurijad Eestimaal. Ainsad ja viimased, sest me käime ehtsate ja mitte vahendatud sündmuste jälgedes. Kui me tavapärasuse survele järgi anname, libisevad sündmused lausetest välja ning hämmeldunud Kaata kordab: Kuidas see ometi oli? Kas ikka oli nii? Oot, ma võtan selle koha uuesti läbi.
See tähendab, et Kaata mõtleb, kus ta selle või teise sündmuse toimumise ajal oli, kas ta on õigest kohast sündmust otsinud. Kui koht leitud, tuleb arvesse (mängu) aeg. Vahel on vastupidi: aeg osutab kohale, kuid nende kunagise seotuse ja sobimise tunde taastamine ja kättesaamine on ilmvajalik. Alles siis hakkab sündmus enesest märku andma.
Nendes kahes lõigus on mitmeid mõttepilte. Mälutöö tegija ei ole siin küll arheoloog, vaid hoopis polaaruurija. Aga nagu Benjaminilgi, on õige koht mälestuste otsimisel ülioluline, samuti ajend (või õiged otsisõnad), sest vastasel juhul ei ole otsitav mälestus leitav.
Mälutöö tegija kui polaaruurija mõttepilt rõhutab küll mõnevõrra teistsuguseid aspekte kui arheoloogi oma, sest uurida tuleb ju lume ja jääkihiga kattunud maad ning võiks öelda, et isegi avastada seni tundmatut ja mitte niivõrd unustatut, kuid seda põnevam on seda Mihkelsoni mõttepilti kõrvutada Benjamini omaga.
Peale polaaruurija kujundi kohtame „Katkuhauas“ ka mälutöö teostaja kui jahimehe mõttepilti, kus jahimeheks on minajutustaja, kütitavaks või sihtmärgiks Kaata ka tagaaetavate mälestuste õigsus. Nii lõpebki „Katkuhaua“ kolmas peatükk tunnistusega: „Minu järgmine sihtmärk oli nüüd Kaata.“
Ja neljas peatükk algab omakorda tõdemusega: „Tookord ma ainult nutsin. Jahimees oli saabunud, kuid saaklooma niru seisund pani ta nutma.“
Just siin märgitaksegi maha „Katkuhaua“ ühe kõige kibedama teadasaamise või äratundmiseni viivad jäljed. Tegemist ei ole pelgalt meelde tuletamist või üles leidmist vajavate mälestustega, vaid see on mälupilt, mida tuleb korraga meelde tuletada ja tõlgendada, õigesse konteksti asetada. Mälestusele tuleb leida õige koht ja aeg.
Romaani alguses leidub vaid üks lausejupp, üks võimalik sihtmärgini viiv juhtlõng või jälg: „Mismoodi ta [Kaata] imelik oli?“, ning sedastus, et Kaata juurde tulles, tahtmisega teda tegelikult koos veedetud lapsepõlve ja kodu eest tänada, suudab jutustaja vaid nutta: „Tahtmatult, kibedalt. Haledusest.“
Miks? Sellest saab lugeja aimu alles palju, palju hiljem. Romaani keskel jõutakse tagasi alguses antud jälje juurde: „KAATA OLI IMELIK, see lause oli minus äratanud mälestusi, mille olemasolust ma seni ei olnud teadlik. Kaata pihtimuseta poleks need võibolla tulnudki meelde.“
Alles siin saame teada, et lause „Kaata oli imelik“ pärineb jutustaja lapsepõlvest, ajast, mil ta oli väikese lapsena, vanemate poolt maha jäetud, Virumaal sugulaste juures hoiul. Tädi Kaata külastas teda seal ja päris sugulastelt ühtlasi tema vanemate, Sanna ja Valteri kohta. Sugulased ei tahtnud esialgu rääkida, kuid andsid siiski Kaatale aru, millal ja kas on lapse vanemaid nähtud. Lause „Kaata oli imelik“ ongi ilmselt sugulaste omavahel öeldud lause, pärast tädi Kaata külaskäiku. Aastakümneid hiljem taipabki jutustaja, „et juba Kaata esimese külaskäiguga ei olnud kõik korras“.
„Ei olnud kõik korras“ viitab kibedale teadmisele, äratundmisele, mis saabub pool sajandit hiljem, kui jutustaja on tulnud oma tädi Kaatale külla, et teda ühise kodu ja teatud mõttes vanemate rolli täitmise eest tänama tulla. Ja äkitselt saab ta aru, et Kaata käis Virumaal küll tema pärast, aga mitte selles tähenduses, nagu ta seda seni arvanud oli. Ta ei käinud lapsele asenduskodu ja puuduvat vanemate armastust pakkumas, vaid ta käis nõukogude julgeolekutöötajate sunnil või värbamisel. See äratundmine on vähemalt sama kibe kui see, et just tädi Kaata aitas kaudselt jutustaja isa mahalaskmisele kaasa.
*
Minnes siit taas Mihkelsoni romaanide filosoofilise potentsiaali juurde, tahaksin rõhutada, et need ei paku meile ainult mõttepilte mäletamise toimemehhanismide üle järelemõtlemiseks, vaid need lavastavad ja näitlikustavad väga meisterlikult seda, kui mitmekihiline ja -tahuline on minevikuga tegelemine, milliseid sügavikke peab mälutöö tegija olema valmis ja suuteline läbima, milliseid mürgipeekreid tuleb tühjaks juua.
