SPIIKER ON KÜLL LASTEAIAKASVATAJA, AGA IKKAGI INIMENE: Kui Riigikogus raksatab lauale haamrilöök, siis suure tõenäosusega on haamriga virutajaks Riigikogu esimees Lauri Hussar. Juku-Kalle Raid ja Marek Reinaas leidsid keset ööistungite rägastikku võimaluse haarata Lauri Hussar kaenlasse ja ta Riigikogu hoonest välja lohistada. Mõnikord on ju tore ka niisama juttu ajada. Pildistas Mark Raidpere.
Kohtumispaigaks Lauri Hussariga saab Kuku klubi, sest see lokaal ei meenuta mitte millegagi Riigikogu puhvetit. Ja nagu kõik teavad, peab aeg ajalt miljööd vahetama, muidu sööb miljöö su ära. Peale selle on siin kõrval kunagine “Laste Maailma” kauplus, 1960ndatel kõrgus siinsamas tööeesrindlaste stend ning kõigi sõprade toetuseks lösutab klubi vastas Musumägi. Täiesti õige koht, et pajatada “kõigest ja mitte millestki.”
Juku-Kalle Raid: Lauri, nagu sa tead, on riigis kõiges süüdi peaminister aga ega spiiker temast kaugele maha jää. Küsikski kohe kõigepealt sellise klassikalise spordireporteri küsimuse, et mis tunne on?
Lauri Hussar: (Muigab) Mina ei tunne endal süüd. Mina tunnen seda, et on olemas missioon, on kohustused, on roll. On see, mis on spiikrile seadusega pandud kohustus – mina tunnen seda. Kui me süüpõhiselt hakkaks ühiskonda mõtestama, siis ei jõuaks me üldse vist väga lähedale. Samas, kui pidada süüks abieluvõrdsuse kehtestamist, ühtsele eestikeelsele koolile üleminekut või personaalse riigi ja nulleelarve kontseptsiooni käivitamist, siis olen süüdi küll.
Marek Reinaas: Aga kas sa seda süüd tunned, et riigikogu liikmetel on kõrvatrummi nahad kõigil puruks? Sellest helist, mida haamriga peksmine tekitab.
LH: Mis sa nüüd ajad?
JKR: (Tõendab) Ja-jaa, meil seal ühel öösel härra saadik Mario Kadastik mõõtis, et Jüri Ratase haamrilöök ületab mürareostuse piiri. Tõsi, sina oled oma haamrilöögi koha pealt pehmem.
LH: Kuule, Riigikogu saal on töökoht, riigikogu haamer on töövahend ja…
JKR: (Õiendab) Kas töövahendeid on ilmtingimata vaja lõhkuda kogu aeg nagu nõukaajal?
LH: (Segamatult) …ja kui mürareostuse piir on ületatud, siis tõenäoliselt põhjusega. Et on vastu võetud oluline otsus või on tagasi lükatud ettepanek, mida ei oleks tohtinudki kunagi vastu võtta. Järelikult, ma arvan, et see asi tuleb ära kannatada. (Teeb pausi) Üldse! Seal on palju asju mõõdetud, näiteks, et kui palju on sõna võetud ja kui palju on selles saalis võimalik lihtsalt aega viita. Näiteks, palju on võimalik vaheaegu võtta. Viimasel ajal oleme jõudnud küll selles plaanis ainult ühe karaktervahemikuni ja see on 10-minutiline vaheaeg.
JKR: Kõrvaltvaatajale tundus olevat väga huvitav episood, mil sa otsustasid, et astud Eesti200 juhi kohalt tagasi. Mitte keegi ei uskunud, mida sa rääkisid, ehkki täiesti normaalsed põhjused ju. Kõigile hakati paugupealt helistama, et mis tegelikult juhtus. See on kummaline.
