EI MIDAGI LIIGSET: Kuraator Anu Liivak tutvustab pallaslast Lepo Mikkot – maalikunstnikku, kes nägi läbi asjade juhuslikkuse otse nende modernistliku vormi sisse.
Näitus Kumu suures saalis annab ülevaate 20. sajandi eesti kunsti suurkuju Lepo Mikko (1911–1978) loomingust. Lepo Mikkole ja Elmar Kitsele, kes mõlemad olid Kõrgema Kunstikooli Pallas viimase, 1939. aasta lennu väljapaistvad lõpetajad, kuulub meie kunstiajaloos oluline ja ka üsna eriline koht.
Pärast sõda: kunsti peatumine
Peaaegu ainsatena Teise maailmasõja eel esile kerkinud noore uuendusmeelse kunstnikepõlvkonna esindajatest suutsid nad 1950. aastate teisel poolel jõuliselt ja veenvalt oma loominguga edasi minna sealt, kus arenguvõimalused lõikas ära Teine maailmasõda ja sellele järgnenud kunsti allutamine stalinistlikule ideoloogiale. Enamik vanematest pallaslastest pöördus sel ajal samuti tagasi oma varasema laadi juurde, kuid märkimisväärselt nad enam edasi ei liikunud. Äsja õpingud lõpetanud noored olid küll uuendustele vastuvõtlikud, ent nad polnud suurt midagi peale sotsrealistlike eeskujude näinud: põlu all oli suurem osa Eesti 20. sajandi esimese poole kunstist, rahvusvahelisest modernismist rääkimata.
Mikko ja Kits aga olid hästi kursis nii 1920.–30. aastate eesti kunsti kui ka sõjaeelsete rahvusvaheliste suundumustega. Seda, et ka nemad polnud kusagil välismaal end täiendada saanud, kompenseerisid rahvusvahelised näitused, nagu kaasaegse belgia ja prantsuse kunsti väljapanekud, mis kolmekümnendate aastate lõpul Tallinna Kunstihoones aset leidsid, ja muidugi ajakirjad ning kunstialbumid. Nende impulsside mõju on nähtav Mikko sõja-aastate maalides, mille huvitavaima osa moodustavad natüürmordid.
Viiekümnendad: modernismi saabumine
Viiekümnendate aastate keskpaigast alates oli ka Moskvas ja Leningradis võimalik näha päris palju kaasaegset rahvusvahelist kunsti, mida eesti kunstnikkond innukalt vaatamas käis. 20. sajandi avangardi suurtest nimedest oli tänu oma kommunistlikele vaadetele esil Picasso. Väga populaarne oli ka ühiskondlikule kõlapinnale apelleeriv Mehhiko kunst. Mõlemaid on Mikko korduvalt oma kunstialastes märkmetes maininud. Lehitseti ka sotsialismimaade kunstiajakirju, mis sel ajal Nõukogude Liidus kättesaadavaks said. Mikko kodus leidub veel praegugi ajakirju lehtede vahele pistetud paberiribadega, millega ta huvitavamaid kohti märkis.
Hoolimata sellest, et informatsioon rahvusvahelise kunsti arengute kohta oli napp, olid ühe osa eesti kunsti otsingud 1950. aastate keskpaigast 1968. aastani, mil nn sametise revolutsiooni mahasurumine Tšehhoslovakkias sulaajastule lõpu tegi, sellega üllatavalt sünkroonis. Sellepärast ongi seda ajajärku, mille juhtfiguurid olid Mikko ja Kits, hakatud nimetama Teise maailmasõja järgse modernismi perioodiks eesti kunstis.
Vorm ja värv, joon ja struktuur
Kits oli Pallase koolkonna muljemaali põhimõtete järgija ja kujundas sellelt pinnalt kuuekümnendatel aastatel välja oma vaba, pintslikirjas ja värvides esmajoones meeleolust lähtuva vaba mängulise laadi. Mikko aga oli Nikolai Triigi õpilane. Tema jaoks oli juba algusest peale esmatähtis vormilt ja koloriidilt tasakaalustatud pilditervik. Ta kaldus muljest juhuslikku kõrvale jätma ning välja valima püsiva tähtsusega jooni. Ta on ise öelnud: „…mind pole huvitanud impressionistlik valguse-varju mäng … maal on minule vorm ja värv, joon ja pind. Näiline elu peegeldus, minust läbikäinud elu.“
Neid põhimõtteid rakendas Mikko kõige järjekindlamalt natüürmortides, mis ongi üks huvitavamaid tahke tema 1950. aastate teise poole ja 1960. aastate loomingus. Kunstnik seadis muusikariistade, nõude, drapeeritud kangaste, puuviljade ja pildiraamide harmoonilised seadeldised üles ise. Pildiraamide, raamatute ja mööbli sirgetele kontuuridele vastandas ta meelsasti volüümikaid anumaid, muusikariistu, puuvilju. Ent teda ei huvitanud materjalide omadused ega mulje kordumatus, vaid tasakaalustatud pilditerviku komponeerimine, joonte rütm ja neist moodustuv struktuur.
