KUI PALJUD TEGELIKULT SEAL HULKUNUD ON? Jaak Juske linnalugude raamatute sarja neljas raamat „Lood unustatud Narvast“ viib lugejad viiele põnevale jalutuskäigule piirilinnas ja selle lähiümbruses.
Taanlaste valitsemise ajal oli Narva ümbritsetud arvatavasti puidust taraga. Liivi ordu algatas aga 14. sajandi teisel poolel programmi linna kindlustamiseks. Töid juhtis Põltsamaa foogt Hindrik von Oldendorp, kes määras kindlaks linna piirid ja pani paika ehitusplaanid. Selle järgi oli Narva peaaegu nelinurkse kujuga, külgnedes linnusega lõunas. Sisuliselt kujunes kivimüüriga ümbritsetud linn Hermanni linnuse kolmandaks suureks eeshooviks. Kokku hõlmas linn toona umbes 13 hektari suuruse kaitstud maa-ala, sellest kuulus linnusevälisele linnale 9,5 hektarit, mis oli jaotatud 23 kvartaliks. Kvartalid olid võrdlemisi korrapärase kujuga, rajatud ilmselt ühtse kava alusel. Hooneid võis toona olla kuni 80. Põhja-lõuna-sihiliseks teljeks oli Suur tänav, sellega ristusid Viru ja Rüütli tänav. Suure ja Viru tänava ristmiku äärde jäi keskaegne turuplats, mille ääres olid vaekoda ja poed, linnakirikuga külgneval krundil raetuba ja kool. Eemale jäid gildihoone ja gildi aed. Olgu öeldud, et tänasesse asupaika vanalinna lääneosas viidi turuplats pärast linna põlemist Liivi sõjas.
Linnamüür ja neli väravat
Linnamüüri ehitus kulges aga väga kiiresti ja juba 14. sajandi lõpuks oli see valmis. Kui 1418. aastal küsis ordumeister foogtilt, kas Narvas on veel midagi teha, vastas viimane, et linna ümber on vaja kaevata kaitsekraav. Kunstiajaloolane Kaur Alttoa on aga kahelnud, kas algselt müür üldse piiras linna tervikuna või puudus see looduslikult hästi kaitstud idaküljel.
Müüride paksus ei ületanud kahte meetrit, nende ülemine osa lõppes kaitsekäigu ja laskeavadega. Müüride perimeetril asetsesid tornid, mis olid koondatud peamiselt väravate juurde. Umbes kilomeetri pikkust linnamüüri kindlustas vähemalt seitse torni. Viimaste nimetusi pole aga teada.
Keskaegses linnamüüris on lõpuks kokku neli väravat. Karja- ehk Vene värav asus linna põhjapoolses müüris Suure tänava lõpus, olles kõige suurem ja kaunim, linna peavärav. Värava lai võlvkäik oli kaitstud metall-lehtedega ülelöödud kahepoolse väravaga, mistõttu on seda kutsutud raudseks väravaks. Nimetuse sai värav selle järgi, et sealtkaudu ajas linnarahvas oma loomad karjamaale. Samuti saabusid Vene värava kaudu linna venelastest kaupmehed. Väravat on esimest korda mainitud 1462. aastal. 1777. aastal anti käsk selle lõplikuks lammutamiseks.
Virumaale viiva Viru tänava läänepoolsesse otsa ehitati Viru värav. Selle kaudu sõitsid linna Tallinna kaupmehed. Siit ka värava teine nimetus Tallinna värav. 1582. aastal ehitati Viru värava ette bastion, mis kandis nime Vanavall. See sulges sissepääsu linna.
Vana Rannavärav (ka Väike Rannavärav) viis Rüütli tänava lõpust jõe äärde. Selle värava kaudu viisid linnakodanikud sadamasse oma kaupu. Tagasi tuldi aga Karjavärava kaudu, sest Vana Rannavärava juures oli väga järsk tõus. See värav säilis kuni 1845. aastani, mil see põhjalikult ümber ehitati ja Pimeväravaks nimetati.
16. sajandil tekkis linna veel üks värav. Väike Rannavärav, hilisema nimega Veevärav (Vesivärav) asus Narva jõe ülesõidukohal, praegusest maanteest natuke põhja pool.
Linnaväravate ees olid tõstesillad, kust pääses üle linnamüüri ümbritseva vallikraavi. Orduaja lõpu poole linnamüüri täiustati, väravaid tugevdati eesväravatega ja kasutusele võetud suurtükkide tarbeks kohandati mitu keskaegset müüritorni spetsiaalseteks suurtükitornideks ehk rondeelideks, neist kaks on linnuse läänehoovi nurkades ümberehitatud kujul säilinud tänaseni. Ülejäänud vana linnamüür lammutati aga 1777. aastal.
