VAADATA SAMU ASJU ERINEVATE SILMADEGA: Tiit Pruuli kirjutas oma reisidest raamatu „Minu maailm“. Mõeldes suurele planeedile ja väikesele Tiidule, tundub väga ambitsioonika ettevõtmisena. Ent siin ta on. Juku-Kalle Raid liimis ränduri korraks põranda külge kinni ja üritas tema maailmast sotti saada.
Kui kaua sa kannatad ühel kohal istuda? Ilma et hakkaks närviliselt jalgu kõlgutama? Oled mõõtnud?
Mu vanaisa, arst ja ülikooli anatoomiaõppejõud Felix Mendik, oli mu lapsepõlve suur sõber. Meie õhtud kulgesid nii, et vanaisa läks oma voodisse, mina oma voodisse ja ma ütlesin: „Vanaisa, tee punast silma ja räägi jutte!“ Vanaisa pani paberossi Priima põlema ja hakkas rääkima. Mina kuulasin hiirvaikselt, ei liigutanud varbaidki, sest nii põnevad lood olid. Vanaisa muudkui suitsetas ja muudkui rääkis. Meil kummalgi ei tulnud und. Aga päeval, kui vanaisa ei saanud või ei tahtnud rääkida, sidus ta mind paraja pikkusega nööriga oma jala külge, et ma ei saaks kaugele joosta. Vanaisa oli nimelt põdenud lastehalvatust, oli ühest jalast kange ega jõudnud mulle kuigi kiiresti järele tormata. Aga kui ma kinni polnud seotud, pistsin kohe jooksu. Nii on praegu ka – kui on põnev, võin rahulikult paigal olla. Aga kui läheb igavaks, tahan sedamaid teise kohta.
Kuidas sa hindad, kas permanentne rahutus on haigus? Ja kas selle ainus ravi on näha pidevalt midagi uut?
Ju ta on haigus, aga selline, mis otseselt ei tapa. Mu uue raamatu „Minu maailm“ moto on pärit ju ka päris rahutult ja nii-öelda haigelt mehelt, homoerootika suurepäraselt portreteerijalt Robert Mapplethorpe’ilt ja kõlab nii: I want to see something I’ve never seen before.
Mapplethorpe, kes tahtis pidevalt näha midagi uut, suri aidsi, mida toona ei osatud ravida. Tänapäeval suudetakse HIV kontrolli all hoida. Ma arvan, et ma suudan oma haigusega ka enam-vähem normi piires toime tulla.
Mina väljendan oma hinge rahutust reisimises, teine valab selle muusikasse, kolmas joob end täis, neljas uputab end arvutisse. Ega neid terveid väga palju järele jäägi, kui ümberringi vaadata.
Filosoofid on öelnud, et jõuda kaugele, tuleb olla paigal ja vaadata endasse. Paigal sa olla ei oska. Kuidas on endassevaatamisega?
Sa oled nagu Sõõrumaa, kes arvab, et enesesse saab süüvida vaid pimedas toas omaette mõmisedes. Miks peaks endassevaatamise-stereotüüp nõudma vaikset omaetteolemist? Endasse saab vaadata ka liikudes. Just erinevad hetked, olukorrad, emotsioonid, teadmised ja muidugi kohtumised inimestega annavad sulle enesereflektsiooni võimaluse ja oskuse.
Ma arvan, et mu sügavamad mõtisklused, et kes ma selline olen ja miks ma olen, on sündinud tuulisel merel purjetades. Sätid purjed parajaks, lased tuule näkku, kulged ja mõtled.
Tiit, su raamatus on sihukene kummaline asi nagu võidurändamine. See tähendab, et võistlus, kes ägedamaks osutus. Ma kardan, et sa võtsid sihukese teema sisse lihtsalt süžee pärast. Või oled tõesti võistlust pidanud?
Ütlen lihtsalt ilma liigsete täpsustusteta, et see on eluline episood. Võistlemine on tänapäeva inimeste, eriti meesinimeste loomuses nii tugevasti sees, et ilma võistlemata ei saa enam kusel ka käia, Prostamol Uno peab kogu aeg taskus olema, et võita. Kogu elu, lasteaiast alates, on kõik üks suur võistlus. Mul on seal raamatus neid võistlemise teemasid teisigi, kuni riista pikkuse võrdlemiseni välja. Mõnel pool on neid võistlejaid rohkem, teisal veidi vähem. Reformierakond mu meelest ainult sportlastest koosnebki, eks nad seepärast nii edukad olegi. Ma ise olen päris halb võistleja, pole seda spordimehe vaimu, et mõõta kõiki neid sentimeetreid ja sekundeid, vahepeal tahaks hinge tõmmata ja suitsu ka teha. Või kui mõõta, siis midagi abstraktsemat. Fantaasiaid või hirme näiteks. Nende mõlemaga ma oma raamatus ka natuke tegelen. Või midagi, mida veel pole suudetud mõõta. Tumeainet näiteks. Sellega ei oska ma midagi peale hakata, kui mõtlen, ajab hulluks.
