MEIE IGAPÄEVAST NAABERRIIKI ANNA MEILE TÄNA! Varssavi ülikooli doktorikandidaat Katarzyna Biersztańska analüüsis taasiseseisvumisjärgsete Leedu presidentide kõnesid ja üritas Leedu arengut nende kaudu defineerida. Ta töötas läbi 1200 ametlikku dokumenti perioodist 1993–2019 – sellesarnast uuringut pole varem tehtud. Harju Elu ajakirjanik Askur Alas kohtus uuringu autoriga.
Katarzyna Biersztańska tahtis Leedu presidentide arvamusavalduste uuringuga leida vastust laiemalt küsimusele, kuidas erinevad presidendid nägid Leedu arengut ja kuhu suunda riik nende arvates pidi sihid seadma. Eestis pole sellest paljudel aimugi, kuigi oma naabrite (lähi)ajalugu võiks ju teada.
“Idee teha selline uuring tuli mul lugedes riigiteadlaste Alicji Curanovići, Ted Hopfi ja Allan B. Bentley sedastust, et diskursus peegeldab kollektiivset identiteeti, mis on sotsiaalselt konstrueeritud nii läbi sisepoliitika kui ka läbi riigi kontaktide rahvusvahelise üldsusega. Otsisin vastuseid, töötades läbi kõik presidentide, kes on Leedu välispoliitika peamised suunajad, ametlikud kõned, ja rakendades kahte meetodit: diskursuseanalüüsi ja induktiivset sisuanalüüsi,” selgitas Biersztańska.
Allolev ülevaade põhineb Biersztańska analüüsil.
- president 1993–98, Algirdas Mykolas Brazauskas (1932–2010)
Brazauskase inauguratsioonitseremoonial toimus kaks riitust: paganlik ja katoliiklik. Paganlik riitus seostus traditsioonide ja ajaloolise mäluga, leedukate etnilise identiteediga, katoliiklik aga Euroopasse kuulumise ja lääne tsivilisatsiooniga.
Põhisõnum: Leedu tuleb üles ehitada kui demokraatlik, euroopalik, turvaline riik.
Märksõnad: Balti, Euroopa, väike, demokraatlik ja vaba riik. Leedu koht on Ida- ja Kesk-Euroopas. Põhja-Euroopa on üks teid, mis viib Leedu Euroopasse. Leedu on Ida ja Lääne ristteel. Leedu peab ühinema euro-atlandi organisatsioonidega. Leedu tuleb turvata. Heanaaberlik poliitika.
Välispoliitilised suunad: Baltikum, Skandinaavia, Poola, Valgevene, Venemaa, NATO ja EL.
Tsitaat: “Leedu on kultuuriliselt ja geograafiliselt osa Kesk-Euroopast, kuid me ei tohiks kunstlikult end paigutada ainult ühte regiooni ja kitsendada nõnda oma väljavaateid.”
Eriline: Ta oli esimene, kes rääkis rohemajandusest kui võimalusest.
- president 1998–2003 ja 2004–2009 Valdas Adamkus (s. 1926)
Adamkus oli võimul kaks ametiaega, teisel ametiajal tema suhtumine EL-i jahenes, sest EL ei toetanud piisavalt Ukrainat oranži revolutsiooniga seoses. Balti riikide identiteet tuleneb tema sõnul rahvuskultuurist ja -traditsioonidest, viidates leedukate varasemale ajaloole. Oli tagasihoidlik, mitte esiletükkiv president. Tahtis Venemaaga konstruktiivselt suhelda.
Märksõnad: eriti Euroopa ja katoliiklik, Balti demokraatlik riik. Leedu koht on Ida- ja Kesk-Euroopas, Leedu-Poola strateegiline koostöö. Põhja-Euroopaga tuleb lähedast koostööd teha. Leedu peab EL-i idapoliitikat mõjutama. Leedu peab ühinema euro-atlandi organisatsioonidega. Leedu tuleb turvata. Heanaaberlik poliitika ja koostöö, et mitte isolatsiooni jääda. Täisintegratsioon.
Välispoliitilised suunad: Poola, NATO ja EL, vähem Skandinaavia ja Venemaa. Teisel ametiajal: Poola, USA, idapartnerlus.
Tsitaat: “Euroopasse kuulumine on Leedu ajalooline saatus. See pole vaid geopoliitiline küsimus, vaid ka väärtushinnangute, isegi moraali küsimus.”
