NAHKSUKA JUTTE JA HIRVEKÜTTI TEAD? Muidugi tead. Peale selle tead sa veel kindlasti ka Dee Browni teost “Mata mu süda Wounded Knees”, sa oled näinud palju vesterneid, näiteks “Once Upon a Time in the West” või sadu muid samateemalisi. “Aktuaalse Kaamera” korrespondent Vahur Lauri tutvustab oma äsjailmunud raamatut “Leedid ja logardid. Metsiku lääne lood”. Selles raamatus esinevad seiklused põhinevad Ameerika 19. sajandi tõsilugudel, aga ka legendidel.
- aastal sõitsime Texases värvikasse puhvetisse nimega Outpost. Kell oli palju, liivase lagendiku kohal lasus pimedus ja me olime paar tundi hiljaks jäänud. Kui palusime päeval Bowen Ranchi omanikult James Bowenilt juhatada end kohta, kus päris kauboid käivad, helistas vana iirlane kahele oma mehele ning käskis neil viia meid Outposti. Aga me hilinesime lootusetult – võttepäeva planeerimisel polnud ma kohanenud sellega, et El Paso ümbruses ei kulu sõitudeks pool tundi nagu Tallinnas. Kohtumispaika jõudes ootasid meid kannatlikult kaks kutti – mehhiklane ja inglane. Minu tütar Marta oli tollal aastane titt. Kutte vaadates mõtlesin, et vahest ootavad ka neid kodus pered ja nuputavad, kuhu mehed nii kauaks jäävad. Meie pärast. “Kas te olete abielus?” küsisin kuttidelt. “Mitte omavahel,” vastas inglane.
Metsiku Lääne lahutamatu koostisosa on huumor. See on okkaline nagu iga põõsas El Paso kõrbes ja kuiv nagu liiv. Aga selles on südamlikkust. Siinsetel inimestel on kõnnumaa geenides. Siin ollakse valmis aitama, sest endal võib abi tarvis minna. Maa on kuiv, aga seda mahlakamad on inimesed. “Naer tapab üksilduse” on ühe Charles Russelli maali pealkiri. Pimeduses seisavad mehed ümber laagrilõkke ja tuli peegeldub naerjate hammastelt.
Metsik Lääs on kaasaegne väljend. Piiriasukad püüdlesid tsivilisatsiooni poole. Nad unistasid tapeedist, kohvikust, raamatukogust ja laste kisast. “Olge vait ja laske kuulata,” katkestab kullaotsija pühapäevahommikuse jutluse, kui kirikus titt nutma hakkab. Kui tsivilisatsioon oli kõikjal võimust võtnud, saabus igatsus endiste aegade järele. Kuulati vanade olijate pajatusi, igatseti tagasi piisonikarju ja hakati isegi indiaanlastele kaasa tundma. Siis mõeldi välja Metsik Lääs. Aga enne seda olid need Piirialad – frontier.
Piiriasukad
Ameerika ajalugu on piiride nihutamise lugu. Kui Briti kroon valitses 13 Uus-Inglismaa kolooniat, polnud valitsejatel huvi rahva valgumise vastu üle mäeahelike. Niipea, kui ümberasunud eurooplased Briti punakuubedelt iseseisvuse välja võitlesid, hakkasid nad läände kippuma.
- aastal kasutas ajakirjanik John O’Sullivan esmakordselt väljendit “määratud saatus” (Manifest Destiny), mille kohaselt valgete ameeriklaste ülesanne oli Põhja-Ameerika kontinendi vallutamine ning looduse allutamine. Euroopas toimusid kodanlikud revolutsioonid ja seejärel taas monarhia võidukäik, mille eest paljud noored pettununa Ameerikasse põgenesid. Nemad pidasid end valgustusideede elluviijaiks ja vabaduse saadikuteks.
Kui nad ronisid üle mägede, kahlasid või aerutasid üle jõgede ning jõudsid lagendikele ja veel suuremate mägede jalamile, muutusid nad ameeriklasteks. Oli neid, kes pöördusid tagasi, teised jäid paikseks, ehitasid sepikodasid ja saeveskeid ning kündsid põldu. Need, kes rahu ei saanud, trügisid edasi ja nendega koos nihkus piir.