Nii et see võidurändamine on „Minu maailmas“ ka nagu natuke läbi huumoriprisma esitatud. Nagu ka paaniline Eesti seoste otsimine, ehkki põnevaid seoseid on ju iseenesest palju.
Läbi aegade on sul olnud erinevad sihid, ent tundub siiski, et sa pole rännates süstemaatiline. Mõtlen siinkohal, et võtad teatud piirkonna ja tutvud sellega nii süvitsi, et paremini pole võimalik. Millest need perioodid õigupoolest sõltuvad?
Minu süsteemiks ei olegi kõik maailma nurgad ja nurgatagused läbi käia. Ma olen selle ajastu laps, kus kultuuri- ja ajalooartiklid ei pidanud olema max 2000 tähemärki ja olulised kohad leidis lugeja tekstist ise üles, selmet toimetaja pidi need rasvase kirjaga välja tooma. See tähendab, et mulle meeldibki süveneda. Seda pealiskaudsuse pealetungi näeme muide ka selles, et äriliselt edukad on just sellised „lasteajakirjad“ nagu Imeline Teadus ja Imeline Ajalugu. Paraku loevad neid just täisealised inimesed. Õnneks püsib National Geographic ikka enam vähem vanal joonel – lugedes saab tõesti palju ja mitmekülgseid teadmisi. Eks minuga ole sama lugu – tahan ühte asja vaadata erinevate nurkade alt, seepärast võtan ette erinevaid regioone ja süvenen neisse. Mu huviperioodid sõltuvad natuke maailmast ja natuke juhustest. Kui olin Eesti peale solvunud ja kuri, tegelesin nii kauge paigaga kui võimalik – Polüneesia ja tema usundiga. Kui sajandi algul sai teemaks islamiterrorism, hakkasin rändama islamimaades, panime isegi kokku ühe põhimõistete raamatu „Inimnäoline islam“.
Sa oled sellest küll rääkinud, aga ikkagi on see kujuteldamatult lõbus. Kunagi keeldusid absoluutselt ida poole sõitmast, mõtlen nõukaajal. Rääkisid, et esteetilistel põhjustel ja tegelikult kartsidki lihtsalt raudteejaama peldikut ja nunnut töölissööklat.
Tollal see polnud mulle lõbus. Ma ei saanud tõesti isegi pioneerilaagrisse minna, sest sealsed tualettruumid ei olnud piisavalt puhtad, ema võttis mu poole laagri pealt ära. Mis siis rääkida Venemaa avarustest, nii peldikutest kui ka sööklatest. Kooli ajal viidi mind korra Novgorodi ja Velikije Lukisse ning kaks korda Leningradi – klassiekskursioonile ja mingile preemiareisile. Praktiliselt kogu välismaa enne perestroikat, kui ajaleht Edasi saatis mu 1989 Moskvasse NSV Liidu rahvasaadikute kongressile lugusid tegema. Siis nägin esimest korda suurt linna ja seda, kuidas suured ajakirjanikud töötavad.
Õige küll! Töötasid kunagi Edasis. Siis oli värav kinni. Milline mees sa olid ajal, mil polnud laia avarust läbi rähelnud?
Väga Eesti-keskne mees, võibolla isegi natuke ksenofoobiline. Istusin kirjandusmuuseumis ja Johnny B juures – eesti kirjandus, eesti ajalugu, eesti keel, Kukerpillid, eesti metsad ja orud. Vene viin, Bulgaaria sigaretid ja Ungari riisling olid ainsad välismaised asjad. Maailma poleks nagu ümber olnudki. Ehk midagi sellist nagu see noor Madisoni-poiss praegu.
Õnneks hakkasid ülikooli ajal sinna ilmuma ka teised värvid – tänu Peeter Toropi, Peeter Tulviste loengutele, Marju Lauristini seminaridele, TRÜ filmiklubi filmiõhtutele, vestlustele Harald Peebu, Ain Kaalepi, Linnart Mälli, Jaan Undi ja paljude teiste rahvusvaheliste tartlastega.
