Risto Paju ja Toomas Abiline Tallinna Linnamuuseumist räägivad Tallinna legendaarsetest kohvikutest. Kohvik on koht, kus inimesed püüavad end reeglina hästi tunda, olgu sündmused meie ümber kas head või halvad. Ka kohvikumööblil on enamasti positiivne aura: see tekitab sooje tundeid, meenuvad hetked, mil sai nendel toolidel istutud või laua taga armsate inimestega juttu puhutud. Kohvikumööbel tekitab hubasust ja turvatunnet olenemata ajastust, millest need pärinevad.
Tallinna Linnamuuseumile kuuluva Lühikese jala väravatorni katusekorrusel (sissepääs Neitsitorni kaudu) on avatud näitus “Lõputu kohvijoomine”, kus on eksponeeritud endisaegsete menukohvikute mööblit ning interjöörivaateid, seda täiendamas pikaaegse kohvikusõbra Andres Klemeti mälestuskillud kohvikutes valitsenud õhustikust. Esindatud on kohvikud Moskva, Pärl, Pegasus, Maiasmokk, Gnoom, Neitsitorn, VRV kohvik, restoran Vana Toomas ja Centumi klubi restoran, Kloostri Ait ja Mündi baar.
Näitus on ajendatud ka meenutamist väärivast tähtpäevast: esimesed teated kohviku kohta Tallinnas pärinevad aastast 1702. Kohvikut pidas hispaanlane Alfonso Tellado Carvallido ja see asus kinnistul Raekoja plats 12.
Kergesti kaduv kohvikukultuur
Kohvikukultuur on habras ja kergesti kaduv, eriti kui ühiskondlikud olud muutuvad. Lähedaseks saanud kohvikuinterjöörid võivad korraga haihtuda nagu seal kasutatud mööbelgi ning midagi hiljem kätte saada või taastada võib osutuda ületamatult keeruliseks ülesandeks.
Tallinna Linnamuuseumi kuraatorid seadsid endale ülesandeks teha detektiivitööd ning kadumaläinud menukohvikute mööblinäited üles leida. Lihtne see ei olnud ning alati ei saatnud püüdlusi ka edu. Oli õnne ja ebaõnne.
Õnn näiteks oli see, kui kohvik Moskva diivan (Jaan Siirak, 1948–1950) ilmus oksjoniportaali osta.ee müügile juhtumisi vaid veidi pärast näituseplaani tegemist, ebaõnn aga näiteks see, kui ühel 2016. aastal tehtud fotol olnud stiilsed, 1970-ndatest pärit Vabariikliku Restaureerimisvalituse kohvik-klubi toolid (Aala Buldas, 1976) 2022. aastaks juba tuleroaks olid saanud – jäime hiljaks.
Rõõmustavaim leid oli ehk Leila Pärtelpoja Mündi baari toolid (1965), mille eeskujuks kord Ermitaaži muuseumis nähtud Itaalia renessansstool dantesca, mida autor ise pidas üheks oma parimatest töödest, ja metallikunstnik H. Mülleri sepistatud Mündi baari rippsilt pronksist suure mündiga keskel. Muuseumisse jõudis ka legendaarse kohviku Pärl stiilne rippsilt, mille ajalootundlik linnakodanik oli metalli kokkuostust ära päästnud. Need on muuseumitöötaja rõõmud.
Kohvik peegeldab oma aega
Igal vanal mööbliesemel on oma saatus ja lugu, mis meenutab kohati ka inimsaatuste keerdkäike. Näitusel on üks Edgar Johan Kuusiku poolt 1925. aastal Centumi klubi restorani tarbeks kujundatud tool. Centumi klubi oli 1920.–1930. aastatel tegutsenud Eesti äri- ja poliitilise eliidi klubi, mille ruumides president Konstantin Pätsi ajal tegutses isegi Riiginõukogu. On selge, et niisugune koht pärast Nõukogude okupatsiooni saabumist kohe kadus, nagu lõviosa klubi liikmeidki. Kuusiku kujundatud mööbel kanti laiali. Ühel sealt pärineval toolil on peal žetoon, mis kinnitab selle kuulumist ENSV sõjakomissariaadile ning jõudis sealt ilmselt kellegi elamusse või suvilasse. Tooli enne restaureerimist vaadates tundus, et selle peal võis olla puid lõhutud.
