MIDA NAD SALAJA TEEVAD? Äsja ilmus Kõikide Loomade Suursaadikult Aleksei Turovskilt raamat „Aastaajad“. Nimi ei lase eriti mõistatada, teos räägib kõikvõimalike elukate – maapealsete, maa-aluste, õhuskulgevate ja veealuste – iseäralikust ning toredast aastaringist. Alekseiga heietab pajatusi raamatust, loomakestest ja maailmast tema poeg Mattias Turovski.

Mattias: Millal sa teadsid, et loomad on sinu kirg? Kas sinu aastaringi ajaarvamine on samuti loomadega seotud, n-ö zooloogiline?

Aleksei: Mul oli kirg loomade vastu kahtlemata juba selles vanuses, millest mul on esimesed mälestused – viie-kuueaastasena. Putukatest, lindudest ja orav Jukust, kes meie juures üle talve elas. Tollest ajast peale on kirg loomade suhtes püsinud muutumatuna. Võin vaid lisada, et parasiite armastan ehk mitte päris kogu hingest ja võin neid ilma süümepiinadeta lahata.

Minu suhtumine maailma kulgemisse on suurel määral zooloogiline, läbi loomsuse prisma. Kui keegi paluks mul näiteks hommikut kirjeldada, küsiksin kohe vastu, et mis kuul. Kui oktoobris, siis oleks vastuseks: sinitihased rõdul. Kui maikuus, siis kindlasti hüpikämblikud aknalaual. Selliste assotsiatsioonidega veidi kaugemale minnes seostub number seitse mul näiteks selgelt palvetajaritsikaga.

Aga kuule! Nüüd on isa kord küsida! Mäletan väga hästi, et kui sa olid kuuene, siis oli üks meil elavatest Madagaskari prussakatest juba ristitud Vanameheks. Selleks ajaks pidi sul nende loomadega juba side olema? Millal sa kiindusid putukatesse?

Mattias: Minu esimene mälestus, mis seostub putukatega, ongi noist kodus elanud prussakatest. Meil olid Madagaskari prussakad, tiivulised Blaberus-prussakad ja Aafrika roospõrnikad, kes on ka Eestis elavate kuldpõrnikate sugulased. Sellel kollakaspruunil mardikal olid mõnusalt sametised kattetiivad. Elasid nad suures klaasist kristallisaatoris ja ma mäletan täpselt selle elupaiga sisustust. Milliste puukoorte all nad elasid, turvast, mis kattis puuri põhja ja neid lõhnugi. Ei mäleta, et mul oleks kunagi olnud mingit hirmu või kahtlust nendega seoses. Putukatel olid nimed ja ma olin neisse kaunikesti kiindunud. Mäletan, et kui Vanamees ära suri, siis oli parasjagu kellegi sünnipäev. Oli suvine päev Rävala puiesteel ja see nukker avastus kaotas minus igasuguse peotuju. Keeldusin pidustustest osa võtmast, kuni Vanamees Rävala puiesteel kasvava tamme alla maetud sai. Olen tundnud huvi ja austust kõigi loomade vastu nii kaua kui mäletan. Ehk on mul mõningaid reservatsioone kirpude ja herilaste suhtes, kuid viimaseid olen samuti mõistma õppinud.

Aleksei: Kinnitan, et Mattias keelas mul kategooriliselt Vanameest nõela otsa torgata ja temast kuivpreparaat teha.

Mattias: Tean omast kogemusest, et sul on loomade vahel valimisega raskusi. Tundub, et oled peaaegu võrdselt vaimustuse kõikidest loomadest. Raamatu „Aastaajad“ lugejale võib jääda mulje, et valim loomadest raamatus on juhuslik. Mis sind ajendas rääkima just noist loomadest?

Aleksei: On täiesti võimalik, et juhuslikkus on siin rolli mänginud. Võtsin tõesti ette loomad ja liigid, kes seonduvad kindlate kuudega. On siis põhjuseks isiklikud kogemused, fenoloogilised seosed vms. Kahtlemata mõjutas valikut ka minu loomaaedniku kogemus ja eks see kajastub kõik ka tekstis.

Aga kuule, Mattias! Miks sinust zooloogi ei saanud? On sul ju isiklikud, sügavad ja mitmekülgselt arenenud suhted kindlate loomade ja loomariigiga tervikuna.

Mattias: Niipalju kui ma ennast tunnen, on mul alati olnud kalduvus suure pildi otsimisele. Minu fookus on olnud laiemalt keskkonnal ja mitte tingimata üksikutel zooloogilistel subjektidel seal sees. Seega kahtlen, kas oleksin suutnud pöörata viimastele piisavat tähelepanu, et valdkonnas edukas olla, kaldumata filosoofilistesse mõtisklustesse. Siia kõrvale võime asetada ka teatava vastumeelsuse zooloogi hariduse juurde kuuluvate tehniliste võtete õppimise ja praktiseerimise vastu. Erinevalt sinust ei ole ma kunagi pidanud eetiliseks loomi, kelle suhtes mul on suured tunded, vangistada, lahata või muul moel väärkohelda.