Su raamatu pealkiri on „Minu maailm“. No see on kuidagi hirmu peale ajavalt ambitsioonikas! Peale selle ütled sa seal nagu mingi ahnur, no umbes nagu Sõõrumaa Tallinnas: „Ma tahan kõike!“
Pealkirjas on tõesti ambitsiooni, aga ma märgin tagasihoidlikult, et see oli kirjastaja poolt ette määratud, tähistamaks Petrone Prindi „Minu…“ sarja sajandat raamatut. Muidugi on narr püüda hõlmata hõlmamatut, aga katsetada ju võib, mõnikord on see intellektuaalselt lõbus ja vaimselt kosutav. Valdur Mikita on ka eesti vananeva metsa maailma kopsudeks mõelnud ja see on tal väga võluvalt välja kukkunud, ehkki ei pruugi ju teaduslikult võttes tõde olla. Olen püüdnud nende kaante vahele selle maailma suurust paigutada nii palju, kui vähegi oskasin – erinevaid maid, erinevaid inimesi, erinevaid reisimisviise, erinevaid värve, lõhnu, helisid.
Mul on jäänud mulje, et sa kogud kõike. Absoluutselt kõike. No kõike ikka. Ümbrikke, marke, valimisnänni, rongide sõiduplaane, munakive, postkaarte, pastakaid, kobrulehtede väljalõikeid, rinnamärke ning vanu vorstikilesid. Ja siis lased ära ka arhiveerida noortel nõrkadel tüdrukutel, ilusti nummerdada ning kirjeldada. Kuhu see mahutub?
Tõsi ta on, et ega ma ei raatsi midagi, mis näppu puutub, ära visata. Tõsi on ka see, et ruumi hakkab väheks jääma. Õnneks kolis üks tütar Tartusse, saan tema toa ka laona kasutusele võtta. Mõned asjad olen siiski muuseumisse viinud. Eks loodan, et kunagi jõuab enamik neid asju muuseumidesse või muul moel laiemasse ringi. Olen olnud väga rõõmus, kui mu vanu fotosid on kasutatud mõnes raamatus või dokumentaalfilmis. Aga nende vanade asjadega – eelkõige siis mereteemaliste fotodega – tegelemine on teatud mõttes teraapiline. Närv puhkab, mõte liigub aeglaselt meeldivatel väljadel. Mitu korda parem lõõgastaja kui kärakas. Aga eks seal on see oht ka, et vajudki vanade asjade sohu ja nüüdisaeg ja tulevik enam ei huvita, paljud kollektsionäärid ainult minevikus elavadki. Püüan seda ebaõnne kindlasti vältida ja ikka tuleviku-inimene olla.
Ma tean, et lisaks mereteemalisele esteetikale on sind paelunud ka teine esteetika: see on igasugune poliitnänn. Tegid üksvahe isegi oma ja sõprade kogust näituse Balti jaamas. Ja mida seal kõike ei leidunud! Poliitilisi kilekotte, lubadustega särke, tikutoose, plakateid, pastakaid, huulepulki, kondoome, puulusikaid, haamreid, tühje purke, lumelabidaid, triikraudu… Hämmastav kogum vidinaid, mida poliitikud enne valimisi toodavad. See on ka üks äraütlemata hull kogu, millest võiks veidike pajatada.
Eks ma sellepärast seda nänni kõrvale panema hakkasingi, et nii palju naljakat hullust toodeti valimiste eel. Kõigepealt ma kohusetundliku ajakirjaniku ja siis erakonnategelasena panin kaustadesse erinevate poliitiliste jõudude programmdokumente ja artikleid, analüüsisin neid ja võrdlesin. Need kaustad on mul kõik 1980-ndate lõpust saati alles. Arvasin, et demokraatia tingimustes võidetakse valimisi programmiliste seiskohtade ausas võitluses. Väideldakse rahva ees ja telekas ning siis rahvas otsustab, kelle programm on parem. Peagi sain aru, et tutkit! – poliitika on show business’i suurim ja võimsaim haru. Värvilised õhupallid ja tasuta küttepuud toovad hääli, mitte maksuprotsentide arvutamine.
Mul on hea meel, et president Kersti Kaljulaid on vähemalt kahes kõnes öelnud, et poliitika ei ole meelelahutustööstus. Aga kes teda kuulab? Rõivas? Reinsalu? Edevuse laat, mitte riigikogu! PR-firmade paraad, aga mitte valimised! Küsimus on, kas võidab Osolin või Volkov, mitte Ratas või Pevkur.