Eriline: räägib Leedust kui katoliiklikust riigist. Ainuke, kes rääkis Leedust kui multikultuursest või -rahvuselisest riigist.
- president 2003–2004 Rolandas Paksas (s. 1956)
Paksast peetakse negatiivseks presidendiks. Ta tagandati ametist skandaali tõttu, kus teda seostati vene maffiaga. Baltikumist rääkides ei maininud ta kordagi kultuuri või traditsiooni, vaid rõhutas poliitilist kuuluvust.
Märksõnad: eriti Euroopa, katoliiklik Ida- ja Kesk-Euroopa riik, vähem Balti ja demokraatlik riik. Leedu peab EL-i idapoliitikat mõjutama. Leedu tuleb turvata. Heanaaberlik poliitika ja koostöö, et mitte isolatsiooni jääda. Täisintegratsioon.
Välispoliitilised suunad: Venemaa suund on väike, NATO/USA on kesksem. EL ja Poola on olulised, uuenenud Kesk- ja Ida-Euroopa koostöö.
Tsitaat: “Kui sa oled tillukese riigi juht, siis on parem läbi saada nendega, kes on sinu ümber.” (Tsitaat ei pärine uuringust, vaid intervjuust)
Eriline: Teine ja viimane president, kes rääkis Leedust kui katoliiklikust riigist. Esimene, kes rääkis Gruusia teest Euroliitu. Oli varem lennuki trikipiloot. Esimene ametist tagandatud president Euroopas.
- president 2009–2019 Dalia Grybauskaitė (s. 1956)
Uus narratiiv, mis Grybauskaitė jutuks tõi – uue Baltoskandia. Algul üritas Venemaaga koostööd arendada, aga see hoiak muutus, kui Venemaa agressiivseks muutus. Sarnaneb Brauzauskasega, sest pole eriti ideoloogiline. Mõlemad rõhutasid majanduse mitmekesistamise vajadust, et sõltuda vähem Venemaast, koostööd Põhjamaadega ja rohemajandust. Oli tugev president. Üritas parandada suhteid Valgevenega, aga ei õnnestunud. Tahtis midagi muuta välispoliitikas, aga ei suutnud.
Märksõnad: eelkõige Skandinaavia riik, Balti, Euroopa, demokraatlik riik. Leedu tuleb turvata. Kõvahäälne riik Lääne organisatsioonides. Täisintegratsioon EL-iga. Rohemajandus. Sugudevahelise võrdsuse poliitika.
Välispoliitilised suunad: Skandinaavia, Baltikum, NATO ja EL, Saksamaa, Venemaa, Valgevene, teisel ametiajal lisandub Ukraina ja Kaukaasia.
Tsitaat: “Põhja-Euroopa on üks teid, mis viib Leedu Euroopasse.”
Eriline: Esimene Leedu naispresident. Esimene, kes valiti kohe tagasi teiseks ametiajaks. Tõi mängu sugudevahelise võrdsuse teema.
- president 2019– Gitanas Nausėda (s. 1964)
Praegune president, Gitanas Nausėda, kes on ametis alates 12. juulist 2019, jäi analüüsist välja, sest tema ametiaeg pole veel lõppenud. Biersztańska sõnul tahab ta justkui olla Adamkusega sarnane, aga ta on rohkem majandusinimene. Ta ei ole ka nii tugev kui Grybaskaite.
Kokkuvõttes leiab teadur, et Brazauskase ja Grybauskaitė kõned olid väga sarnased, olles konkreetsemad ja mitte eriti ideoloogilised. Nende mõlema jutupunktid olid näiteks majanduse mitmekesistamine, et vähendada sõltuvust Venemaast, koostöö Põhjamaade riikidega ja rohemajanduse arendamine.
Milline on Leedu presidendi võim?
Leedu presidendil on märksa rohkem täidesaatvat võimu kui Eesti presidendil, tema roll sarnaneb rohkem näiteks Prantsusmaa presidendi omaga.
Erinevalt täispresidentaalsetest riikidest nagu Ameerika Ühendriigid, on tal vähem riigisisest, kuid selle võrra rohkem välispoliitilist võimutäiust.
Lisaks välisriikide diplomaatide kinnitamisele ja välisriikidega lepingute allakirjutamisele määrab Leedu president riigi välispoliitika põhisuunad.