(Aleksei muigab).

Vaatamata putukahobile ja suurele austusele isa vastu tahtsin ma lapsena saada politseinikuks, kokaks, taksojuhiks jms. See looduslähedus, mis meie peres oli alati kesksel kohal, siiski ei kandunud minusse nii üheselt, et oleksin end ette kujutanud loodusteadlasena. Samas ei mõelnud ma keskkooli lõpetanuna kaua ja läksin Tallinna Ülikooli keskkonnakorraldust õppima. Eriala sees avastasin, et minuga resoneerub just keskkonnaeetiline perspektiiv – inimese ja looduse vaheliste suhete kirjeldamine ja mõtestamine, mis ei ole sugugi ainult zooloogiline perspektiiv.

Aga räägime raamatust.

Aleksei: Olen umbes viieteistkümne raamatu autor, kuid väga vähesed nendest (mitte üle kolme või nelja) on tõepoolest originaalis kirjutatud. Ülejäänud on sündinud helisalvestustest. Olen pigem jutuvestja kui kirjutaja. Selle poolest olen selgelt isasse ja sina – Mattias – oled minu emasse, oma vanaemasse, kes kõigepealt kirjutas ja alles siis rääkis oma alast. Tunnistan ausalt, et ka selle raamatu peatükkide algvariandid valmisid vestlusvormis KesKus’i peatoimetaja Juku-Kalle Raidiga ja seda juba üle kuue aasta tagasi. See leidis aset mitme mõnusa kohtumise jooksul loomaaia põhjavärava taga asunud šašlõkibaaris, peale mida unustasime mõlemad sujuvalt käsikirja. Umbes aasta tagasi avastasime selle materjali, mida ma siis ajakohastasin ja täiendasin. Minu jaoks täiesti uudsena leidis aset ka teksti salvestamine audioraamatu formaadi jaoks.

Mattias: Meil ei olnud alguses ideed audioraamatut teha. Umbes samal ajal „Aastaaegade“ projekti käivitumisega oli meil paari sõbraga idee salvestada helifailina muinasjutt lastele. Selleks puhuks sai kokku lepitud hea sõbra Mikk Mengeliga Nukuteatrist, et saame kasutada nende stuudiot. Seal olles selgus, et muinasjutuvestmine on midagi muud, kui Aleksei Turovski mikrofoniga ühte ruumi sulgemine. Otsustasime, et idee on hea, kuid vajab veel aega küpsemiseks. Kuna aga olime juba stuudios, siis tekkis idee lugeda sisse üks peatükk raamatust „Aastaajad“. Otsustasime, et kõige parem oleks see salvestada toredatele mälupulkadele, mis on peatselt leitavad ka suuremates raamatupoodides.

Aleksei: Mul on hea meel tunnistada, et kogemus oli minu jaoks ootamatult uudne ja seega ilmselt üsna väärtuslik. Nimelt oli see esimene kord, kui lugesin pikka seotud teksti, mis oli mul silme ees lõplikul kujul ja kindlas vormis. Olen aastakümneid pidanud loenguid, teinud ettekandeid ja muidugi nendeks ka ette valmistunud, kuid mitte paberilt lugedes. Suureks üllatuseks selgus, et see on hoopis erinev väljakutse. Aeg-ajalt olen ka varem stuudios salvestanud kindlaid tekste, kuid nood olid tavaliselt pooleminutilised ja ka siis jäeti mulle vabadus kirjateksti täiendada või muuta, millist võimalust ma ka alati kasutasin. Nüüd oli tegemist minu enda tekstiga lõplikus vormis, mille lintilugemine osutus omamoodi väljakutseks!

Aga millal võiks mul avaneda võimalus lugeda sinu kui autori poolt kirjutatud raamatut?

Mattias: Teatavasti olid sina oma esimese raamatu ilmumise ajal hilistes neljakümnendates. Seega on mul selle kiire asjaga veel tublisti üle kümne aasta aega. Aga kui sa seda lugeda tahad, siis soovitaksin sul küll suitsetamise kiiremas korras maha jätta. Nali naljaks, usun, et kui mõtted kirjutamiseks piisavalt koonduvad, siis ma seda kindlasti ka teen. See võiks olla teadlik panus keskkonnaeetikasse, inimese loodusesse suhtumise lahtimõtestamisest või minu isiklik ökosoofia.

Aleksei ja Mattias tänavad:

• Hooandjat ja kõik hooandjaid, keda kogunes üle 300!
• Kogu Nukuteatri imearmast kollektiivi, kes inspireerisid meid oma lugudega suitsuruumis ja kelle soe, sõbralik ja armastusväärne suhtumine andis jõudu! Eriline kummardus Mikk Mengelile ja Mait Visnapuule!
• Audioraamatu helitoimetajat ja suurepärast sõpra Ove-Kuth Kadakut
• Sõpru Aivar Valdret ja Urmas Seppa abi eest Hooandja projektiga