Näituse pealkiri on laenatud kirjanik Madis Kõivult, kes kirjutas näidendi “Lõputu kohvijoomine”. Selle prototüübiks on Tartu kohvik Werner, mida armastas Tartu kultuuri- ja ülikoolirahvas. Näidendit on lavastanud Priit Pedajas Eesti Draamateatris (esietendus 2008, Lembit Ulfsakuga stammgast’i rollis). Kõivu näitemängus joob stammgast või püsikunde igal ajal kohvi, säilitades rahu nii sõdade ka kui muude poliitiliste tõmbetuulte ajal.
Ka iga mööbliese peegeldab oma aega. 1964. aastal loodud Pegasuse kohviku (Väino Tamm, 1964) ja juba kõneks olnud 1965. aastast pärinevad Mündi baari toolid (Leila Pärtelpoeg, 1965) peegeldavad juba aegu, mil Nõukogude Liidus puhusid vabamad tuuled ja tärkas moodne baarikultuur. Ajalooline Tallinna vanalinn hakkas au sisse tõusma ja Mündi tänava keldrisse kujundatud baar sai sobiliku ajaloohõngulise sisekujunduse.
Sama kehtib ka Neitsitorni (Aala Buldas, 1979), ajalooliste hoonete korrastamisega tegelenud Vabariikliku Restaureerimisvalitsuse enda kohviku (Aala Buldas, 1976) ja kohvik Gnoomi (Leila Pärtelpoeg) kohta, needki paiknesid väärikates vanalinnaruumides.
Interjöörid ning mööbel
Küll vanalinnas, aga siiski moodsas majas paiknev Pegasus oma minimalistliku sisustusega oli kultuurirahva kooskäimiskoht, millega sobitub hästi 1990. aastatel vanalinnas paiknenud Kloostri Ait (Aivar Oja, 1994), mis oli uue Eesti Vabariigi kultuuriinimeste üks meelispaiku. Selle stiilne originaalsepismööbel kuulub viimasesse kümnendisse, mil kataloogidest pärinev sisustus veel nii valdav ei olnud ja tõenäoliselt oli ka odavam valmistada kohapeal originaalmööbel kui tellida välismaalt kataloogilahendusi.
Näituse lõpetavad kaks Hesburgeri tooli, mis iseloomustavad 1990-ndate lõpus ja 2000-ndatel aastatel saabunud papptopsikohvi populaarsust.
Kohvikute puhul moodustab sisekujundus vaid osa sellest salapärasest miljööst või õhustikust, miks seal üldse aega veedetakse, kohviku teevad eriliseks selle kliendid, iga kohvikuga käib kaasas oma pärimus.
- lugu
Kus kõikjal küll istutud sai!
Lisaks kadunud kohvikuinterjööridest pärit mööblinäidistele moodustavad näitusel “Lõputu kohvijoomine” olulise osa elupõlise kohvikusõbra Andres Klemeti (sünd 1956) meenutused. Klemeti sõnul algavad tema kokkupuuted Tallinna kohvikutega 8-aastaselt ning alates 1964. aastast on tal mälestusi ja tähelepanekuid, mida jagada. Kohvikud on tähtis osa linnaromantikast, mida Klemet kõrgelt hindab.
Kohvik Moskva
1960-ndail kohvik Moskva esimesel korrusel enam kohvi ei joodud, seal asus garderoob ning pagari- ja kondiitritoodete müügilett ning tunda oli just sellele kohvikule omast ainulaadset aroomi.
Õhtusel ajal oli Moskva kohviku miljööd raske eristada restorani õhustikust. Välisukse taga oli ikka näha järjekorda. 1980-ndail teenindus mõneti muutus – esimese korruse müügileti juurde toodi baaripukid, kus muusikud mängu vaheajal jalgu puhkasid.
Moskva kohviku üheks firmatooteks oli ümar moosipirukas ehk moosipall, mis oli üleni suhkruga kaetud. Mõni klient tavatses moosipalli ühes tükis suhu pista, mis muidugi jutuvestmist takistas. Vahel juhtus, et kellelgi lendas kõva glasuuriga Aleksandri kook, mida ta üritas lusikaga süüa, taldrikult õhku ning siis põrandale.
