EESISTUJAMAA SUURSAADIK: Viimased pool aastat esimesena Balti riikidest Euroopa Liitu eesistujana tüürivad leedukad on igati meie inimesed, leidis Tiina Ilsen vestluse käigus Leedu Vabariigi suursaadiku Neilas Tankevičiusega.
Tiina Ilsen (T.I): Öelge nüüd ausalt, kuidas siis on, kas Leedu määratleb end eelkõige endise suurvürstiriigina?
Neilas Tankevičius (N.T): (Muigab) No see on muidugi meie ajaloo osa, samamoodi nagu Liivimaa kuningriik on osa Eesti ja Läti ajaloost. Sellest sai alguse meie kultuur, meie rahvusköök, meie eneseteadvus. Aga muide – määratlemisest rääkides –, meie tähistame Leedus kolme oma riigiga seotud püha: esimene on meie ainsa kuninga Mindaugase kroonimispäev, mis leidis aset 6. juulil 1253, nii et 6. juuli on meie riigi jaoks endiselt väga tähtis päev. Ja siis 16. veebruar 1918, kui Leedu riik taasloodi ning 11. märts 1990, mis on meie taasiseseisvumispäev.
Ja üldse on muidugi nii, et oleme need, kes oleme, oma ajaloo tõttu. Ja nii kuningriigi kui suurvürstiriigi aeg on meie ajaloo oluline osa ja mitte ainult meie. Tegelikult võib öelda, et praegune idapartnerluse teema sai juba tollel ajal alguse. Poola, Leedu, Valgevene ja Ukraina, kes suures osas moodustasid siis suurvürstiriigi, on ka praegu Euroopa Liidu idapartnerluse tuumikuks. Pigem vaatame me sellele nii, et siis sai alus pandud naabritega koostööle, mida siiani äärmiselt oluliseks peame.
T.I: Ja poolakatega olid teil ju nii head suhted, et 16.–18. sajandiks ühinesite üheks riigiks – nn esimeseks Rzeczpospolitaks.
N.T: Jah, ja leedukana on mulle oluline öelda ka, et seda riiki teataksegi üldiselt eelkõige Poolana. Aga see oli meie riikide vaheline vabatahtlik liit, mille moodustamine, muide, toimus juba siis suuresti praeguste Euroopa Liidu põhimõtete alusel – võrdne partnerlus, vaba tahe, demokraatlikud väärtused. Seega pole Leedu ega Poola jaoks Euroopa Liidu olemuses midagi nii väga uudset.
T.I: Meil Eestis on erinevate naabritega erinevaid kogemusi. Kas Poola on senini teie lähedaseim partner ja suurim liitlane?
N.T: (Vaikib natuke) Teate, see on päris raske küsimus. Poolaga oleme muidugi oma ühise ajaloo tõttu väga lähedaselt läbi põimunud. Samas on meil lätlastega ühed keelelised juured, mis meid samuti üksteisele väga lähedaseks teeb. Nendega tunneme mõnes mõttes n-ö veresugulust. Aga üldse on viimased 200 aastat meie kõigi kolme Balti riigi ajalugu olnud äärmiselt sarnane, Vene impeeriumist ja nõukogude okupatsioonist võitluseni taasiseseisvumise eest ja oma riigi uuesti ülesehitamine viimase kahekümne aasta jooksul. Ka see lähendab, selleks ei peagi alati piiri pidi kokku puutuma, nagu meie suhted teiega hästi tõendavad.
T.I: Meil naabri Venemaaga piir paraku kokku puutub ja meil on palju vaidlusi alates piirist endast kuni Venemaa sekkumiseni meie sisepoliitikasse. Teil männi- ja merehõngulise Kaliningradi kõrval neid muresid ei ole?