LH: Elu näitas kohe peale seda, mis tegelikult Riigikogus toimub ja miks Riigikogu tööd kantseldada ja erakonda juhtida on praegu üsna raske. Obstruktsioon on olnud kordades suurem. Me näeme seda Riigikogu kantselei pealt, Riigikogu liikmete väsinud nägude pealt ja ka Riigikogu istungite juhatajate töögraafikute pealt – see on olnud kõige intensiivsem periood. Õiguskantsler Ülle Madise ütles õigustatult, et sellisel kujul obstruktsiooni tehes rünnatakse põhiseaduslikku korda. Minu ülesanne Riigikogu esimehena on seista sellele rünnakule vastu ja tagada, et Riigikogu toimiks ja et see obstruktsioon läbi ei läheks.
MR: Äkki see ongi uus normaalsus?
LH: Jah, me täna Riigikogu juhatuses oleme ka väga selgelt sõnastanud uue lähenemise Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele. Me peamegi vaatama, mida me saame teha teisiti, mida me saame teha nii, et Riigikogu saaks oma tööd teha.
Igal esmaspäeval me loeme me puldist ette ühe väga olulise lause – et Riigikogu istungi päevakord on kokku pandud viisil, et me saaksime täita kõiki Riigikogule põhiseadusest pandud kohustusi ja ülesandeid. See on kõige olulisem punkt selles loos. Riigikogu eesmärk on võtta vastu otsuseid ja seadusi ja selle eest mina riigikogu esimehena väga tugevalt seisan.
JKR: Okei, koormus on suur ja sa ei jõuagi parteid juhtida?
LH: Täiesti siiralt, ei jõuagi.
JKR: Aga inimesed otsivad hoopis vandenõusid, sest vandenõud on hullult lahedad.
LH: (Naerab) Jah, ma mäletan seda ka oma eelmisest elust ajakirjanikuna. Vandenõu müüb. Ja ta kohe müüb nii hästi, et teda on võimalik arendada ja vandenõule ka kuub ning püksid külge õmmelda. Aga antud juhul ei ole seal ei kuube ega pükse. On see karm reaalsus, et Eesti parlament tuleb tööle panna ja see on see, millega ma täna tegelen.
MR: Sa kutsusid Lauluväljakule kokku ekspertkogu, kes rääkis enam-vähem sama juttu, et Riigikogu juhatusel on õigus käituda täpselt nii nagu siiamaani on käitutud.
LH: Lauluväljaku ekspertkogu oleks võinud koguneda isegi palju varem ja seda põhjusel, et me kevadel olime sellises olukorras, kus Riigikogu juhatus oli lähtunud selgelt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusest. Ja samas ei olnud ka ülisuuri pingeid – kuidagi oli suudetud need ära lahendada.
(Näppu tõstes, et keegi vahele ei segaks) Aga kevadel me nägime seda, kuidas ilmselgelt nii protseduuriliste küsimuste, arupärimiste esitamise kui kõigega üritati lihtsalt Riigikogu töö seisma panna. Täiesti selge, et samamoodi enam edasi minna ei ole võimalik. Seetõttu ma arvan, et kõik need Riigikogu juhatuse sammud, sellele järgnenud kaebused Riigikohtusse ja Riigikohtust tulnud otsused on sõnastanud viisi, kuidas parlament peaks töötama.
JKR: Meie parlament on üsna vaba töökorraldusega kusjuures. 1920ndatel oli veel vabam, siis ei töötanud üldse mitte miski…
LH: (Vahele) Eesti parlament on üks kõige demokraatlikumaid – selliseid vabadusi ja õigusi ja selliselt võimalust aega raisata, seda väga paljudes parlamentides ei ole.