Laudadel oli näha kohvikanne, tasse, karahvine. Moskva kohvikus serveeriti kohvi tassides, mitte klaasides, nagu näiteks Pärli või Tallinna kohvikus. Sai tellida ka sooja toitu, Moskva kohviku praed olid väga isuäratavad. Ja nagu tolleaegsetes kohvikutes ikka, viina ja õlut ei müüdud, tellida sai veini, konjakit ja likööri.
Klientide seas leidus alati eakaid külastajaid, kellest paljud tulid õhtuks kohvitassi kõrvale muusikat nautima. Juba Kultase vana traditsiooni järgides mängis seal kvintett: kaks viiulit, tšello, kontrabass ja klaver. Ansambli repertuaar oli lai, mõnikord kõlas isegi Straussi “Ilusal sinisel Doonaul”. Lühipaladest võis sageli kuulata salongikoosseisule seatud populaarseid lugusid, sünnipäevatervitusena mängiti ikka “Valgeid roose”.
Ettekandjad olid üsna viisakad, kuid meenub üks teenindaja, kes tavatses kõva häälega arvet kokku lugeda ning alatihti kliendi kahjuks eksis. Kui summa tundus kliendile liiga kopsakas, arvutas ta taas kõik valjuhäälselt üle ning sai siis juba väiksema summa, mis kliendile vastuvõetavam tundus.
Nõukaajal istuti kohvikutes enamasti võõraste inimestega ühe laua taga, sest kohvikuid ja kohti oli vähe. Nii võisidki ühte lauda sattuda juhuslik einestaja koos kolme kambajõmmiga, kes klaase kokku lüües pidu pidasid. Küllap piilusid siis kambajõmmid, kas uustulnuk ühineb nende peomeeleoluga või mitte. Paraku võis mõni lauakaaslane jääda häirivalt vindiseks ja kui ta ei osutunud enam kellegi jaoks sobivaks lauanaabriks, juhtis ettekandja ta oma klaasikesega mõnda teise seltskonda, kus ta samuti oodatuks ei osutunud. Raskemal juhul kutsuti purjutajale miilits.
Legendaarne klient oli kohvik Moskvas näitleja Mauri Raus, kes valju hääle ja ideaalse diktsiooniga kohvikulaua taga luuletusi deklameeris.
1980-ndatel hakkas kohvik Moskva miljöö muutuma. Avatud oli Harju tänava poolne saal, kus ei olnud enam ettekandjaid, kohvikulised said osta letist. Klubilik atmosfäär siiski säilis.
Üleminekuajal tuli muutusi enamgi. Kohvikriisi ajal võis Moskvas sageli näha punkareid ja vanaprouasid ühe laua taga teed lürpimas.
Kohvik Pegasus
- aastal avati Tallinna Kirjanike Majas moodsa kujundusega populaarne kohvik Pegasus, mida hakati hüüdma ka Pegassiks või Hobukõrtsiks.
Noorte ja loovintelligentsi meelispaigana oli Pegasus oluline kirjandus- ja kunstielu keskus. Kohvikus korraldati arvukalt näitusi. Teisel korrusel oli klaver, mida kuulu järgi küll igapäevaselt mängida ei lubatud. Kui kellelgi tekkis tahtmine endal näppe soojaks mängida, siis see ei olnud oodatud.
Kohviku Niguliste kiriku poolset osa piirab klaassein, millel oli oluline roll ruumimõju loomisel, andes kohvikule valgust ja avarust. Aknad jäeti erinevalt teistest kohvikutest kardinatega katmata. Akende kaudu taheti muidu lakoonilist sisekujundust täiendada Harju tänava haljasalale avaneva vaatega. Pegasusele andis olulise lisaväärtuse Väino Tamme disainitud mööbel.
Kohviku kolme korrust ühendas Allan Murdmaa kavandatud metallist keerdtrepp, trepi lõpus asetses Edgar Viiese alumiiniumist skulptuur Pegasus, mis oli Eesti esimene abstraktne skulptuur avalikus ruumis ning andis keerdtreppi täiendades ruumile veelgi enam dünaamilisust.