N.T: Teate, see oleneb, mis ajal ja millega seoses. Näiteks meie Euroopa Liidu eesistumise ajal saime Venemaa poolt tunda tugevat ja erinevat survet. Mitte ainult idapartnerluse osas, mille tõendiks on praegu Ukrainas toimuv. Näiteks on praegu Venemaa keelustanud Leedu piimatoodete sisseveo ning piiriületamisel toimub Venemaa poolt eriti põhjalik Leedu numbrimärgiga autode kontroll ja Leedu passiga reisijate tugevdatud läbivaatamine. Võib öelda, et olukord on raske.
Ja veel, meie riigi ajalooliselt tähtsaima ehitise – Leedu suurvürstide palee, mille ajalugu algab juba 4. sajandil seal paiknenud kindlustatud asumiga, ning mis alates13. sajandist on olnud seotud Leedu riigile tähtsate sündmustega (muu hulgas Vilniuse leping 1561, mis tol ajal liitis Leedu suurvürstiriigiga Kesk- ja Lõuna-Eesti) – lõhkusid venelased aastatel 1799–1801 täiesti maatasa, nii et kivi ei jäänud kivi peale. Ja mul on eriti hea meel öelda, et üle kümne aasta kestnud ajaloolisi jooniseid ja kirjeldusi täpselt järginud rekonstrueerimise ja palee ülesehitamise tööd jõudsid selle aasta juulis nii kaugele, et palee on avatud ka külastajatele. See ei ole lihtsalt palee, see on meie riigi kultuuri, kunsti ja poliitika ajalugu. Seal muide toimus ka novembri lõpus aset leidnud idapartnerluse tippkohtumine. See ehitis kätkeb endas suurepäraselt Leedu ajalugu ning alates 5. detsembrist kuni 15. jaanuarini on Tallinna Tehnikaülikoolis avatud näitus Leedu suurvürstide paleest ja kogu rekonstrueerimisprotsessist. See on meie riigi jaoks märgilise tähendusega ja südamest soovin, et eestlased seda näitust vaatama tuleksid.
T.I: Leedu on tõepoolest olnud esimene Balti riik, kes on olnud Euroopa Liidu eesistujaks (1. juuli kuni 31. detsember 2013 – eesistujariigid vahetuvad poole aasta kaupa, enne Leedut oli Iirimaa, Leedult võtab ülesande üle Kreeka – T.I.). Samuti oli Leedu esimene, kes oli ka näiteks Euroopa Julgeoleku- ja koostööorganisatsiooni (OSCE) eesistujaks 2011 ning selle aasta oktoobri lõpus tuli uudis, et Leedust saab alates 2014 ÜRO Julgeolekunõukogu mittealaline liige (kaheks aastaks). Kõik need on rahvusvahelises kontekstis äärmiselt olulised saavutused. Miks Leedul on see meist teistest varem õnnestunud?
N.T: Kuulge, me kipume end siin meie kolmes Balti riigis muudkui üksteisega võrdlema. Ja tundub alati, et naabritel on asjad paremini ja rohi rohelisem. Mõned asjad on meil paremini õnnestunud, teised jälle teil. Ja polegi vaja kõigil samu asju korraga saavutada, tähtis on koostöö ja üksteise eest seismine. Kui 1990-ndate teisel poolel alustasime koos Euroopa Liidu ja NATO-ga liitumise läbirääkimisi, oli Eestil selge tugevus just Euroopa Liidu osas, meil jälle kaitsepoliitika ja NATO osas. Tänu omavahelisele koostööle õnnestus meil mõlema organisatsiooniga samaaegselt liituda. Te mainisite Leedu saavutusi viimastel aastatel, aga Eesti suutis näiteks euro kasutamise oluliselt varem paika panna (Leedus valmistame seda 2015. aastaks). Samuti liitumine Euroopa Majanduskoostöö- ja Arengu Organisatsiooniga (OECD) aastal 2009, Leedu loodab läbirääkimised lõpule viia 2015. aastaks. Nii et tegelikult pole vahet, kas üks meist ühes või teises valdkonnas midagi teistest enne saavutab. Põhiline on, et me üksteist aitame ja toetame. Ja majanduslikus mõttes on näiteks meie kolme riigi ühisturg suurem kui mitmete teiste Euroopa riikide vahel. Koos tulevad meil asjad hästi välja.