Lugu unustatud kloostrist
Kuigi Narva oli juba 13. sajandist katoliku kiriku eelpost idas, ei olnud linnas kloostrit. Alles 1508. aastast on andmed Tallinna dominiiklaste soovist rajada Narva klooster.
Kulus veel tükk aega, kui 1520. aasta 8. septembril võeti Leipzigis lõpuks vastu otsus rajada Narva püha Anna klooster. Mõned mungad olidki juba asunud sama aasta suvel sinna. Narva kloostri asutas Tartu piiskop Johannes Blankenfeld, keda toetas Saare-Lääne piiskop Johannes Kywel. Viimane andis 40 päeva patukustutuse kloostri ehitamise toetuseks. Kloostri rajamist toetas igati ka toonane ordumeister Wolter von Plettenberg, kes oli veetnud oma nooruse Narvas.
Ehitusplatsi said mungad Narva raelt, millele linnakodanik Anna Holm lisas veel teisegi. Ehitustööd aga venisid ja 1524. aastal olid need alles algusjärgus. Samal aastal jõudsid aga Narva esimesed luterlikud jutlustad, kelle tegevust toetas ka raad. Kujunenud olukorras püüdsid mungad ehitustegevust kiirendada. Tallinnast saadeti uuele kloostrile suur kell, graveeritud hõbepitsat, hõbekarikas, kümme hõbesõrmust, kaks hobust ja toitu.
Kloostri avamist see aga enam ei päästnud. 1524. aasta augustis lahkusid mungad Narvast, jättes maha poolelioleva kloostrihoone ja muu vara.
Keskaegsed kloostrimüürid püsisid raekoja platsi ääres Suure ja Rüütli tänava nurgal ümberehitatuna kuni 1944. aastani. Enne sõda asus sealses võimsate keldrimüüridega hoones hotell Central. Praegu on kunagine kloostri asukoht lage ala.
Läänemere barokkpärli häving
Teise maailmasõja häving jõudis Narva 15. juulil 1941, kui sakslaste pommirünnak purustas raudteeäärse linnaosa, tuues kaasa palju inimohvreid. 17. augustil langes Narva Saksa vägede kätte. Punaarmee süütas enne taandumist linnas mitu hoonet (postkontor, telefonikeskjaam jt) ning laskis õhku linnuse juures asunud vana puusilla, samuti raudteesilla. Linn pääses toona siiski üpris kergelt. Tõeline häving oli alles ees.
Korduvate õhurünnakute tõttu Narvale alustas Saksa rindejuhatus 25. jaanuaril 1944 linnaelanike evakueerimist. 1. märtsil, mil linnast oli evakueeritud juba 85% elanikest, oli järjekordne venelaste õhurünnak, mis kiirustas viimaseid linna jäänud elanikke sealt lahkuma ja linn jäi peaaegu inimtühjaks.
1944. aasta jaanuari keskpaigas oli punaarmee alustanud Leningradi alt suurpealetungi ja veebruari alguses jõudis rinne Narva jõele. Ajavahemikus 21. veebruarist kuni 6. märtsini likvideeriti Saksa armee koosseisus olnud Eesti diviisi 45. ja 46. rügemendi ning Nordlandi diviisi üksuste eduka tegevuse tulemusel venelaste kaks suuremat – Riigiküla ja Vepsküla – sillapead. Neid sillapeasid Narva jõe vasakkaldal olid punaarmee üksused püüdnud seni meeleheitlikult enda käes hoida, kuna need olid lähtepunktideks operatsioonidele, mis pidid Narva linna senisest kaitseliinist ära lõikama ja Narva rinde kokkuvarisemisele viima.
Kui nähti, et kõigile pingutustele vaatamata Narva linna kätte ei saada, võttis Nõukogude armee kasutusele igivana taktika: kui linn ei alistu, tuleb see hävitada. Kättemaksuks sillapeade hävitamise eest korraldas punaarmee Narvale laastava pommirünnaku. 1944. aasta 6. märtsi õhtul algas Narvale vaheaegadega kokku 11 tundi kestnud õhurünnak. Umbes 200 Nõukogude pommitajat heitsid sel ööl alla hinnanguliselt 3600 süüte- ja lõhkepommi. Rünnakut toetasid Eesti Laskurkorpuse kahurvägi ja miinipildujad, muutes vana piirilinna rusuhunnikuks. Narva kirikute kellad olevat meeletus tulelõõmas tekkinud tuuletõmbe tõttu hakanud helisema ja siis koos ülejäänud linnaga põrmu vajunud.