Pegasus oli kohvik Tallinna filiaal, kuid Pegasuse menüü oli Tallinna omast suuresti erinev, seal pakuti ka kokteile ja jäätist. Ka oli Pegasuse klientuur Tallinna kohviku omast oluliselt noorem.
Kohvikusse sisenejaid tervitas šveitser. Mõnigi neist oli üsna omapärane, üks neist raporteeris juba tänaval menüü sisu kliendile peast ette.
Kohvikulisi lõbustas muusikaautomaat – jukebox. 1980-ndate lõpus Pegasuse miljöö muutus. Kohvikut külastasid boheemlastest noored, kes eriti midagi ei tellinud ning see häiris teenindajaid tüütuseni. Mõni läks ka üle piiri, öeldes näiteks: “Mis sinusugusest mehest üldse kasu on…”
Mündi baar
1960-ndatel rippus Mündi tänava keldrikohviku ukse kohal kohvik-einelaua silt koos Vana Toomase kujutisega, viidates sellele, et väike kohvik kuulus Vana Toomase restoranile. Keldrikorruse kohvik asus küll huvitavas ruumis, kuid oli kohvikuna lihtne koht, kus teenindati leti tagant. Rahvas kutsus Mündi tänava keldrikohvikut väikeseks Vana Toomaseks.
1960-ndate teisel poolel avas seal uksed tol ajal kuuma kohana tuntuks saanud Mündi baar, kus esimestel aastatel tuli sissepääsu eest kukrut kergendada, makstud summa eest sai siiski midagi ka lauale tellida. Baari salapärane hõng oli tunda juba sinna laskuval kitsal keerdtrepil. Tänavalt baaris toimuvat näha ei olnud, kui soovisid uudistada, pidid sissepääsu eest maksma. Baaris mängis muusikaautomaat.
Mündi baar töötas veel uue vabariigi esimestel aastatel, peibutades hubaselt lummava õhkkonnaga.
VRV kohvik-klubi
Vabariikliku Restaureerimisvalitsuse hoones töötas aastaid kohvik-klubi, mis jäi pilkupüüdvale hoonele vaatamata linlase jaoks kohviku osas suhteliselt märkamatuks, aga ometi – tee sinna leiti. Kas seal ukse juures mingi siltigi oli, ei tea. Kohvikusse jõuti läbi pika ja salapärase koridori ning seal oli mitu ruumi, kus sai lõunatada ja kohvitada. Hubases kohvikuõhustikus oli tunda, et need ruumid on palju näinud. Eks seal peeti õhtuti ka privaatpidusid või saadi kokku klubiüritustel.
Kohvik Neitsitorn
Restaureeritud, efektse sisekujundusega Neitsitornis avati kohvik aastal 1980 ja see saavutas suure populaarsuse. Sealse eripära tekitas vana torni eriline aura ning kohviku stiilne sisekujundus.
Neitsitorn peibutas kultuuriinimesi, turiste, noori. Sellelaadset unikaalset kohvikut polnud tallinlased enne näinud. Kohviku ruumid asusid mitmel korrusel, keldris ning soojal ajal sai istuda ka linnamüüri kaitsekäigul. Eriti populaarne oli võlvkeldris pakutav hõõgvein. Mõnel korrusel võeti tellimusi vastu laual paikneva sisetelefoni kaudu. Kohvikus Neitsitorn tunti end koduselt ja segamatult, seal oli lihtne end eraldada ümbritsevast tegelikkusest, otsekui oma maailma, kus aeg kulges rahulikumas tempos.
Kohvik Gnoom
1950-ndatel avati Vanal turul väike kohvik, mille nimeks sai Gnoom.
Kohvik Gnoom oli üle linna kuulus oma eriliselt hea kohvi poolest, juba õhus oli tunda peibutavat kohviaroomi. Erandina rippus seinal silt “Meil ei suitsetata”, mistõttu oli seal hea käia ka lastega. Mäletan, et kui mul oli raskusi suurest klaasist tee joomisega, valas ema mulle jooki koorekannu.
Külastajaid teenindas ettekandja, ümmargusi laudu oli väikeses toas mitu, toa otsas paiknes puhvet, kust võis pagari- ja kondiitritooteid kaasa osta.
Kuna Gnoom oli Moskva kohviku filiaal, siis küpsetised olid Moskva kohviku stiilis. 1970-ndatel seal enam ettekandjad ei töötanud, aga kohvik oli endiselt populaarne.