Ma olen toonud näiteid Soome parlamendist ja Soome parlamendi spiiker Jussi Halla-aho oli väga imestunud, kui kuulis, millised on protseduurireeglid ja kuidas neid Eesti parlamendis esitatakse. Selle peale ta teatas, et neil küll protseduurilisi küsimusi ei küsita. Ja, kui pärisin, et miks ei esitata, siis ütles väga lihtsalt, et meil ei ole kombeks. Ja see on sama, mis tõstatati ekspertkogul, kus väga paljud eksperdid, riigiõiguse eksperdid, ka endised spiikrid, juhtisid tähelepanu sellele, et me võime ükskõik kui hea seaduse kirjutada, aga kui poliitilist kultuuri sellega ei kaasne, siis ei ole võimalik olukorda lahendada. Ehk poliitilise kultuuri olemasolu on keskne selles küsimuses, kuidas me saame lahendada selle, et parlament toimiks nii, et ta ei oleks iseendale häbiks. Et see asi toimiks viisil, et ta oleks ühtepidi efektiivne ja teistpidi ka representatiivne, esindaks rahva häält. Ja samal ajal toimuks kvaliteetne arutelu.
MR: Kas see kui Riigikogu juhatajat tahetakse aknast välja visata, kas see ongi poliitiline kultuur?
LH: Mina seda kahjuks oma isikliku kõrvaga ei kuulnud.
JKR: Viskespordiga lubas kevadel tegeleda Martin Helme, ta tahtis hakata asespiiker Toomas Kivimägiga kaugust viskama.
LH: (Noogutab) Aga nüüd selgus äsja – seda ma kuulsin hästi –, et Riigikogu kõnetoolist sõimati Riigikogu liikmeid jobudeks. (Jutt käib Mart Helmest, kes karjus puldist: “Te olete jobud” – toim) No selline sõnakasutus on täiesti lubamatu, et keegi – samuti saadik – laseb taolisel leksikal kõlada Riigikogu kõnepuldist. Riigikogu ei ole selleks ellu kutsutud, et inimesed valimatult seal enesevalitsust kaotaks.
JKR: Kas sul ei ole tulnud endise ajakirjanikuna mõtet, et nendest lööklausetest, mida seal esineb ja mis on päris kirjanduslikud – kas hea või halb kirjandus, tühja sellest – saaks päris vinge enneolematute mõtete kogumi. Ja sellest raamatu trükkida?
LH: (Ohkab) No seda raamatut ju kõik juba loevad – sinu blogist, kus sa kirjutad sellest, mis istungite ajal toimub… Ma olen täiesti veendunud, et Riigikogu liikmed nendel kümnetel vaheaegadel sealt uurivadki, mis just parajasti Riigikogu saalis toimub, sest see on ülevaatlik. See ei ole küll lõpuni dokumentaalne. Sellepärast, et see on väga sinu isiklik subjektiivne hinnang selle kohta, mis toimub. Aga see annab mingisuguse tonaalsuse.
JKR: Aga nii veidrat koosseisu vist pole ka varem olnud? Mina hakkasin seal saadikutel külas käima 1993.a paiku, kui Mart Laar oli peaminister. Seal oli ka veidrikke, kuningriiklased jne, aga need olid humoorikad ning vinged veidrikud. Tegidki meelega sellist groteskiteatrit. Mis oli isegi kasulik asjade ajamisel.
LH: Aga mitte kunagi ei ole Riigikogus selliselt rünnatud põhiseaduslikku korda. Ja mitte kunagi ei ole sõnastatud ka eesmärki nii, et eesmärk on ajada Riigikogu nii umbe, et ei oleks võimalik vastu võtta järgmise aasta eelarvet. Mistõttu oleks võimalik Riigikogu laiali ajada. Ja kutsuda esile erakorralised valimised ja seda ainult mõned kuud pärast parlamendivalimisi. Sellist eesmärgipüstitust ei ole ka mitte kunagi varem olnud.
JKR: Kui Martin Helme ise oli minister, ütles ta puldist, et nüüd valitseme meie, harjuge ära.