Tahaksin siinkohal valgustada veel üht Ene Mihkelsoni loomingu filosoofilist aspekti – selle lepitavat või lunastavat toimet, mida on tegelikult põhjalikumalt uurinud juba nimetatud Jaak Tomberg. Lunastava toime on sõnastanud Walter Benjamin oma ajaloofilosoofilistes teesides „Ajaloo mõistest“:
Minevik kannab endaga kaasas ajalist viita, millega ta juhatatakse lunastuse juurde. Meie ja olnud sugupõlvede vahel on olemas salajane kokkulepe. Meid on maa peale oodatud. Meile, nagu kõigile sugupõlvedele enne meid, on kaasa antud nõrk messianistlik jõud, mida minevik taga nõuab. Seda nõudmist ei saa odavalt ära õiendada.
„Katkuhauas“ on just üks koht, mis seda nõrka messianistlikku jõudu ja sugupõlvede vahelist salajast kokkulepet ilmestab. Jutustaja meenutab kodukülas käiku ja seda, mis temaga varemetes ja tühjaks jäänud külateel juhtus:
Sa mõtle: oli haarangukisa, hulga ässitavaid hääli, kuid mitte ühtegi inimest. Mul pole eluski hallutsinatsioone olnud, aga näe, seekord oli.
Sealkohas oli su vanematele haarang, nad jooksid rukkisse. Terve päeva lamasid rukkis. Neid ei saadudki seekord kätte.
Nende meeleheitlik pääsemissoov jäi õhku mind ootama ja kui ilmus sama närvikombinatsiooniga inimene, sattusid meeleolud resonantsi, nii või?
Kaata vaatab mind isegi nagu heitunult: lastega juhtub nii, et pärilikkus annab neile surma lähedalolust märku.
Ei ole kerge seda kohta uurijana seletada. Mulle näib, et kõige lähemale jõuamegi Jaak Tombergi ja kaudselt ka Walter Benjamini abiga, mõtestades kirjeldatud hallutsinatsiooni justnimelt eri aegade ühtesulamisena või tombergilikult paradigmaatilise lühiühendusena, mis tekib siis, kui mineviku unustatud suutmatused tegutseda meelde tuletatakse ja kirjanduslikus tekstis kirja panduna (ehk meelde tuletatuna) lunastatakse.
*
Ene Mihkelsoni romaanid pakuvad vaieldamatult filosoofilisi mõttepilte minevikuga tegelemiseks ja mälutööks ka laiemalt kui vaid konkreetse romaani piires. Samuti ilmestavad Mihkelsoni romaanid mälutöö keerukust ja ohtlikkust (koos kõigi selle sügavikega), selle mitmetahulisust nii üksikisiku kui ka ühiskonna tasandil. See tuleb esile nii sisus kui ka vormis, õieti ongi Mihkelsoni romaanide vorm ühtlasi sisuline komponent.
Mihkelsoni tekstid aitavad mõtestada, kuidas kirjandus toimib minevikku lepitavalt ja kuidas ta aitab kaasa mineviku läbitöötamisele. Seega võib jääda lootma, et ehkki Ene Mihkelsoni loomingut (nii proosa- kui ka luuleloomingut) on pärjatud mitmete eestimaiste ja rahvusvaheliste auhindadega ning tema romaani „Ahasveeruse uni“ on nimetatud taasiseseisvunud Eesti kõige olulisemaks romaaniks, seisab tema loomingu tõeline avastamine maailmakirjanduse ja Euroopa kirjanduse kontekstis veel ees. See väide on ühtlasi nii lootus kui ka tõsiasi. Lootus, et ehk jõuavad Mihkelsoni romaanid ka suurematesse Euroopa keeltesse (saksa, prantsuse, inglise).
Ning tõsiasi, et Mihkelsoni romaanid on väikese kirjanduse suured ja filosoofilised romaanid – kõik suured ja avastamist väärivad asjad leitakse varem või hiljem üles.
Esitatud Tartu Ülikooli Ajaloomuuseumi valges saalis 18. oktoobril 2014 Ene Mihkelsoni juubelile pühendatud ettekandepäeval „Mitte aega ei otsi ma, vaid iseennast ajas: Ene Mihkelson 70“.
Ilmunud raamatus „Valu, mälu, kirjandus. Kirjanduskriitikat ja vestlusi 2004–2017“, Eesti Keele Sihtasutus 2017.
Aija Sakova
Aija Sakova on eesti kirjandusteadlane, kes on õppinud saksa ja eesti kirjandust nii Tartu kui ka Konstanzi, Viini ja Berliini Humboldti ülikoolides, sh Viini ülikoolis Ene Mihkelsonile 2006. aastal määratud Herderi preemia stipendiaadina.
Temalt on eesti ajakirjanduses ilmunud terve rida Ene Mihkelsoni loomingut käsitlevaid artikleid, mis on koondatud 2017. aastal ilmunud kogumikku „Valu, mälu, kirjandus. Kirjanduskriitikat ja vestlusi aastatest 2004–2017“. 2016. aastal ilmus tema saksakeelne monograafia Ene Mihkelsoni ja Christa Wolfi romaanide mälupoeetikast ja moraalifilosoofiast „Väljakaevamine ja mäletamine“ (Ausgraben und Erinnern. Denkbilder des Erinnerns und der moralischen Zeugenschaft im Werk von Christa Wolf und Ene Mihkelson) mainekas Saksa teaduskirjastuses.
