KIRI RIIGIKOGULE: September tekitab pea alati emotsiooni: koolilapsed ootavad või vastupidi vihkavad, tööinimeste valdav mass lõpetab septembriks puhkamise, ajakirjanikud teavad, et varsti kaovad teemade seast rannas kadunud lapsed, ei pea kirjutama laatade õllehinnast ja sinivetikatki pole enam. Poole septembri ajal tuleb muu sigina-sagina keskel kokku riigikogu. Postimehe ajakirjaniku Aarne Seppeli kiri rahvasaadikutele.
Riigikogul kirjade järgi suvepuhkust pole, aktiivset rabamist siiski ka mitte. Juba augusti lõpus on tunda, kuidas opositsioon otsib üha aktiivsemalt nurinakohti ja võimuliit proovib enne hooaja algust vägesid koondada.
Mis juhtus enne sügist?
Eesti 200 puhastas ridu, sõnakuulmatud saadeti erakonnast välja. Keskkonnakomisjoni esimeheks vangerdati staažikas sõjablogija Igor Taro ja põhiseaduskomisjoni hakkab juhtima seni tõsielusarja staarina silma paistnud noor Hendrik Johannes Terras. Ühtlasi kaotati pikema selgituseta Züleyxa Izmailova nimeline oht. Marek Reinaas lükati fraktsiooni aseesimeheks.
Sotsid jätkavad järjest vasakpoolsemaks muutumist, küll on nad vastu kärpeplaanidele, siis nõuavad toetusraha. Äkki peaks keegi neile selgitama, mis põhimõtetega erakondadega nad koos võimuliidus on. Suurem suvine muutus on vast endise esimehe Jevgeni Ossinovski lõplik äratoomine Tallinna volikogust.
Reformierakonna riigikogu fraktsioonist pole palju rääkida. Kogu tähelepanu on pälvinud peaminister Kaja Kallas, kes vist eneselegi ootamatult sattus samasse tuppa koos ventika ja vedela väljaheitega. Tundub, et ta on peaministritooli põhja alt leidnud üles need küünejäljed, mille Jüri Ratas sinna mõned aastad tagasi vajutas.
Opositsiooni helgemaid päid pole kunagi valitsusse saadetud, seda näitab riigikogu erikomisjonide tulevärk. EKRE ei ole üllatanud, peale kahe kaabu ja Henn Põlluaasa pole keegi silma paistnud. Ja Martin jätkab viimaste aastate traditsioonide vaimus. Seevastu Isamaa juht – uuesti etteotsa saanud Urmas Reinsalu on nõnda särama löönud nagu ei kunagi varem. Kui ta suudaks ülejäänud fraktsiooni piiblitundidest välja tuua, tõuseks Isamaa aktsiad võib-olla ka võimuerakondade silmis.
*
Viieteistkümnenda riigikogu koosseisu avakuud olid tõeline festival – oli obstruktsiooni, oli solvamist-salvamist, ööistungeid, jalgade trampimist ja isegi Ühendkuningriigi parlamenti meenutavat räusklemist. Riigikogu infotundide meelelahutuslik väärtus ületab tugevalt Eesti koomikute paremaid etteasteid.
Riigikogu liikmetele nõu andmine on alati libe tee, on nad ju oma otsustes vabad. Alustaks siis asjadest, mida riigikogule MITTE SOOVIDA.
Me ei soovi riigikogule:
*Talupojamõistust – vaatamata kohatisele nutikusele olid talupojad valdavalt üsna tuhmid tegelased. Kindlasti oskaks vilkama ja praktilisema meelega talupojad õpetada tõhusamalt mõisa/riigi tagant varastama, sõlmima käsi-peseb-kätt-tehinguid ja muud, mida saab kokku võtta ütlemisega: oma särk on kõige lähemal. Riigikogu võiks vähemalt proovida vaadata laiemat pilti. Enamiku Eesti inimeste juured ei ole ju mullas, vaid pigem parketis või linoleumis.