LH: Olen lähtunud sellest põhimõttest, et ka opositsioonil on õigused, opositsioonil on õigus olla ära kuulatud. Opositsioonil on ka alati mingisugune mänguruum. Ja mingisuguses koguses obstruktsiooni tuleb taluda, see käib parlamentarismi juurde. Olukord on aga selles, et kui opositsioon kasutab obstruktsiooni selleks, et halvata kõik, hoolimata sellest, milline eelnõu see on, kas Eesti kaitseväe missiooni pikendamine või kellegi toetuste tõstmise eelnõu, siis… Neid ei huvita, nad teevad obstruktsiooni üle kogu välja. Selleks, et pidurdada parlamendi tööd. Ja siis on kuri karjas. Siis on ilmselge, et asja mõte on minna põhiseadusliku korra vastu.
MR: Obstruktsioon on küll üks sõna, mille eestlased on kõik ära õppinud ja see kõlab väga peenelt ja ägedalt, aga reaalses elus näeb see ikkagi nagu täitsa porno välja.
LH: Selle võiks eesti keelde tõlkida, see on ummistus. Miski on umbes. Ja kui miski on umbes, tuleb kutsuda torumees.
MR: …ja sina oled meil nüüd torumees?
LH: (Naerab) No mingites kohtades tekib torumehe tunne küll! Muuseas, kohe meenub anekdoot, mida rääkis kunagi Ronald Reagan Nõukogude Liidu kohta. Et üks tüüp saab autoostuloa ja läheb sellega poodi. Talle öeldakse, et olgu, tule kümne aasta pärast tagasi, saad oma auto kätte. „Kas hommikul või õhtul?“ tahab ostuloa omanik teada. „Mis vahet seal on?“ uuritakse poest. „Vahe on selles“, pajatab tulevane autoomanik, „et hommikul ma hästi ei saa, sest hommikul tuleb torumees“.
JKR: Lauri, räägime millestki huvitavast ka. Sa oled pärit kaugelt Eesti lõunaosariikidest.
LH: (Parandab) Ma olen sündinud Eesti Panga hoones Tallinnas, siis oli seal sünnitusmaja. Aga kasvasin üles Võrus. Valdavalt Vilja tänaval. Ja minu nädalavahetused möödusid valdavalt maal vanaema juures. Sellepärast, et kõik nädalavahetused sõitsime Võru-Vastseliina vahele Voki tallu vanaemale külla. Korra kuus ma üritasin teiste vanavanemate juures Tallinnas käia. Suviti proovisin alati ära käia lõbustuspargis Kadriorus.
JKR: Oo! Ma mäletan, sealt sai roosat nätsu ka! Pedro näts, kuuskend kopsi tükk, sitaks kallis…
LH: Mul oli ikka kõige suurem elamus autodroomiga sõitmine.
MR: Ongi aeg siirduda spordi juurde, sest see on noortepärane. Sa oled ju jalgrattur ka?
LH: (Muheleb) Kes meist ei oleks jalgrattur juba lapsepõlvest alates? Aga ma siin suviti ikka üritan maanteerattaga mõned sajad kilomeetrid sõita. Et hoida füüsilist vormi. Ja kevadel, kui siit Harjumaa piirkonnast välja sõidan, siis see on elamus omaette. Need lõhnad, mis maal vastu tulevad ja kogu see teistsugune elu… Päris üksi mulle neid pikki maid vändata ei meeldi. Seetõttu ma reeglina sõidan sõpradega, saab ka paar põnevat jutuajamist maha pidada.
JKR: Praegu räägitakse ääremaastumisest, kuidas sa seda lapsepõlves tajusid? Kas Võru oli jube kolgas võrreldes Tallinnaga?
LH: Ah, mine…
(Mõtleb) See, et Eestis on kapital täiesti ebavõrdselt jaotunud, on selge. See, et meil on raha koondunud keskustesse, on ka selge. Samal ajal ma usun, et me oleme väga paljusid asju õigesti teinud. Me oleme regionaalse jaotuse puhul üritanud maapiirkondadele anda lisaraha, leida mingisuguseid eurotoetusi, investeeringuid. See, mis maapiirkondade puhul on täna peamiseks probleemiks, on see, et seal ei ole piisavalt töökohti, et inimesed saaksid oma kodulähedases kohas tööl käia.