Põhi ja Lõuna
Ameerika ajaloo määravaim piir on siiani alles – Lõuna ja Põhja vahel. Võitlus selle piiri ümber viis 1861–1865 kestnud verise sisesõjani. Tänapäeval õpetatakse, et see oli sõda orjuse kaotamise pärast. Jäägu selle üle vaidlemine ajaloolaste tööks. Fakt on see, et sõja lõpuga orjus kaotati. Kuid Lõuna ja Põhi kohtusid ammu enne Fort Sumteri pommitamist, isegi enne seda, kui John Brown vallutas Harpers Ferry arsenali ning jäi ootama neegreid liituma oma orjandusevastase ülestõusuga. Neegrid ei tulnud.
Lõuna ja Põhi kohtusid Kongressis. Ameerika Ühendriigid on individuaalsete õiguste ülistamise maa. Neid õigusi teostab inimene valimiskasti ees. Põhi ja Lõuna ei madistanud 19. sajandi algusest alates mitte selle pärast, kas vaene neeger on vaba või ori, vaid selle eest, et säiliks tasakaal Kongressis. Selleks tõmmati piir orjanduslike ja vabade alade vahele. Siitpeale said Põhi ja Lõuna tähenduse, mis pole ameeriklaste teadvusest kadunud siiani.
See piir toimis, kuni Ameerika Ühendriigid said juurde territooriume vanadelt Euroopa koloniaalriikidelt Hispaanialt ja Prantsusmaalt. 1803. aastal toimus Louisiana Tehing (Louisiana Purchase), mis nihutas piirialasid üle Mississippi jõe. Selleks ajaks olid ameeriklased valgunud aladele, millest osa oli kuulunud nõrgenenud Hispaaniale, mis omakorda loovutas selle Napoleonile. Prantslastel ega hispaanlastel polnud kontrolli 2 140 000 km² suuruse lahmaka üle, kus elasid põlisasukad ja 60 000 sisserännanud ameeriklast, neist pooled neegerorjad. Nii Hispaania kui ka Prantsusmaa olid lubanud neil aladel orje pidada.
Louisiana Tehinguga said Ameerika Ühendriigid tüki, mis hõlmab 15 praegust osariiki ja kahte Kanada provintsi. Sellele mahtusid kogu tänapäeva Arkansas, Missouri, Iowa, Oklahoma, Kansas ja Nebraska, suur osa Põhja- ja Lõuna-Dakotast, Montana, Wyomingi ja Colorado osa ida pool Ameerika mandrilõhet, Mississippist läänes asuv osa Minnesotast, New Mexico kirde- ja Texase põhjaosa, New Orleansi ja Louisiana Mississippist lääne poola jääv osa ning tükikesi Alberta ja Saskatchewani provintsidest Kanadas. Loomulikult polnud sellise lahmaka puhul võimalik enam rääkida mingist piirist Lõuna ja Põhja vahel.
Tasakaal Kongressis
Juba USA sünni algusaegadel juurdus arusaam, et orjapidamine peab kunagi lõppema, kuid kaob iseenesest. See oli ratsionaalne ja mugav suhtumine, sest võimaldas säilitada tasakaalu Kongressis ega surunud peale tülikaid otsuseid. Põhjas, mille arenev tööstus ei saanud kasutada orjatööd, süvenes vastasseis iganenud institutsiooni ning selle laienemise vastu. Lõunas, kus põllumajandus oli üles ehitatud vähetõhusale, kuid odavale ja end taastootvale mustale massile, tekkis nõue, et uute alade lisandumisega peab säilima senine tasakaal. Ja kõige selgemini ilmnes see tasakaal Kongressis, kus hääletasid kõrvuti Põhja ning Lõuna esindajad. Kui uued alad on vabad, kaldub kaalukauss tööstusliku Põhja kasuks. Kui need on orjanduslikud, põlistab see iganenud institutsiooni.
Ameeriklaste reaktsioon oli taas ratsionaalne. Missouri Kompromissi nime all ajalukku läinud kokkuleppe kohaselt võeti 1820. aastal Ühendriikide perre Missouri orjandusliku, Maine aga vaba osariigina. Kokkuleppe teine osa tegi reveransi majanduslikult kasvava Põhja suunas, keelustades orjapidamise ülejäänud aladel, mis Unioon Louisiana Tehinguga oli omandanud ja mis jäid põhja poole 36°30′ paralleeli.