Maja restaureerimisega seoses (1977–1980) oli armastatud kohvik mõnda aega suletud. Kohvik avati nüüd kõrvalmaja teisel korrusel, kolides sealt hiljem taas esimesele korrusele.
Vanas hoones asus tegutsema restoran.
Kohvik Maiasmokk
Maiasmokk on Tallinna praegu tegutsevatest kohvikust kõige vanem, sest see asutati kohviku ning pagari- ja kondiitriärina juba aastal 1789.
Vanema generatsiooni esindajad kutsusid seda maja kunagise omaniku järgi Stude äriks.
1960-ndail oli praeguse kohviku esimese korruse saalis pagari- ja kondiitritoodete müük, kus letil leidus Tallinna Leivakombinaadi torte rikkalikus valikus.
Üsna pea lisandus maja teise ossa väike püstijalakohvik. Seal oli järjekord, mis liikus üllatava kiirusega. Teenindajaks oli üks imekiire müüjanna, kelle osavusest kirjutati isegi ajalehes.
Hiljem avati maja teisel korrusel kaunis ja peen kohvik, mis on vaheaegadega töötanud seniajani.
Esimesel korrusel tegutseb juba aastakümneid hubane kohvik. Kuigi seal ei teeninda enam ettekandjad, teeb Maiasmokk mitmele kesklinna kohvikule oma miljööga silmad ette. Meeleolu loovad ümarad lauad, ajalehed ning ajaloolise ruumi eripära. Mõnikord on seal laua taga ka malet mängitud.
1980–1990-ndail oli seal, küllap suhteliselt odavate hindade tõttu, näha palju pensionäre, kuid ka turiste. Hiljem on klientide seas turistide osakaal tõusnud.
Kloostri Ait
Kloostri Ait on jätnud jälje meie kultuurilukku. 1990-ndatel oli seal rohkesti rahvamuusikaüritusi ja džässkontserte. Kuulsuste kõrval esines ka palju noori, kes ei olnud veel jõudnud endale nime teha. Kloostri Aita tuldi sõpradega kohtuma, seal oli alati rahvarohke, külastajad tundsid end viisaka ja sundimatu teeninduse tõttu segamatult ning hubaselt. Kui kunagi sai küsitud, kas Kloostri Ait on kohvik, restoran või baar, sain huvitava vastuse: “Natuke ühte, teist ja kolmandat.”
Kloostri Aida vägagi eripäraseid kultuuri- ja muusikaüritusi kureeris varalahkunud Jaak Johanson.
Hesburger
Hesburgeri keti Ameerika stiilis restoranid jõudsid meile sajandivahetuse paiku. Kiirtoidukoha staatusele vaatamata on neis kohtades oma nägu ning suhteliselt mugav sisekujundus. Kui kohvikud on juba suletud, siis annab Hesburger veel viimase võimaluse kohvijoomiseks ja einestamiseks. Hinnad on soodsad, mis peibutab ka lapsi ja eriti murdealisi. Olen märganud seal sageli just isasid oma lastega. Mingit suurt peenutsemist Hesburgeris ei ole, kuid juttu saab ajada ning jahedal ajal soojas ruumis mõnusalt aega parajaks teha.
Kohvik Pärl
Peale sõda sai Pika tänava alguses tegutsenud kohvik nimeks Pärl. See kohvik sai mitmeks aastakümneks väga populaarseks paigaks, mida meenutatakse sooja sõnaga tänaseni.
Kohviku keldrist õhkuvat pagari- ja kondiitritoodete töökoja peibutavat aroomi oli tunda juba tänavale. Välisuksest sisse astudes paiknes otse ees müügilett suure valiku Pärli toodetega. Väga armastatud oli näiteks Pärli kohviku pähklitega firmatort ja sealse kondiitri leiutatud Valeri küpsised. Rikkalik tootevalik ja kiiresti edenev järjekord lisasid Pärlile populaarsust.
Kohvikuruume oli Pärlis kolm, igaüks neist erineval tasapinnal. Pärlis oli tunda suitsu- ja kohvisegust lõhna, purjutamist seal ei mäleta.