Samas – suvel tegin tervele Eestile tiiru peale, käisin kõigis maakondades, sest valisime aasta küla. Külades rääkisime väga palju kohalikest probleemidest – ääremaastumine on veel omakorda mitmekihiline, seal kus on ettevõtlikke inimesi, häid ideid, seal kus inimesed tahavad panustada…
JKR: (Viriseb) “Panustama” on nii vastik sõna…
LH: …Seal inimesed ei ütle, et nad elavad ääremaal, nad on väga uhked oma kodukoha üle ja paljudes kohtades elanikkond mitte ei kahane, vaid kasvab. See on huvitav, et viimasel ajal ei ole sellest ääremaastumise probleemist väga räägitud. Põhjus on selles, et märgatav osa inimestest liigub maale tagasi. Seda nägin Hiiumaal, kus on ellu ärganud vanad ajaloolised külad, ka endised kolhoosikeskused võivad ärgata täiesti uuele elule. Noored tulevad sinna elama, arendavad kohalikku elu. Ja nad teevad seda viisil, et see on neile endile põnev, aga lisaks sellele suudavad nad teha nii, et tullakse ka mujalt vaatama. Aasta külaks sai seekord Kaarepere alevik. Mitte kaugel Raplast. Ja see, mil viisil inimesed arendavad oma kodukohta ja millise pühendumusega, on selge märk sellest, et Eesti külaelu elab ja on saanud uut hoogu. Ja see on ka kõige parem rohi selle ääremaastumise vastu.
MR: Sa räägid, et töökohti on vähe seal kaugel lõunas, aga mis su enda esimene töökoht oli?
LH: (Meenutab) Et kus ma oma esimese palga teenisin? See jääb aastasse 1992, ma jätan kõik need kartulikorjamised ja muud juhuotsad vahele. See oli juba selline kuu või kahene ots. Astusin 1991.a Tartu Ülikooli usuteaduskonda. Ja siis tekkis mõte, et miks mitte proovida ka sellist kirglikku praktikat suvel. Käisin EELK Räpina koguduses praktikal. Esialgu vaatasin kõrvalt, osalesin kantselei töös, aga ühel hetkel sai talaar selga pandud…
JKR: …ja – ennäe! – juba pidasidki kantslist jutlust!
LH: (Rõõmsalt) Sai ka jutlusi peetud ja kogudust teenitud. Sel hetkel ma seostasin oma karjääri teoloogiaga. Aga elu läks teisiti.
MR: See kantslist jutluse pidamine ja Riigikogu esimehe amet tunduvad kuidagi sarnased. Muide! Kas koolis olid sa pahandusetegija või mitte?
LH: Ei olnud, ma olin väga rahulik õpilane. Pigem ma unistasin palju ja nii mõnigi õpiülesanne jäi täitmata. Ma lõpetasin keskkooli ikka nii, et oli üks-kaks kolme ja ülejäänud neljad-viied.
JKR: (Vahele) Oot-oot. Ütle nüüd ausalt ära, mitu kolme oli?
LH: (Kehitab õlgu) Ei mäleta ju täpselt, ehk paar tükki. Ja ma käisin laulukooris, mulle väga meeldis. Siis veel korvpallitrennis ja tegin kooliteatrit.
JKR: Vot see kooliteater on ju ka nagu poliitika.