T.I: Ehk siis Balti riikide ühtsus on tegelikult päriselt olemas?
N.T: Jah. Muidugi on meil eraldi riikidena igaühel ka omad huvid, aga kunagi ei tohi kaotada silmapiirilt suuremat eesmärki. Ja kui toimuvad olulised sündmused, on meil meie ühtsus kohe meeles ja tähtis. Võime omavahel muidu vaielda ja üksteisega mitte kõiges nõustuda, aga tähtsatel hetkedel paneme seljad vastamisi. Ja me ikka mõistame üksteist oluliselt paremini, võrreldes mõne teise riigiga. Eestlased ja lätlased on leedukate jaoks omad inimesed, kellega koos me end võõras keskkonnas paremini tunneme.
T.I: Majanduskoostöö läheb meie riikide vahel ka hästi – Eesti Panga andmetel on Leedu teiseks eelistatuim tegevuskoht Eesti firmadele?
N.T: Jah, ja Eesti oli möödunud aastal suuruselt kuues välisinvestor-riik Leedus ning Leedu-Eesti kaubavahetus ulatus eelmisel aastal suisa 2,56 miljardi euroni! Ja muide, Eesti hoiab Leedu ettevõtete välisinvesteeringute portfellis suisa teist kohta. Tore näide meie majanduskoostöö edust on VICI kalapulkade tootmine, mis sai alguse Eestis, siis löödi meiega kampa ja nüüd on see üks suuremaid külmutatud kalatoodete tootjaid, kelle tooteid müüakse üle kogu Euroopa. Samuti IT-koostöö, aga ka ühine tegutsemine juriidiliste ja finantsfirmade vahel. Leedu on üks väheseid riike, mis on Eestiga sama kaugel kogu IT, mobiili ja e-riiginduse/panganduse arengus. Oleme Eestiga selles osas nii arenenud, et teistel on raske meiega sammu pidada. Kasvõi digiallkirju saame siiani Euroopas praktiliselt ainult omavahel vahetada.
T.I: Ehk siis mõned omade-vahelised nõuanded sõpradele Eestist – kas või Euroopa Liidu eesistujaks olemise osas (Eesti on Euroopa Liidu eesistujamaa 1.01.–30.06.2018 – T.I).
N.T: Üks asi on kindlasti olla hästi valmis selleks, et eesistujaks olemisel on kaks poolt: üks on hästi avalik ja väljapaistev, uudistes olemise, esindamise ja korraldamisega seonduv. Teine ei ole nii palju väljapoole nähtav ja see on mitu korda suurem osa sellest tööst. Meie selle aasta eesistumiseks ettevalmistamine algas juba aastal 2005. Olin ka isiklikult selle ettevalmistamisega otseselt seotud. Palkasime umbes 1500 inimest, keda koolitasime, kellele õpetasime keeli, saatsime erinevatele ametikohtadele Euroopas, et nad omandaksid kogemusi ja oskusi. Ja paljudele Euroopa kolleegidele üllatuseks olime seetõttu väga hästi ettevalmistunud oma ülesandeks, meil olid kogenud inimesed, teadmised ja suutlikkus.