Nürnbergis süüdistati Venemaa asemel sakslasi
Toona 11-aastane Tatjana Gontšarenko elas ühena vähestest pommitamise üle koos ema ja vanaemaga. „Lennukid tulid Venemaa poolt suures kõrguses, tegid linna taga pöörde, laskusid ning heitsid oma pommid alla juba madallennul, kadudes üle Jaanilinna itta. Kohe selle järel tuli uus laine, mis heitis süütepomme juba purustatud majadele. Ümberringi kõik põles,“ on ta meenutanud.
Järgmise päeva varahommikul oli Narva linn vaid tohutu kohisev tulemeri. Tuli möllas linnas veel kogu järgmise päeva. Ööl vastu 8. märtsi alustasid venelased taas õhurünnakuid ja järgmiseks hommikuks oli Narvast järel vaid suitsev varemete hunnik. Just selles teises pommirünnakus hävisid raekoda ja börsihoone. Paljud hooned sai purustusi järgmistel kuudel punaarmee suurtükitule poolt. Samuti Saksa vägede sooritatud õhkimiste tõttu.
Linnas olnud 3550 kivihoonest oli pärast sõja lõppu võimalik vaid 198 elamiskõlblikuks kohendada. Põlenud olid kõik ajaloolised hooned.
Hiljem väitis Nõukogude Liit, et Narva ja teiste Eesti linnade purustamine oli sakslaste süü. Narva varemeid pildistati, fotod koondati kahte suurde albumisse ja esitati süüdistusdokumentidena Nürnbergi kohtule.
Taanlaste valitsemise ajal oli Narva ümbritsetud arvatavasti puidust taraga. Liivi ordu algatas aga 14. sajandi teisel poolel programmi linna kindlustamiseks.
Hiljem väitis Nõukogude Liit, et Narva purustasid sakslased. Varemeid pildistati, fotod koondati ja esitati süüdistusdokumentidena Nürnbergi kohtule.
Narva manufaktuuris töötas 11 000 inimest
Enam kui 150 aasta jooksul oli Narva suurimaks tööstusettevõtteks samanimelisel saarel asuv Kreenholmi manufaktuur, millel on linna ajaloos väga oluline koht.
Tänaseks töö lõpetanud vabriku punastest tellistest hooned koos selle kõrvale omal ajal rajatud töölisasumiga on hästi säilinud ja väärt omaette jalutuskäiku.
1856. aastal omandas Joala mõisale kuulunud Kreenholmi saare Bremenist pärit Moskva kaupmees parun Ludwig Knoop ning alustas vabriku rajamist. 30. aprillil 1857 pandi saarel nurgakivi esimesele tootmiskorpusele. Ehitus edenes kiiresti, juba 1858. aasta 10. oktoobril lasti käiku esimesed ketrusmasinad. 1862. aastaks valmis aga kogu esialgne tootmiskompleks. Kreenholmi manufaktuur oli tolle aja kõige moodsam tööstusettevõte Venemaal ning suurim tekstiilivabrik toonases Euroopas.
Vabriku 800 ketrusmasina ajamiks kasutati vesirattaid, mis ülekandevõllide ja rihmade süsteemi kaudu käitasid ketrusmasinaid. Hiljem asendati vesirattad turbiinidega, vesi juhiti turbiinidele mööda selleks otstarbeks ehitatud kanaleid.
1870. aastal ehitati manufaktuuri juurde „Uus ketrusvabrik“ (Новопрядильная фабрика). 1876. aastal ehitati kolmekordsed tootmiskorpused aga ümber neljakordseteks. 1884. aastal valmis Joala vabrik. 1899. aastal ehitati Georgi vabrik ning lõpetati Joala vabriku laiendamiseks mõeldud juurdeehitus.
Kreenholmi vabrik oli toonases mõttes tõesti väga moodne ettevõte. Vabrikuruumide kogupindala ulatus 1906. aastal 495 972 ruutmeetrile. Suured tsehhiruumid olid kuni 4,5 meetrit kõrged, vahelaed toetusid metallkonstruktsioonidele. Kõigis vabrikuruumides oli ventilatsioon. Eriti tolmustele töökohtadele paigaldati lisaks veel kohtventilatsioon. Õhus leiduvat tolmu püüti veel eriliste õhuniisutussüsteemide abil, sest puuvillatolm on tule- ja plahvatusohtlik. Kogu vabrikus oli sisse seatud automaatne tulekustutussüsteem. Kui ruumis tõusis temperatuur teatud tasemeni, rakendusid tööle pumbad, mis juhtisid kustutusvee mööda torusid tsehhides asuvatesse veepihustitesse.