LH: Kooliteatrit tegime Kandle kultuurimajas. Esimesel aastal oli meil lavastajaks Rain Simmul. Me mängisime Jevgeni Švartsi „Tavalist ime“. Natukene naiivne, aga tore lugu – selle etendusega käisime ka kooliteatrite festivalil, me ei võitnud seda…
Aga järgmisel aastal tuli uus lavastaja, Kalev Kudu, kes pigem oli oma suundumuselt avangardistlik. Ja tema laekus ning teatas, et teeme André Gide „Halvasti aheldatud Prometheust“. On ka eesti keeles sihukene Loomingu Raamatukogu raamat. Kuna see oli juba modernne lähenemine, siis kõigile väga meeldis. Etendus oli puhas avangardism. Me ei mänginud laval, vaid saalis keset inimesi. “Mänguruum” oli piiratud köitega. Keset saali oli kuhjatud hulk prügi ja etendus toimus keset prügi. Ja etendus lõppes sellega, et läbi saali kõndis alasti noormees,
JKR: (Imestunult) Kas tõesti sina?
LH: See ei olnud mina! Et kui täna jalutaks läbi saali paljas noormees Led Zeppelini muusika saatel, siis ilmselt võiks see rohkem diskussiooni tekitada kui toona. Toona lepiti kokku, et see on kunst. Selle etendusega võitsime ära Viljandi kooliteatrite festivali. Toonasest trupist on ka tänaseks mitmeid tuntuid teatrikorüfeesid välja koorunud. Ain Mäeots ja Taago Tubin näiteks.
MR: Inimesed ei tea, et tegelikult oled sa kirglik karaokelaulja.
LH: (Vehib käega) Enam ammu ei ole. Pole käinud ka ammu enam laevaga sõitmas.
JKR: Karaoke sarilaulmine on inimese elus märkimisväärne episood ja sellel peame pikemalt peatuma.
LH: Aasta oli 2008 ja mina mõtlesin, et peaksin abikaasale eelseisvate pulmade puhuks midagi kinkima. Ja kuna ma töötasin sel ajal Vikerraadios, siis läksin ühel hetkel Jaan Elgula juurde ja ütlesin, et tead Jaan, ma leidsin ülilaheda “New York, New York” soundtracki, et võiksin proovida seda sisse laula. Ja laulsingi. Siis tegin eraldi plaadid ja jagasin kõikidele oma sõpradele ja pulmalistele välja ja lõpuks tuli see ka pulmas esitlusele. Kuna sõbrad olid Vikerraadios, siis hakkas see ühel hetkel ka seal eetris tiirlema, aga õnneks mitte eriti palju ja nad on nüüd selle playlistist välja võtnud.
JKR: (Elavneb) Kuule! Aga jube popid on kõik laulusaated, mida sa ootad, mine ja pane publik proovile!
LH: (Muigab) Üks saade on see, kus nad arvavad, kas on laulja või ei… ja siis peaks ka mõtlema, et kumb pool valida!
JKR: Kas sa Lavakasse ei tahtnud minna, kui kooliteatrit tegid?
LH: Ei. Kui me teatrit tegime, siis olid kõigil Lavaka mõtted, aga sel ajal oli meeletu konkurents. Jumal, milline järjekord ukse taga!
MR: Eks see pühamehe töö ole ju ka väikestviisi näitlemine?
LH: See on palju mitmetahulisem. (Õpetlikult) Ja mitte pühamehe töö, vaid jutlus. Seal on ka sisu. Kui õppisin Tartu Ülikooli usuteaduskonnas, alustas teaduskond töötamist peale 50-aastast pausi. Ning kui Moskvas toimus putš 1991.a augustis, siis ma mõtlesin, et ma tegin vale valiku – kui putš läbi läheb, panevad teaduskonna jälle kinni. Õnneks läks kõik ikka teistmoodi.
Mul on väga hea meel, et usuteadust õppisin, nägime nii laia spektrit õppejõude: Iisraelist Saksamaani, Itaaliast Inglismaani. Selles mõttes oli see haridus vägev – maailma ajalugu, filosoofia, keeled, retoorika – hästi palju erinevaid tahke, mida õppida ja uurida. Ma olen küll seda meelt, et teoloogia on kõige parem humanitaarharidus. Ega ilmaasjata ole ta ka üks kolmest klassikalise ülikooli distsipliinist arstiteaduse ja juura kõrval.