Tegelikult olime valmis juba aastal 2012. Ja on olnud raske töö aeg – järgmise aasta Euroopa Parlamendi valimisteks ettevalmistumine, Euroopa Liidu uue finantsperioodi planeerimine ja ettevalmistumine (see otsustab kõikide Euroopa Liidu poolt jagatavate rahade üle), selle läbisurumine Euroopa Parlamendis ja Euroopa Komisjonis, kogu eelarvete koostamine ja planeerimine – ehk siis see mitte-väljapaistev osa on tegelik jäämägi, mille tipp on see väljapaistvam pool, mis meie jaoks kulmineerus juba eelpool mainitud idapartnerluse tippkohtumisega, kus me Ukraina tagasilöögile vaatamata saavutasime suure edu Gruusia ja Moldova osas, samuti viisatingimuste lihtsustamise osas Aserbaidžaanile. Pärast seda kohtumist ei kahtle Euroopas keegi, kui oluline on idapartnerlus ja ma arvan, et ka ükski endine Nõukogude Liidu koosseisus olnud riik ei kahtle Euroopaga tiheda koostöö tähtsuses nende jaoks. Ja Vilniuse tippkohtumine ei pidanudki olema millegi lõpp, see oli oluliseks vahepostiks idapartnerluse poliitika arengu etapis. Mitmeski suhtes töö alles algab. Ja eks lähikuud toovad selguse ka Ukraina osas.
T.I: Vilniuse kultuuripealinna kogemus aastal 2009 oli vist pigem õppetund kui edulugu?
N.T: Arvan, et tähtis on see, mis jäi. Linna korrastamine, infrastruktuuride parandamine, mitmed ehitised, pargid, skulptuurid ja kunstiteosed ei kao ju kuhugi, need saime tänu kultuuripealinnaks olemisele. Ja raskustest teadupoolest õpitakse. Pealegi, meie Euroopa Liidu eesistujaks olemine oli nagu kultuuripealinnaks olemise teine tulemine: Leedust ja meie kultuurist räägiti ja teavitati rohkem kui kunagi varem ja meil oli väga tihe eraldi välja töötatud kultuuri tutvustav programm terve selle poolaasta jooksul. Muide, ka see oleks üks mu soovitusi eestlastele selleks ajaks: tehke väga korralik ja mitmekesine kultuuriprogramm, mis toetaks teie Euroopa Liidu eesistujaks olemist. Võite kindlad olla, et teie riigi kultuur saab siis väga palju avalikku tähelepanu ja toob riigile palju tuntust ja ka otsest kasu.
T.I: Leedu kultuurist rääkides – mida soovitaksite eestlastel kindlasti mitte vahele jätta?
N.T: Meil on palju väga häid klassikalise muusika esitajaid ja muusikuid – tasub alati panna tähele, kui mõni Leedu solist või muusik esineb (neid on üle maailma väga palju erinevates tipporkestrites ja -teatrites). Samuti kitarrivirtuooside kvartett, mis on ka maailmas palju tuntust kogunud. Kirjandusest soovitaksin kindlasti Jurga Ivanauskaitė teoseid, nende põhjal on ka mitu väga head filmi tehtud.
T.I: Üks valdkond, milles eestlased on viimastel aastatel natuke n-ö leedukad olnud, on korvpall. Pean silmas, et Leedu suurvõistluste edu on ka meie edu.
N.T: Korvpall, jah, see ei ole meie jaoks ammu enam lihtsalt sport. Muide, eelmisel aastal valmis Leedu pronksmedalivõidust 1992 Barcelona olümpiamängudel film pealkirjaga „Teine Unelmate Meeskond“, mis võtab hästi kokku kogu korvpalli olemuse ja tähtsuse meie jaoks. Meie korvpall on ka meie taasiseseisvumise liikumise sümbol, meie ajalugu. Tänapäeval on see ka arhitektuuri osa, kui nii võib öelda: 1937 ehitati Kaunase 5000 kohaga spordihall, mis on tänaseni olemas. Võitsime Euroopa meistrivõistlused korvpallis aastatel 1936, 1939 ja 2003, sellel aastal jäime teiseks… 2011 korraldasime Euroopa meistrivõistluseid taas, mille puhuks ehitasime kuus uut multifunktsionaalset 10–15 000 kohaga spordihalli erinevates linnades. Tunne ja atmosfäär meie euroliiga klubide mängudel on nagu NBA mängudel, lisaks veel see miski, justkui ülev meeleolu, mis annab edasi korvpalli olulisust meie jaoks.