*Tõsise näoga kiusu ajamine – tõsise näoga pühalikku kiusujuttu ka pole vaja. Saja ühest riigikogu liikmest tubli kolmveerand peab ennast üle keskmise tasemega näitlejaks, neile meeldib rääkida. Ja isegi kui ei meeldi, siis on fraktsioon andnud tagavaraks küsimused-repliigid, mida ette kanda. Ära küsi asju, mille puhul ei saa isegi küsitavast aru. Liigne pateetika mõjub alati ebausutavalt. Tõelise sarkasmi kannavad välja vähesed. Kui on tõesti soov oponenti kiusata, siis võiks mõelda, et ega endast halediku muljet jäeta. Kui tõstad käe või vajutad nuppu küsimuse esitamiseks, siis tahaks kuulda küsimust, mitte sinu mõttetu valmiskampaania loosungit.
*Lõpeta hädaldamine – ära hädalda, et tööd on palju ja eelnõud keerulised. Seadustekstid ongi keerulised ja pahatihti reguleeritakse väga keerulisi valdkondi. Võib-olla riigikogu pole päriselt läbilõige ühiskonnast, vaid rohkem selle edevamast poolest, aga rumalusega kiitlemine ei anna plusspunkte. Kui saada üle valehäbist, siis võiks riigikogu muuta oma töökorraldust nii, et iga rahvaesindaja saaks näiteks Eesti keskmise palga ulatuses palgata endale nõuniku. Väga head nõunikku selle eest ei saa, aga võiks olla võimalus nõuniku palgafondi suurendada iseenda kuluhüvitise arvelt.
Ilmselt leiduks igast fraktsioonist talupojatarkust, mis suunaks nõuniku palgafondi lehma lellepojale või halvemal juhul ämmale-äiale. Teinekord siiski leiab ka pime kana tera ja isegi pro forma nõunik võib anda head nõu. Kindlasti aga tekkiks riigikogu liikmete juurde väga palju tõeliselt tarku inimesi, kes saaksid juhtida tähelepanu praakeelnõudele, vasturääkivustele ja aidata vastu seista lobistidele. Mõistlik nõunik suudaks toeks olla ka pikkadel obstruktsiooniöödel, mil varem-hiljem hakkab nutikamgi riigikogu liige paratamatult segast peksma.
Me soovime riigikogule:
Lõpuks mõned lihtsad ja peaaegu enesestmõistetavad soovitused.
*Kaotage kuluhüvitiste süsteem. Võrreldes Eesti keskmisega on riigikogu liikme palk muidugi korralik, aga võrreldes muu maailmaga siiski pigem lahja. Ja muidugi on vaja siis öise pitsa jaoks tšekk võtta ja viimase võimaluseni lasta auto paak täis korraga nii bensiini kui ka diislikütust. Aus oleks liita see kuluhüvitiste osa palgaga ja kogu teema maha võtta. Täiesti mõistetamatu, miks on vaja ise endale häda ja alandust kaela kutsuda. Ei ole sellest senini midagi head sündinud ega sünni ka edaspidi.
*Komisjonide töö avalikuks. Tehke kõigi komisjonide istungid ja stenogrammid avalikuks. Riigisaladust tuleb muidugi kaitsta, aga valdavalt ei käsitleta komisjonides riigisaladust ja meenutades tuntud fraasi “Päris töö toimub komisjonides” – ärge tehke seda salaja, silmad maas.
*Otsustage ära, kas saalis sinatate või teietate! Pahatihti algab sõnavõtt kõiksugu viisakusvormelitega, aga poole peal saavad emotsioonid võitu ning lõpuks õiendatakse üksteisega nagu alkohoolikud kodus köögis. Sinatamine on täiesti mõistlik, meid, eestlasi on ju nii vähe, et võib küll üksteist sinatada, aga see võiks ühe sõnavõtu raames olla järjepidev.