President on ka riigi kaitsenõukogu juht ja relvajõudude ülemjuhataja; tal on õigus määrata Leedu kaitseväe juht (Seimase kinnitusel).
Presidendil on ka märkimisväärne sisepoliitiline võim: ta võib esitada Seimasele seaduseelnõusid ja panna veto parlamendis vastu võetud seadustele; määrata peaminister, valida nii välis- kui ka kaitseministri kandidaat ja kinnitada ametisse valitsus.
Presidendil on võim Seimas laiali saata ja erakorralised valimised välja kuulutada (ka pärast umbusaldusavaldust valitsusele või kui Seimas ei suuda riigieelarvet 60 päeva jooksul kinnitada). Järgmine parlamendi koosseis võib aga välja kuulutada ennetähtaegsed presidendivalimised.
President peab tagama tõhusa kohtuvõimu, esitades Seimasele kolmandiku Põhiseadusliku Kohtu kohtunike ja kõik Ülemkohtu kohtunike kandidaadid. Tal on õigus kõik alama astme kohtunikud otse ametisse määrata.
Leedu presidendi valib rahvas viieks aastaks kaheastmelistel valimistel: kandidaat peab saama valimistel absoluutse enamuse, vajadusel toimub kahe enam hääli saanud kandidaatide vahel teine voor.
- lugu
Meenutusi taasiseseisvumisest: 90-aastane Landsbergis ja 83-aastane Hannibalsson
- oktoobril toimus Leedu rahvusraamatukogus Vilniuses Leedu riikluse arengule pühendatud konverents “Leedu areng pärast 1990: visioonid, faktid ja mälestused”. Üritusel oli au osaleda ka Askur Alasel, kes aru annab.
Martynas Mažvydas, kelle nime rahvusraamatukogu kannab, koostas esimese, 1547. aastal trükitud leedukeelse raamatu (katekismuse) ja teda seostatakse leedu kirjanduse juurtega (esimene eestikeelne raamat, katekismus, trükiti varem – aastal 1535). Nimelt olid asjad nii, et luuletuse, mis selle katekismuse alguses on, ridade esimesed tähed moodustavad eelmainutud isiku nime, mis teeb sellest esimese leedukeelse luuletuse.
Konverentsi üks teemasid oli 90. sünnipäeva tähistava väljapaistva Leedu poliitiku, Sąjūdise rahvaliikumise asutaja, Ülemnõukogu juhi ja riigipea (1990–92) ning Seimase (parlamendi) esimehe (1996–2000) Vytautas Landsbergise roll, kes ka ise kohal oli. Tema tegevus on oluline mitte vaid iseseisva Leedu, vaid ka konverentsi korraldanud raamatukogu Leedu riikluse uurimise keskuse sünni juures – 2017. aastal annetas ta raamatukogule kopsaka kollektsiooni taasiseseisvumisaegseid dokumente.
Impeeriumi lagunemise algus
Rahvusraamatukogu teadusnõukogu esimees Virgis Valentinavičius ütles konverentsi avades, et Nõukogude Liidu lõpuaegadel oli palju neid, kes ei näinud sotsialistlikus Leedus probleemi, aga Landsbergis ütles siis kindla “ei”. “Reagan rääkis, et kommunistid on need, kes loevad Marxi ja Leninit. Antikommunistid loevad neid kõige paremini!” ütles professor.
“Modest Kolerov, kes juhtis N. Liidu regioonidevahelist suhtlemist (2005–2007; tuntud kui Venemaa ajaloolane ja propagandist – toim.), ütles mulle kohtumisel: “Ah, jälle teie, klaverimängijad, siin!” Neil oli valus, et kurjuse impeeriumi lagundamine algas selle kultuursetest piirkondadest. Aga kõike seda poleks juhtunud, kui poleks professor Landsbergist,” märkis Valentinavičius.
Puldist toodi mikrofon Landsbergisele, kes eaka inimesena liikus vaevaliselt, kuid kelle vaim oli endiselt virge.
Landsbergis: põhiseadusega iseseisvaks
“Täna, 25. oktoobril on konstitutsioonipäev (alates 1992 – toim.). See oli verstapost. Aga uue konstitutsiooni esimene redaktsioon, ajutine uus põhiseadus, kuulutati välja 11. märtsil 1990. Mäletan, et oli südaöö,” meenutas Landsbergis.