Enne päris reisumeheks hakkamist tegid sa ka ju ise korraliku poliitreisi Mart Laari nõunikuna ja – nagu kaasaegsed räägivad – sul oli taskus punane pliiats, millega kolleegide esitatud ettepanekuid läbi kriipsutasid.
Aga mul oli sinine pastakas ka, sellega kirjutasin ilusaid ja positiivseid asju. Ja neid oli ehk loodetavasti rohkem kui mahakriipsutusi. Eks peaminister Mart Laari väike viga see oli, et ta ei raatsinud toredatele inimestele „ei“ öelda. Lubas mõnikord asju, mida polnud võimalik täita. Siis saime aru, et nii oleme varsti pankrotis. Aga et peaministri lahket kuvandit mitte rikkuda, suunati teemad, mille lahenduskäik oli algusest peale prügikasti määratud, minu juurde. Sealt see minu müütiline punane pastakas alguse sai.
Argumenteeritud „ei“ ütlemine on mu meelest poliitiku üks suuremaid oskusi. Maad ja taevad oskab igaüks kokku lubada. Aga proovi öelda „ei“ nii, et inimene ei solvuks ega pahandaks ja su poolt hääletaks.
Tuleme jälle reiside juurde. Sa ütlesid, et oled loobunud ammu kaardile nööpnõelu torkamast, et millises riigis käinud oled. Või neid üldse kokku lugemast. Kunagi siis ikkagi tegid seda? Ja kuidas see üle läks?
Tegin seda eelkõige pedagoogilistel kaalutlustel – et lapsed õpiksid tundma maailma maid. Aga eks vanemaks ja targemaks saades on edevust ka ehk veidi vähemaks jäänud. Või kurat, ei tea kah, ikka liigi tihti tunnen, et enesetunnet või ego tuleb mingi tühise asjaga kõditada. Mõne mõttetu Facebooki postitusega näiteks. Postitan ja vabandan mõttes kõigi intelligentsete sõprade ees.
Ometi oskad sa öelda, mitu riiki on maailmas läbi käimata ja kuidas see küll juhtunud on.
ÜRO-l on veidi vähem kui 200 liikmesriiki. Ma ei ole käinud Tuvalul, Naurul, Kiribatil ja paljudes teistes Okeaania riikides, kuhu Eesti diplomaadid nüüd kohe sööstavad, et teha propagandat, et Eestist saaks ÜRO julgeolekukomitee ajutine liige. Minu meelest väheproduktiivne asendustegevus. Selle raha eest võiks toetada Eesti noorte õppimist välismaa ülikoolides, see tuleks meie julgeolekule märksa rohkem kasuks.
Ma arvan, et tsirka 130 riiki on mul käidud, aga julgen öelda, et tunnen neist mõnda üksikut. Riike tundma õppida on peaaegu sama raske kui inimesi tundma õppida. See vajab süvenemist, empaatiavõimet, aega, kirge. Muidu üks õige riik ennast kätte ei anna.
Ütlesid, et olid kunagi Eesti peale solvunud. Miks? Ja kas enam ei ole?
Ah, ei taha vana jama meelde tuletada. Joon all. Kõik. Läbi. Ei lase sel teemal enam mingeid emotsioone ligi.
Oled sa reisipäevikuid pidanud – mõne maailmaränduri eeskujul? Sest mälul on ju kombeks kõik tuulde lasta.
Üldse mitte mõne maailmaränduri eeskujul – Friedebert Tuglase eeskujul, kes tõsi, oli ka päris palju rändav kirjanik oma nooruses. Tema häda muidugi oligi see, et ta kirjutas oma reisikirjad kokku teiste raamatute ja oma faktiliselt täpsete, ent kuivade päevikumärkmete pealt.
Väljavõte raamatust „Minu maailm“
Kõige rohkem tahakski ma oskust vaadata ühte ja sama asja – kas või näiteks Taj Mahali – korraga mitme erineva inimesena. Ma tahaksin olla naine, kelle auks see imeline mausoleum ehitati. Ma tahaksin olla šahh Džahan, kelle südamevalust see sündis. Ma tahaksin olla valitseja poeg, kes oma isa sentimentaalsed ja hirmkallid ehitusplaanid katkestas ja vana mehe koduaresti aheldas. Ma tahaksin olla muslim, kes näeb siin pühadust, ja insener, kes näeb vaid sümmeetriat ja konstruktsioone. Tahaksin olla antropoloog, kes oskab selles tervikus eristada pärsia, india ja mogulite kultuurilisi detaile, tahaksin olla vett pritsiv laps ses hindu perekonnas, kes purskkaevude ees end pildistab.