Kui teised kesklinna kohvikud suleti 1960-ndail enamasti õhtul kell kümme või üksteist, siis Pärl pani uksed kinni juba pool üheksa. Pärli kohviku menüüst võis leida peale tavaliste toodete ka näiteks jääkohvi, kohvi sidruniga, tee koorega, saadaval olid ka erinevad kokteilid. Soojadest toitudest pakuti viinereid lisandiga ja omletti.
Kohvi serveeriti klaasides, nagu ka kohvikutes Tallinn ja Gnoom. Eriti isuäratavad olid Pärlis võisaiad, pakuti ka kohvisaiu, Moskva saiu, rosinakukleid jm. Kookidest olid populaarsed moorapea, korvike ja teekook.
Pärlis teenindasid ettekandjad, kellest mõned olid 1960-ndatel veel kindlasti eestiaegsed teenindajad. Klientuur oli mitmekesine, kuid läbi aegade pidasid sellest kohvikust lugu just pensionärid, kellest nii mõnigi mäletas veel eestiaegset kohvikukultuuri. Seal võis sageli kohata ka kirikuinimesi.
Kuna nõukaajal oli kohvikuid vähe, siis näiteks 1970-ndail oli seal laudade juures järjekord. Ei olnud just eriti mugav kohvikus istuda, kui sinu kõrval keegi pikisilmi vaba lauda ootas. Ja ega tol ajal üksik kohvikukülastaja teadnud, kes sinuga sama laua taha istuma satub. Kord hakkas lauanaabrist vanapaar huvi tundma, kustkohast saab kokteili rüüpav poisike kohvikus käimiseks raha.
- aastatel hakkas Pärli kohviku töökorraldus muutuma. Külalisi teenindas kolmandas saalis puhvet. Muutus ka klientuur, miljööd mõjutasid mitmed üle linna tuntud veidrikud. Üks tuntum oli mitte enam esimeses nooruses olev proua, keda teati vanima ameti pidajana. Tänaval ja kohvikus käitus ta üsna üleolevalt ja pirtsakalt. Pärlis käis sageli ka klient, kes unustas ennast kohvikus üksinda rääkima.
Näitus Lühikese jala väravatornis
Tallinna Linnamuuseumi näitus “Lõputu kohvijoomine” jääb Lühikese jala katusekorrusel (sissepääs Neitsitorni kaudu) avatuks 2024. aasta suveni.
Avaldame siinkohal ka üleskutse: kõik, kellel varuks põnevaid lugusid või mälestuskilde Tallinna kohvikute ajaloost või kes teavad midagi kadunud Tallinna kohvikute mööblist või interjööridetailidest, kirjutage aadressil risto.paju@linnamuuseum.ee või toomas.abiline@linnamuuseum.ee. Talletagem üheskoos Tallinna kohvikupärimust!
Näitusel eksponeeritud:
*Tänavakohviku komplekt (u 1970/80-ndad)
Tallinna Linnamuuseum
*Tänavakohviku tool (u 1970/80-ndad)
Eesti Draamateater
*Centumi klubi restorani tool (Edgar Johan Kuusik, 1925)
Eesti Arhitektuurimuuseum
*Moskva kohviku diivan (Jaan Siirak, 1948–1950)
Erakogu
*Pegasuse kohviku tool (Väino Tamm, 1964)
Eesti Arhitektuurimuuseum
*Mündi baari tool (Leila Pärtelpoeg, 1965)
Tallinna Linnamuuseum
*Vana Tooma restorani tool (Leila Pärtelpoeg)
Erakogu
*Vabariikliku Restaureerimisvalitsuse kohvik-klubi tool (Aala Buldas, 1976)
Erakogu
*Maiasmoka kohviku laud ja tool (Aala Buldas, 1977)
Tallinna Linnamuuseum, erakogu
*Neitsitorni kohviku tool (Aala Buldas, 1979)
Tallinna Linnamuuseum
*Gnoomi kohviku tool (Leila Pärtelpoeg)
Erakogu
*Kloostri Aida toolid, baaripukid ja baarilaud (Aivar Oja, 1994)
Tallinna Linnamuuseum
*Skulptuur “Suur tool” (Taivo Linna, 1973)
(Skulptuur oli eeskujuks sisearhitektile Aala Buldasele Neitsitorni kohviku toolide kujundamisel).