VAT-i RATTAD RAGISEVAD IGA ILMAGA: Ja eriti veel praegu, kui VAT Teatri valdusesse on jõudnud niivõrd haarav materjal! Näitlejad Elina Reinold ja Margo Teder on sulgenud end prooviruumi, et seigelda David Schalko „Toulouse’i“ radadel, näitemäng ärkab raginaga ellu, sädemeid lendab. VAT Teatri dramaturg Mihkel Seeder ei saa aga rahu. Millest küll võib üks näidend pajatada, et näitlejad sellest niivõrd erutuvad? Millest räägib „Toulouse“?
Lugu keskendub Silviale ja Gustavile, paarikesele, kes pärast 19 ühist õndsat aastat otsustavad lahku minna. Täpsemalt küll – Gustav jätab Silvia maha ja võtab endale noorema mudeli. Kuid selle asemel, et eluga edasi minna, leiavad nad end peagi jälle koos, salaja hotellituba jagamas. Ja sealt pole võimalik lahkuda enne, kui erimeelsused on seljatatud ja loole päriselt punkt pandud. Aga kas midagi sellist saab tegelikult lõpetada? On üldse võimalik 19 ühist aastat lihtsalt ära kustutada?
No ei ole ju üle mõistuse originaalne lugu või mis? Selliseid vestlusi võib omavahel pidada iga staažikam paarike, mõtleb Mihkel. Ja ta otsustabki oma abikaasa peal „Toulouse’i“ testida. Ühel õhtul, kui ta endagi kohta väga hilja koju jõuab, leiab ta oma kaasa diivanil lebamas, pilk suunatud hääletult mängivale telerile. Naise olek reedab, et töö, lapsed ja Eesti ilm pole teda täna just kuningannana kohelnud. Suurepärane, mõtleb Mihkel, see on ju ideaalne hetk pisikeseks vestluseks!
Mihkel: Me oleme nüüd 17 aastat koos olnud…
Mari: Nii?
Mihkel: Kas sa veel mõtled vahel meie suhtele?
Mari: Issand jumal… Praegusel kellaajal?
Mihkel: Ei, mitte praegusel kellaajal… üldiselt… päeva jooksul.
Mari: Mis küsimus see selline on? Mis mõttes „mõtlen meie suhtele“?
Mihkel: Minevikule, olevikule, tulevikule.
Mari: Praeguste toimingute kõrvalt mul selleks energiat üle ei jää. Aga üldiselt… eks ikka.
Mihkel: Aga kui sa mõtled meie suhte algusele – siis kas härdusega?
Mari: Ma ei mõtle ühelegi asjale härdusega.
Mihkel: Millal oli meie suhtes kõige õnnelikum aeg?
Mari: Ma olen kogu aeg õnnelik. (Mõtleb hetke) Võib-olla siis, kui me korteri ostsime. Lapsi veel polnud. Vastutasime vaid endi eest, otsuste tegemine oli lihtsam.
Mihkel: Arvad, et me oleksime ilma lasteta õnnelikumad?
Mari: Ei.
Mihkel: Või ümberpööratult – kas sa leiad, et meie suhe oleks varem või hiljem vajanud lapsi?
Mari: Ei. (Paus) Tead, need sinu küsimused on umbes sellel tasemel, et „kas ma oleksin ilma sinuta õnnelikum?“.
Mihkel: Oleksid või?
Mari: Jumala eest, Mihkel, kas sa pead just praegu? …
Mihkel: Oleksid või?
Mari: Neist asjadest ei ole võimalik niimoodi mõelda. Meist sai paar. Me oleme siiani koos. Meil on lapsed. See on reaalsus. Oleks-poleks ei loe.
Mihkel: Nii et sa ei mõtle iialgi üksi-olemisele?
Mari: Üksi-olemisele loomulikult. Aga mitte vallalise-elule. Pealegi, mina pean küpse ja terve suhte märgiks seda, et kui inimene tahab vahel üksi olla, siis seda ka talle võimaldatakse. Vastarmunutel on see häda, et nad klammerduvad teineteise külge, kergesti tekivad armukadedus ja omanikutunne. Aga meie suudame olla ka üheskoos üksi.
Mihkel: Sa ei kuulu sellesse koolkonda, kes usub armumise kõikehõlmavasse väesse?
Mari: Millesse?
Mihkel: Noh, et kui võimas avapauk ära käib, siis kõik järgnev on selline… mugandumine, taltumine, tuhmumine. Et koos hoiab inimesi – eriti just rasketel hetkedel – ikkagi mälestus suurejoonelisest algusest.
Mari: Mulle see nii-öelda tuhmumine sobib. Toore tikri söömine teeb kõhu lahti. Mina naudin küpsenud marja.