“Meie vennad ja kolleegid Lätist ja Eestist, neil oli põhiseadusega keerulisem tee. Nad deklareerisid, et nad on põhiseadusega teel iseseisvusele, meie aga, et alates põhiseaduse vastuvõtmisest oleme iseseisvad. 12. märtsil oli Nõukogude sõjavägi valmis meid hävitama, aga me suutsime põhiseaduse vastuvõtmiseks valida õige päeva, kui meie saadikud läksid Moskvasse Gorbatšoviga kohtuma ja talle ütlema, et ta ei ole ega saa kunagi oleme meie president,” kõneles Landsbergis.
Põhiseadust nimetati ülemineku-konstitutsiooniks, aga sellest piisas Landsbergise sõnul, et Leedu sai oma asja ajama hakata, näiteks kutsuma väliskülalisi ilma Moskva kooskõlastuseta. Poolteist kuud hiljem tuli ka Gorbatšov Leetu, kes olevat olnud väga solvunud, et teda koheldi kui välisriigi juhti.
“Meie Lääne sõbrad ütlesid meile: jah, te võite oma otsuseid teha, aga kooskõlastage need enne Gorbatšoviga. Island ütles meile, et te ei pea temaga midagi kooskõlastama – te peate lõpetama II maailmasõja,” ütles Landsbergis viitega konverentsi aukülalisele, Islandi endisele välisministrile Jón Baldvin Hannibalssonile, kelle juhtimisel tunnustas Island esimese riigina Balti riikide iseseisvust.
“Ka Venemaa tunnustas meie iseseisvust, sest tahtis olla normaalne riik. See ei kestnud küll kaua. Praegune Venemaa on fašistlik riik ja ähvardab kogu maailma,” märkis Landsbergis.
Hannibalsson: N. Liit ei saanud toore jõuta enam püsida
Jón Baldvin Hannibalsson meenutas kolm kuud pärast Leedu iseseisvuse väljakuulutamist, 6. juunil 1990 toimunud konverentsi, mis oli pühendatud inimõigustele ja riikide suveräänõigustele. “Mu Taani-kolleeg, Uffe Ellemann Jensen oli sinna kutsunud ka Läti, Leedu ja Eesti esindajad (Eesti poolt oli Lennart Meri – toim.). Venemaa esindaja ütles, et kas lahkuvad nemad või lahkun mina, ja nad olid sunnitud lahkuma. Siis jätkus konverents mõnda aega, nagu midagi poleks juhtunud, kuni ma pulti läksin ja teatasin, et me ei saa juhtunut ignoreerida, sest inimõigused ja riikide õigus suveräänsusele on üks ja sama asi,” ütles Hannibalsson.
Kuus kuud hiljem helistas Hannibalssonile Landsbergis ja küsis, kas ta seisab oma sõnade taga, paludes tal tulla silmapilk Leetu, kuhu N. Liit oli saatnud sõjaväe – ükskõik kui väikese NATO riigi ministri kohalolek oli väga oluline.
“Kui nad oleksid Leedus täit sõjalist jõudu kasutanud, oleks sellest saanud Teise ilmasõja järgne suurim veresaun, ja seda oli pisut rohkem, kui Nobeli rahupreemia laureaat Gorbatšov sai endale lubada. Mul polnud kahtlust, et seda ei juhtu. N. Liitu ei saanud enam ilma toore jõuta koos hoida,” ütles Hannibalsson.
“Aga kuidas siis Balti riigid said hakkama ja Ukraina mitte?” küsis Hannibalsson retoorilise küsimuse ja jätkas: “Teie teadsite, et peate oma iseseisvust kindlustama. See tähendas ühinemist EL-i ja NATO-ga. See on edulugu ja eeskuju Ukrainale, kes võitleb praegu püsimajäämise eest. Olete purgatooriumist läbi tulnud ja Venemaa-eksperdid. Nüüd peate Euroopa liidritele selgitama, kuidas selgroogu hoida.”
83-aastane Hannibalsson ise on Balti riikide suhtes alati aktiivset ja sõbralikku huvi üles näidanud. Tema sõnul on see seletatav sellega, et genealoogiliste uuringute järgi elasid ta esivanemad 10. sajandil Kuramaal.