JKR: Siis hakkasid sa hoopis ajakirjanikuks, mitte papiks?
LH: Alustasin TV3st. Minu tänane hea kolleeg Enn Eesmaa, oli sel ajal uudiste peatoimetaja, keda ma juba hästi tundsin. Ühel hetkel läksin tema jutule, et Enn, mis oleks, kui sa annaksid mulle võimaluse? Enn arvas, et olgu, tule ja vaata üks päev kõrvalt, kuidas asjad käivad. Järgmisel päeval anti mikrofon pihku ja mine võttele. See oli päev, mil Valter Ojakäär tähistas oma 75. sünnipäeva. Ja minu kõige esimene intervjuu TV3s oli Valter Ojakääruga – tema plaadikogust ja plaatidest. Ta hakkas intervjuu käigus järjest riiulist plaate välja võtma, üks oli rariteetsem kui teine. Valter Ojakäär oli Eesti popmuusika ajaloos asendamatu inimene.
JKR: Huvitav, et nii paljud poliitikud on olnud ajakirjanikud. Näiteks Postist, Liivimaa Kullerist on ülikirev kamp läbi käinud, kellest paljud on hiljem poliitikaga seotud.
LH: Liivimaa Kuller on ka see koht, kus minu teada mõeldi ka lugusid välja!
MR: Kuule, ole nüüd, igal pool mõeldi välja.
LH: Mina pean ütlema, et mina ei ole oma elus veel ühtegi lugu välja mõelnud. Välja arvatud paari esimese aprilli lugu. Ja üks lugu rääkis sellest, et kaitseminister Hansoni varastatud portfell leiti üles. Siis, kui tegime järjekordse loo sellest, et kohtuprotsess kestab, helistas üks väga vihane televaataja ja ütles, et miks te räägite, et protsess läheb edasi, kui portfell leiti ju üles.
JKR: 1990ndatel sai poliitikas ja ajakirjanduses oluliselt rohkem nalja kui praegu.
LH: Ma arvan, et siis ei olnud need asjad veel nii täpselt välja kujunenud. Et toimetas ringi selline suur tsunft, kes suhtlesid tihedalt omavahel. Vabadust oli seetõttu rohkem. Täna on need raamid väga selgelt paigas. Ajakirjandus on üsna selgelt raamitud tegevus, mis kajastab ühiskonnas toimuvat ja protsesse. Samal ajal poliitikale on samuti väga selged raamid antud. Poliitika peab tegelema ühiskonnaelu korraldamisega ja otsuste langetamisega. Me oleme lõpuks muutunud reeglite ühiskonnaks. See regulatsioon on tekitanud selle, et varasemat paindlikkust on vähem. Üleregulatsioon ei aita meile kunagi kaasa. Aga kui me ei otsi lahendusi, siis tekib see probleem, et ühiskonna arengus jääb mingi samm astumata. Siin on alati kaine kaalutlus ja arutelu oluline. Meie elu on täna oluliselt keerulisem, oleme täna ELis, NATOS. Ja seal on mängureeglid, mida peame jälgima.
JKR: Õudne on siis, et kui ühiskond muutub selliseks, et inimesed hakkavad end liiga tõsiselt võtma.
LH: (Mõtlikult noogutades) Sellega täiesti nõus, et kui inimesed hakkavad end liiga tõsiselt võtma, siis mingi osa inimlikkusest kaob. Jäävad järgi normid, käsud ja reeglid, mis pärsivad kõike. Ka seda, et inimestele suudetakse andeks anda. Meie sellise kristliku taustaga maailma üks postulaat on, et antakse ka andeks, kui nähakse, et inimene on kahetsenud. Ka julmalateenistusel on ju nii, et kõigepealt kahetsetakse pattu, siis saadakse andeks.