T.I: Korvpalli vaatama reisivad eestlased Leetu hea meelega. Mis on veel need kohad, mida Leedus kindlasti peaks külastama?
N.T: Ristimägi kindlasti. See sai alguse tsaarivõimu vastu protesteerimise meeleavalduses hukkunutest 19. sajandi keskpaigas: seal osalenud hukati või viidi Siberisse ning inimesed panid nende mälestuseks kõrgemale künkale sadu riste, kuna nende matmispaik ei olnud teada. 1918–20, kui Leedu riiki taasloodi, panid inimesed sinna lootuse riste Leedu Vabariigi heaolu ootuses, nendest said Leedu iseseisvuse sümbolid, riste kogunes tuhandeid. Nõukogude okupatsiooni ajal oli Ristimägi Leedu vabaduse sümboliks, justkui vastupanuliikumise märk. Nõukogude võim pidas väga selget plaani kogu mägi maha lammutada, ristid muide, korjatigi kõik ära ja see väike mäeküngas lasti õhku, mistõttu tal täna ongi selline kergelt deformeerunud kuju. Aga riste pandi kogu aeg uuesti ja uuesti, ka mäe n-ö varemeile, ja lõpuks võimud loobusid sellega tegelemast. 1990-ndatel taasiseseisvumise ajal üritati riste kokku lugeda, neid oli üle viiekümne tuhande, 2006 üle saja tuhande, täna ei tea keegi, kui palju neid seal juba on. Meie jaoks on see äärmiselt tähenduslik paik, meie sisemise jõu väljendus, mida naljalt mujal ei näe.
Veel on see nõukogude skulptuuride park Druskininkais, mille kohalik linnapea kakskümmend aastat tagasi asutas – see on mõnus humoorikas koht, hästi üles seatud ja annab meile võimaluse muhedalt muiata nõukogude elu absurdsuse üle. Samuti on seal mõnusad kohalike mineraalvete allikatele tehtud spaad. Mõned paigad on meil looduse poolest nii erilised, et kuidagi ei tahaks neid turistide hordidele avaldada. Eestlasi siiski kutsuksin Neringa poolsaarele – see on maagiline väike looduse ime oma kordumatu õrna iluga.
Mõnikord on küsimus ka selles, kui hästi me ise oma riiki tunneme. Näiteks hiljuti tegid mõned mu kolleegid suurepärase fotonäituse Leedus asuvatest mõisatest, ja uskuge, mina näiteks ei teadnud, et meil on nii palju nii kauneid mõisakomplekse. Nii et mõnikord on vaja olla oma riigist väljaspool, et sellest rohkem teada saada. Minu jaoks on Eesti mõisad muidugi samuti vaimustavad, nagu ka Tallinna vanalinn. Naudin siin elamist väga.
T.I: Ja Leedu köögist peaks kindlasti proovima…
N.T: No kindlasti meie erilist kõrget ja harulist kooki nimega šakotis, mis tõlkes tähendab okastega puud. Selle koogi retsept on pea 600 aastat vana, munkade poolt leiutatud ja kihiti laotud tainas keeratakse spetsiaalselt rulli ja küpsetatakse lahtisel tulel. Suvel külm peedisupp, palju kartulitoite – kartulipannkoogid näiteks, täidetud kartulikook zeppelin. Meil on palju erilisi vorstisorte, samuti suitsuliha. Ja eriline kohupiima/kodujuustu taoline juust, mida värskelt meega süüakse. See on täiesti unikaalne Leedu toode, kolmnurkse kujuga, seda ei saa kusagilt mujalt, minu üllatuseks ka Eestist, nii et peame seda siia eraldi Leedust tellima. Napsudest palju erinevate ürtidega timmitud kangeid jooke.
T.I: Mida ütleksite leedukatele eestlaste iseloomustamiseks?
N.T: Eestlased ei kurda pooltki nii palju kui meie, leedukad, oma elu üle. Eestlasi saab usaldada, nad on meile lähedased. Eestlased on meie inimesed.