Mikko oli pärit Viljandimaalt, talupidajate perekonnast. Tal oli kodukandi ja loodusega üldse väga lähedane suhe. Ta viibis palju looduses, armastas teha aiatööd oma Pirita-Kosel asuva kodumaja aias, pookis õunapuid ja pidas mesilasi… Mikko reeglina ainult visandas ja joonistas looduses. Suuremad lõpetatud maastikud valmisid ateljees. Ka loodust maalides armastas ta korrastatust: tihti kohtame ta teostes uue ajastu sümboleid: sirgeid teid, traktoriga sisse aetud vagusid, elektriliinide elegantset rütmi… Kunstniku 1950-ndate lõpu ja 1960-ndate esimese poole teoseid iseloomustab harukordne tasakaal poeetilise hetke ja autori meetodile omase üldistava, korrastava hoiaku vahel. Ta näib kogevat maailma harmoonilise ning elamisväärsena, kuid modernistina suhtub ta jaatavalt maamiljöös tehnilise progressi käigus toimuvatesse muutustesse. Mikko selle perioodi teostest tõepoolest õhkub optimismi, mida tunti vahetult peale stalinistliku terrori lõppemist. Ka portreedes, mida Mikko sel perioodil erandlikult palju maalib, rõhutab ta ajastule omast lihtsat sirgjoonelist moejoont, ajastupäraselt eelistab ta modellidena noori inimesi.
Uueneva inimese geomeetriline vorm
Paljus järgivad Mikko selle perioodi maalid joonterütmilt, mille ta saavutab esemete kontuure rõhutades ja kohati ka silmale nähtamatuid konstruktiivseid elemente nähtavaks tehes, ajastu uuenevale miljööle omaseid jooni. 1950. aastate lõpul võttis kogu Ida-Euroopa, Nõukogude Liit kaasa arvatud, uuesti omaks 20. sajandi moodsa arhitektuuri lihtsad selged vormid ja funktsionaalsuse. Ruumikujunduses ja tarbeesemete dekooris tõrjus geomeetriline ornament välja lillemustrid, raskepärane tume mööbel asendati heleda puidu ja tikkjalgadel sirgete elegantsete vormidega. Mikko looming on sügavalt selle ajastu visioonidega seotud.
Mikkot köitsid tõsiselt ka monumentaalkunsti probleemid. Ta kavandas teoseid mitmetesse ühiskondlikesse hoonetesse. Neist teostus ainult keraamiline pannoo „Teadus, tehnika, kunst“ omaaegse Teaduste Akadeemia teadusliku raamatukogu (praeguse Tallinna ülikooli raamatukogu) fuajeesse (kavand 1961., teos 1965. aastal). Oma hilisemaid nägemusi muutuvast maailmast teostas kunstnik suuremõõtmelistes figuratiivsetes pannoodes nagu „Ajaratas“, „Inimene ja kosmos“ (mõlemad 1971) jne.
1945. aastast kuni pea oma elu lõpuni oli Mikko nõudlik ja hinnatud maaliõppejõud Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis. Selleks, et saaks õpilastega lahendada abstraktsiooniga seotud probleeme, viis ta sisse uue õppeaine: dekoratiivmaali.
Näitusega seoses annab Kumu välja ka raamatu, kus kunstiteadlane Anu Liivak käsitleb Mikko loomingut, Tamara Luuk kirjutab temast kui õppejõust ja refereerib ühe Mikko lemmikõpilase Tiit Pääsukese mälestusi ning Tiina Ann Kirss uurib Mikko luulepärandit. Mitmed luuletuste ja mõtisklustega täidetud märkmikud ja sajad täiskirjutatud üksikud lehed tulid välja alles pärast kunstniku surma, kui tema pärijad Kunstihoone ateljeest teoseid ja materjale ära kolisid. Eriti intrigeeriv on asjaolu, et kui Mikko kunstnikuna oli suhteliselt ratsionaalne, siis luuletuses elab ta välja oma isiksuse vastupidist, romantilist ja kurvameelset poolust. Raamat on esimene ülevaatlik käsitlus kunstniku loomingust ning viimasest Lepo Mikko loomingu suuremast ülevaatenäitusest on möödas üle 30 aasta.
Eriti intrigeeriv on asjaolu, et kui Mikko kunstnikuna oli suhteliselt ratsionaalne, siis luuletuses elab ta välja oma isiksuse vastupidist, romantilist ja kurvameels