JKR: Kui ennast huumoriküllaselt ei suuda võtta, siis on midagi nihu. Sa ei tõuse ju hommikul üles, ei vaata peeglisse ja ei mõtle eneseküllaselt, et assa raisk, ma olen spiiker.
LH: (Naerab) Ma tõusen hommikul üles esimese teadmisega, et koer tahab õue. Ja siis mõtled, et oled isa ja lapsed peavad kooli jõudma ja siis jõuad kümmet asja veel mõelda enne seda. et peaks jõudma kuskile tööle. Viimasel ajal on mul see jama, et näen unes mingisuguseid Riigikogu episoode ja need on peaasjalikult seotud mingisuguste hääletustega. Kas ma ei jõua istungi juhatamisele kohale või juhtub midagi hääletamisega.
MR: Kas sa unes seda undamist ka näed, no seda signaali, mis saali kutsub?
LH: See on tõenäoliselt tempel mällu igaveseks. Ma arvan, et see on trauma, mis jääb. Sellele helile on võimatu mitte reageerida.
JKR: See on intervall nimega kvart. Sama, millega algas Eesti ja Nõukogude Liidu hümn muideks. Jube asi, ilmselt kõik kuulevad seda unes, kes Riigikogus on. Aga – kas sa tahaksid veel midagi proovida, mida veel jõudnud ei ole?
LH: Ajakirjanduses olen läbi käinud telest, raadiost, ajalehest, olen teinud veebi. Kogu spekter. Ja tekib see küsimus, et kas teha edasi või teha midagi muud. See oli ka põhjus, miks ajakirjandusest lahkusin. Minu hea tuttav Raul Rebane ütles, et tema lahkus ajakirjandusest siis, kui sai aru, et spordiuudiseid lugedes pulss enam üle 60 ei tõuse. Kui seis on selline, siis tuleks leida mõni muu väljakutse.
MR: Siis, kui viibutad haamrit seal Riigikogus, saan aru, et pulss on üle 60 kogu aeg?
LH: (Mõtleb) Oleneb hetkest. Kui on muudatusettepaneku hääletus ja seejärel võetakse kohe 10 minutit vaheaega, ega selle peale pulss väga ei tõuse. Samas, kui perekonnaseaduse eelnõu on vastu võetud ja sa tead, et tegemist on mitmeski mõttes ajaloolise otsusega, mis lõpetab selle igikestva ja täiesti tulutu diskussiooni ja annab inimestele võrdsed õigused, siis pulss tõuseb.
JKR: Riigikogu on ju mäng oma valijale, tegelikult seal on rollid, mida sa kas mängid välja või ei.
LH: Mina olen alati hinnanud neid riigiteatris mängijaid, kes on jäänud iseendaks. Ja kõik, kelle puhul see võlts tuleb kohe saalist väljudes ilmsiks – ma ei ole osanud seda hinnata. Vaatamata kogu sellele tsirkusele olen osanud hinnata neid inimesi, kes jäävad iseendaks. Kui tehakse ühtemoodi ja siis välja minnes öeldakse, et tegin seda ainult sellepärast, et saada tähelepanu… See on nagu teater, mis on ebasiiras. See võib ühel hetkel töötada aga see on ikkagi võlts. Minu kogemus ütleb, et varem või hiljem selline ülemängija või võltsidel emotsioonidel mängija jääb vahele.
JKR: Kuidas sul musta huumoriga on? Üks asi, mida arukas poliitik kindlasti vajab, on absurdi- ja musta huumori taju.
LH: Musta huumoriga on mul üsna hästi.
MR: Ma arvan ka, et Lauril on sellega kõik hästi. Juba on klassikasse läinud see lause: lahendus on see, et tuleb leida lahendus.
LH: (Naerab) Selliseid lauseid ei ole poliitikas väga palju! Üks on see, et tuleb likvideerida pankade likviidsus.