Ruume puhastati mitu korda päevas. Kõik tootmishooned olid ehitatud mittepõlevatest materjalidest – paekivist või tellistest. Hooneid köeti keskkütte-sarnase süsteemiga, tööruumides oli veevärk ja kanalisatsioon.
Lisaks tootmishoonetele kuulusid Kreenholmi hoonetekompleksi veel mitu historitsistlikus stiilis ja valdavalt vabriku arhitekti Paul Alischi projekteeritud rajatist, mis moodustasid terve omaette asumi. Kõigepealt pikad 2–4-korruselised tööliskasarmud. Hoonetes olid väikesed toad 2–3 inimesele ja ühisköök. Meistritele, ametnikele ja direktorile olid ette nähtud eraldi uhkemad majad, kus elutingimused olid vastavalt positsioonile vabriku hierarhias oluliselt paremad.
Kreenholmi kangrute jaoks rajatud kahest kirikust olen juba kirjutanud. Muide, enne sõda olid need uhked pühakojad ühendatud Kiriku tänava tänaseks kadunud sirge sihiga. Töölislinnakus olid veel oma algkool, muusikakool, haigla, saun, pesukoda, lastesõim, kauplused, pagaritöökoda, turg, telegraafipunkt, politseijaoskond, pritsimaja ja isegi kitsarööpmeline raudtee. See 20. sajandi algusaastatel ehitatud raudtee kulges mõne kilomeetri kaugusel asuvasse turbarappa. Turvast kasutati aga katlamaja kütteks.
Nii toimis Kreenholm sisuliselt omaette linnana ning liideti Narvaga ametlikult alles 1917. aastal. Vabriku hooned said suuri purustusi Teises maailmasõjas. Samas oli manufaktuuri taastamine ja taaskäivitamine pärast sõda üks esimesi ülesandeid. Kui Narva südalinn seisis veel pikalt varemeis, siis võimas tööstus sai mõne aastaga taas töökorda. Vabriku asumisse kerkisid stalinistlikud hooned.
Nõukogude aja lõpus 11 000 inimesele tööd pakkunud manufaktuur sulges 2010. aastal lõplikult uksed. Tuhandete töökohtade kadumine tekitas Narvas tõsiseid sotsiaalseid pingeid.
Soovitan käia vaatamas Kreenholmi saarel kõrguvaid võimsaid vabrikuhooneid ja jalutada sealsamas saare kõrval Joala, Kose, Kalda ja Haigla tänavate ääres asuva Kreenholmi asula vanade elu- ja ühiskondlike hoonete juurde. Muide, kuna nende ehitamisel võeti omal ajal eeskuju Inglise töölismajadest, kasutati maju nõukogude ajal mitmel korral mängufilmides Inglismaa olustiku kujutamisel.
Täna on linna üheks sümboliks Kreenholmi Georgi ja Joala vabriku tornidega võimsad hooned, samuti Kreenholmi kõrge veetorn, millel asuv suur kell näitab narvakatele aega 1900. aastast. Vanad tehasehooned ja töölisasumi rajatised on arhitektuurimälestistena kaitse all. Esile võiks neist tuua veel 1913. aastal Romanovite dünastia 300. aastapäevaks avatud Narva linnahaigla vana hoone (arhitekt Aleksandr Vladovski), aga ka Kreenholmi direktori Schowcrossi 1875. aastal ehitatud neorenessanss-stiilis kauni puitelamu (Kose 4). Samuti tööliskasarmute prügipõletusahju (Haigla 6) ning uhke stalinistlikus stiilis hoonena 1957. aastal ehitatud Kreenholmi klubihoone (Joala 8), mis kandis nõukogude ajal ühe 1872. aasta streigi aktivisti Vassili Gerassimovi nime. Aga terviklikult säilinud vanas töölisasumis on vaatamist veel väga palju.
Praegu keeratakse Kreenholmi pikas ajaloos uut lehekülge. Vana tööstussaar ja selle ümbrus, kokku 30 hektari suurune ala, on saamas Rootsi omanike käe all tänapäevaseks meelelahutuskeskuseks. Kreenholmi alalt on lammutatud kõik nõukogudeaegsed hooned ning alles on jäetud vaid muinsuskaitsealused ajaloolised tehased. Kunagised inseneride elamud saavad uue kuue juba 2014. aastal.