Kuid selle kompromissi eluiga oli lühike. Ameerika Ühendriigid laienesid taas. Pärast USA-Mehhiko sõda 1846–1848 lisandus Texas ja seda ümbritsevad alad. Texas, suurim osariik, oli orjanduslik. Kuidas nüüd tasakaalu hoida? Keerukamaks tegi olukorra plaan ehitada kontinenti läbiv raudtee. Ja siin oli konks: see pidi kulgema läbi alade, mis polnud organiseerunud osariikideks. Aga kogu maa põhja pool 36°30′ paralleeli pidi olema “vaba”. Lõuna saadikud keeldusid raudtee-ehituse poolt hääletamast, kui rööpad ja liiprid paigaldatakse “vabale” pinnale. Mis siis nüüd – raudtee jääb ehitamata?
Tagantlaetav piibel
Ameeriklased olid jälle ratsionaalsed ja tegid järgmise kompromissi. Visates eelmise kaminasse. Missouri Kompromissi üks põhimõte, et kõik põhja pool 36°30′ paralleeli pidi olema “vaba”, asendati “enesemääramisõigusega”. See tähendas iga territooriumi elanike voli ise otsustada, kas nende pind on vaba või kõnnivad sellel ka orjad. Kõndimine on õige sõna, sest juriidiliselt oli neeger töövahend nagu muul, ader või alasi. Kui vabale territooriumile ei tohtinud astuda orja jalg, siis pidi Lõuna farmer sinna kolides orjad maha jätma. Samal ajal võis Põhja farmer oma töövahendeid vabalt igale poole kaasa võtta.
Seekordne kompromiss läks ajalukku Kansase-Nebraska seadusena aastast 1854. Seadus sai nime kahe peagi loodava territooriumi järgi. Kuid kompromisside aeg oli läbi. Poliitikute püüd Kongressis tasakaalu säilitada ei aidanud kuidagi inimesi oma farmides. Kasutades õigust ise otsustada tulevase territooriumi staatust, asusid orjapidamise pooldajad ja selle vastased võidu rahvastama Kansast. Kõrvalasuv Missouri osariik oli orjanduslik ja kõige suurem tung lähtus sealt. Põhi ei oodanud käed rüpes. Isegi kaugel New Yorgis asutati ümberasujate ühinguid orjapidamise vastaste lähetamiseks Kansasesse. Just Põhja organisaatorid hakkasid esimestena oma leeri relvastama.
Kirikuõpetaja Henry Ward Beecher saatis Kansasesse kaste moodsate Sharpsi tagantlaetavate karabiinidega, deklareerides need “raamatuteks ja piibliteks”. “Beecheri piiblid” sai tolleaegseks kõnekäänuks. Kansasesse tungivad Missouri orjapidamise pooldajad olid aga niikuinii relvastatud. Need olid piirialadel kogemuse omandanud otsustavad tüübid, kes armastasid kanda siniseid sõjaväekuubesid, revolvreid vööl ja Bowie nuge saapasääres. Üsna kiiresti teenisid nad ära hüüdnime “piirijõhkardid” (border ruffians). Mõlemad leerid olid täis otsustavust valida Kansase territooriumile enda rahvaesindus, kes omakorda valis esindaja Kongressi. Ja Kongressis pidi säilima tasakaal.
Valimised Kansases 1855. aastal ebaõnnestusid täielikult. Missouri piirijõhkardid ei lasknud valimiskastide juurde kedagi, keda nad kahtlustasid orjapidamise vastasuses. Vägivald ja valimispettus ajas kõikjal üle ääre ning orjapidamise pooldajad saavutasid ülekaaluka võidu. Ka tolleaegne valimissüsteem mängis pettusele kaasa. Puudus mehhanism valijate paiksuse kontrolliks, nii et urnide juurde pääses igaüks, kes võttis vaevaks kohale ilmuda. Sealjuures oli pahatihti ilmselge, et ta üldse ei ole Kansase asukas. Vaba Kansase pooldajad ei tunnustanud selliseid valimisi ja asutasid oma esinduse. President Franklin Pierce kuulutas selle ebaseaduslikuks ja Kansase vastasleerid haarasid relvad.
USA kodusõja algus
Kõige tuntum verevalamine leidis aset 1856. aasta 24. mai ööl, kui äärmusabolitsionist John Brown ja tema pojad ning kaaslased raiusid mõõkadega surnuks viis orjapidamise vastast Pottawatomie Creeki ääres. Kaks aastat hiljem tapsid piirijõhkardid viis orjanduse vastast nn Kannuste lahingus (Battle of the Spurs). See jäi ka viimaseks suuremaks kokkupõrkeks. John Brown juhtis oma salga hiljem Harpers Ferrysse Virginias, kus hõivas arsenali ning jäi ootama neegerorje ühinema suure orjandusevastase ülestõusuga. Orjad ei tulnud, Browni salk purustati ja ta ise lõpetas võllas.