Mihkel: Kui armastus on miski, mis aastatega kasvab – just nagu piksest alanud metsatulekahju –, siis kas selline armastus saab üldse vaibuda? Eriti veel pärast 17 aastat?
Mari: Kuule, ma tõesti ei viitsi filosofeerida…
Mihkel: Mis peab juhtuma, et sa mind maha jätaksid?
Mari: Kui ma saaksin sinu kohta teada midagi sellist, millega ma ei suuda leppida. Näiteks, et sa oled mõrvar või pedofiil.
Mihkel: Aga truudusetus?
Mari: Oleneb. Kui sa oleksid sariliiderdaja, poleks sel suhtel nagunii erilist mõtet. Kui see on aga midagi ühekordset, siis peame me mõlemad endale otsa vaatama. Truudusetus on kahe teraga mõõk. Selliste protsesside aluseks on ikkagi peamiselt suhtlusprobleemid.
Mihkel: Sa usud väljendit „Me kasvasime lahku“?
Mari: Miks mitte?
Mihkel: Kuidas kurat peaks näiteks meie lahku kasvama? Sorri, et ma nii ütlen, aga ma olen sellesse suhtesse liiga palju investeerinud. Ma olen sellesse pannud liiga suure osa oma elust, et seda lihtsalt mingi taltsa „lahkuminekuga“ lõpetada.
Mari: Sa tahad kärarikkalt lahutada või?
Mihkel: Kui asjad nii kaugele lähevad, siis absoluutselt!
Mari: Sa pole vist lahkumineku mõttest aru saanud. Inimene tahab suhtest välja, sest üksi on ta õnnelikum. Milleks siis agooniat pikendada ja teise osapoolega jännata? Lihtsalt kõnni minema.
Mihkel: Nii ei saa. Vahepeal on armastus liiga suureks paisunud… Seda leeki ei saa taltsutada ratsionaalsusega.
Mari: Millest sa räägid?
Mihkel: Mina ei usu seda „jääme pärast lahkumist sõpradeks“ jampsi. Kuidas ma saaksin sinuga sõber olla, kui me keelame oma ühist armastust? Armastus ei tunne kompromisse.
Mari: Kullakene, armastus ongi vaid üks suur kompromiss. Kuna sa oled hea isa ja loed igal õhtul lastele muinasjuttu, siis ma neelan alla, et juba pool aastat on köögis maalriteip seinas ja…
Mihkel: (Vahele) See on juba teine jutt.
Mari: See on täpselt see jutt! Tuleb teha lepinguid. Ja leppida. Ära proovi oma elu lihtsalt pulli pärast dramaatilisemaks muuta.
Mihkel: Aga mis sa arvad sellest mõttest, et suhtesse tekib ka kolmas osapool – Meie. Et kui suhe puruneb, siis Sina ja Mina jäävad alles, aga Meie hukkub.
Mari: Deep shit – bullshit.
Mihkel: Kas pigem olla õnnetu koos või üksi?
Mari: Ma ei aktsepteeri neid valikuid.
Mihkel: Pead.
Mari: (Ohkab ja lepib lolli küsimusega) Kui olla õnnetus suhtes, siis pole kedagi süüdistada peale iseenda. Kui olla üksi, siis saab ka kedagi teist süüdistada – inimest, kes armuavaldustele ei vasta; jumalat, kes ei saada teele õiget inimest.
Mihkel: Aga sa ei vastanud mu küsimusele.
Mari: Esitada tasub selliseid küsimusi, mille vastusteks sa valmis oled.
Mihkel: Okei… (Paus) Mis seostub sinul Toulouse’i linnaga?
Mari: Kui sa veel kaua mind piinad, siis ma annangi su eelmisele küsimusele vastuse!
*
Mihklit tabas teadmine, et nüüd on vist paslik moment see öine intervjuukene lõpetada. Jaa, küllap tasub mõned asjad ikkagi professionaalidele usaldada. Pole mõtet kõike omal nahal (ja eriti oma naise peal) järele proovida, vaid kasutada selleks turvalisemaid ja kütkestavamaid lahendusi. Nagu näiteks Schalko „Toulouse“, kus ühest üsna tavapärasest konfliktist kasvab välja suurejooneline vulkaanipurse.
VAT Teatri lavastus TOULOUSE
Draama kahele, ruumi ühele
Autor: David Schalko
Tõlkija: Mihkel Seeder
Lavastajad: Aare Toikka ja Margo Teder
Kunstnik: Iir Hermeliin
Helilooja: Veiko Tubin
Valguskunstnik: Martin Koldits
Osades: Elina Reinold ja Margo Teder