Võitlus Kansase eest kestis 1859. aastani ning läks ajalukku Veritseva Kansase (Bleeding Kansas) nime all. Vaenupooled võitlesid enesemääramise õiguse eest loodaval territooriumil, mitte neegrite tuleviku pärast. Need vabastas üleriigiliselt president Abraham Lincoln alles 1865. aastal USA kodusõja lõpufaasis. Ajaloolased loevad USA kodusõja alguseks 1861. aastat, mil Unioonist eraldunud Konföderatsiooni suurtükid Fort Sumteri pihta tule avasid. Kuid Veritsev Kansas oli kui mitte kodusõda, siis kindlasti selle avamäng. Poliitikud olid poole sajandi jooksul ratsionaalsete otsustega üritanud jamasid edasi lükata ja said tulemusena sõja.
Verevalamine oli kolossaalne, kuid liitis Ühendriigid taas tervikuks. Piir Põhja ning Lõuna vahele jäi. See ei kulgenud mitte ainult maastikul, vaid läbis inimeste elu- ja mõttelaadi ning suhtumise sellesse, milline peab olema Ameerika.
Selle raamatu eeskujud
Vahur Lauri raamat pajatab piiriasukate lugusid. Neid on kirjeldanud suur hulk kirjanikke ja filmitegijaid juba sellest ajast alates, kui piirialad tekkisid.
Larry McMurtry, James Michener ja Dee Brown on minu olulisimad eeskujud. Kindlasti on mind mõjutanud film. Aga McMurtry ja Michener on omakorda filmi mõjutanud. Esimese teoste põhjal ilmunud telesari “Lonesome Dove” koos kõigi oma järgedega olgu siin ära toodud. Võib-olla mäletab Eesti televaataja kunagi Soome TV-s jooksnud saagat “Kun länsi oli nuori”, originaalpealkirjaga “Centennial”. See on Micheneri töö. Dee Browni tunneb Eesti lugeja Omar Volmeri tõlgitud raamatu “Mata mu süda Wounded Knees” kaudu.
Piirialade võlu seisnes piiramatus vabadustundes. Kes osutus piisavalt tugevaks võitluses looduse ja vaenulike liigikaaslastega, võis talitada peaaegu sõltumatult ühiskondlikust survest. Piirialade lummus peitus nende mõõtmatuses. Ehkki 19. sajandi piiriasuka mõttelaadis kujutas loodus vaenlast, kes tuli allutada, leidus neid, kes kohanesid just metsiku, ühiskondlikust survest vaba eluga. Just selliseid tegelasi kujutatakse enamikus piirialasid käsitlevates teostes.
Need olid inimesed, kes Läänt vallutama tulles muutusid osaks sellest. Nagu indiaanlased, nii ka nemad pelgasid pealesuruvat tsivilisatsiooni selle ahistavate reeglitega. Kui piir kõnnu ja tsivilisatsiooni vahel nihkus, liikusid nemad kaasa. Nad olid omaks võtnud reeglid, mille kehtestas kõnd või mida nad olid suutelised läbi suruma ise.
Idasakslane Michael Hanisch on üritanud oma vestern-filmide antoloogias “Western” piirialade kõige rohkem kajastamist leidnud kangelasi lahterdada. Kõige tuntumad olid kauboid ja suured karjaajud Texasest Kansasesse või põhjapreeriatesse. Omaette teema oli ratsavägi võitlemas indiaanlastega. Kõige värvikamad olid lood lindpriidest ja neid jälitavatest seadusekaitsjatest. On lugusid kullaotsijatest, kes suure noosi unistusega tungivad aina üksikumatesse paikadesse. Omaette teema on naised, kes pistavad rinda meeste ja metslastega. Mõned neist tegelastest on leidnud tee ka minu lugudesse. Siin leidub päriselt elanud isikuid ja nendega tõsielus toimunud sündmusi. Nad satuvad ka kohtadesse ja sekeldustesse, millistesse neid elu mingil juhul viia ei saanud. Ise otsustate, mis on päris ja mis väljamõeldis.
