ARHAILISE KÕNEPRUUGI JÄLJED: Keeleuurija Arnold Mandel proovib mõistatada, kuidas kõlas muinaseesti keel ning usub, et Läänemere põhja- ja lõunakaldal elas ühtne muinasrahvus.
Põnev oleks rännata ajamasinaga muistse Eesti pinnale ja kuulata, kuidas kõlas meie emakeel näiteks 800 aastat tagasi. Paraku saab selle kohta teha vaid oletusi, sest fonograafi esimeste salvestusvõimaluste ajaks oli osa iidsemast keelekõlast juba ammu sajandite sügavikku haihtunud. Siiski mitte päris jäljetult.
Hõimupuu toekam oks
Ometi leidub usutavaid vihjeid ka eesti muinaskeele kunagise kõla aimamiseks. Üks neist väärib erilist tähelepanu. Jutt käib vanimast meieni jõudnud eestikeelse täislause ülestähendusest: „Laula, laula, pappi.“ Lugedes neid sõnu kergelt punkteeritud rütmis (esimest silpi pisut pikemalt kui teist), märkame midagi väga tuttavlikku. Justkui oleksime sellesarnast lauset kuulnud alles üsna hiljuti ja üsna lähedal. No muidugi – meie põhjanaabrite suust teiselpool lahte.
Soome keele positsioon ei olnud 13. sajandil sedavõrd tugev, et ulatus mõjutama meie saarlaste kõnepruuki või Läti Henriku märkmeid. Pigem kõneldi toona mõlemal pool lahte ühe ja sama keele küllaltki lähedasi dialekte. Iseküsimus, kas seda ühiskeelt nimetada muinassoome või muinaseesti keeleks.
Fennougristiline terminoloogia soosib siin ühemõtteliselt meie põhjanaabreid. Tuntud keelepuus kordub tüvest ladvani ühe alusmõistena sõna „soome“. Eesti element pääseb pildile alles hargnemise lõppjärgus – läänemeresoome keelte läänerühma nelikus (soome, eesti, vadja, liivi).
Kahtlemata olid 19. sajandil, kui fennougristika teaduslik keelekasutus välja kujunes, siinsete hõimurahvaste seas kõige arvukamad ja edukamad just soomlased. Ja on seda ka praegu. Ent liikudes ajas 500, 1000 ja 1500 aastat tagasi, võtavad demograafilised ja majanduslikud jõujooned siinmail sootuks teise ilme.
Kaudse arvestuse kohaselt elas muinasaja lõpus eestlasi 150…200 000, soomlasi 50…100 000, vadjalasi ja liivlasi arvatavasti veelgi vähem. Muinasleidude rohkus meie Saaremaal, rannikualadel, Sakalas, Ugandis ja teisteski maakondades kõneleb tolle aja kohta üsnagi tihedast asustusest ning suhteliselt heast elujärjest. Seega võib kujundlikult väita, et mitme sajandi, vahest isegi terve aastatuhande vältel võrsus hõimupuu siinpoolse haru kõige toekam oks hoopiski Eestis, mitte aga Soomes või kuskil mujal lähinaabruses.
Segadusi pakkuv soomeugri
Eesti langes võõrvõimude alla enne, kui siinne rahvas oleks jõudnud loomulikku rada pidi ühtse riigi ja omakeelse kirjakultuurini. Seetõttu jäi kirjasõnas talletamata nii mõndagi olulist muinaseestlaste põlvnemise, mõttelaadi ja elukorralduse kohta. Võõrkeelsed kroonikad, arheoloogia ja geeniuuringud suudavad siin pakkuda vaid osalisi vastuseid, jättes rohkesti ruumi oletustele, hüpoteesidele, tõlgendustele, analoogiatele, ilukirjanduslikule fantaasiale. Kus aga midagi oletatakse ja tõlgendatakse, seal on ka sümpaatiad, antipaatiad, stereotüübid, eelarvamused, geopoliitilised hoiakud ja muud subjektiivsed mõjurid.
Tõelähedase üldpildi otsinguid kipub eksiteele kallutama ka anakronism – harjumuspäraste mõistete ja nende seoste valimatu ülekandmine ajalooliselt ebasobivasse konteksti. Eriti kui mõisted ise on hägusalt defineeritud ning teatud naaberkategooriate vahele on raske selget piiri tõmmata (hõim/rahvus, keel/dialekt jms).
Anakronismi mõjuvälja võib sattuda nii amatöör kui ka professionaal. Ainuüksi akadeemiliseks alusterminiks kujunenud soomeugri tekitab kronoloogilises kaugvaates parasjagu segadust ning toob pinnale vasturääkivusi mitme kandi pealt.
- Geograafiline aspekt. Uurali algkodust liikvele läinud sugulashõimud asustasid aastatuhandete jooksul laiu alasid põhja ja loode suunal. Miks on selle etnilise koosluse üldnimetust otsitud areaali servalt, mitte aga keskmest? Seega, miks just soomeugri, mitte aga näiteks mariugri või komiugri?
- Rassiline aspekt. Tõenäoliselt kandsid Uurali algkodu asukad suuremal või vähemal määral mongoliidseid näojooni (tumedad silmad-juuksed, laiad põsesarnad, vidukil silmavaade). Rahvaste pidevale segunemisele vaatamata on mõned neist joontest püsinud nähtaval ka pärast kodunemist uutes elupaikades, eriti arktilises vööndis, harvemini Volga aladel, üsna harva ka Lõuna-Eestis (Ed. Viiralt. Eesti neiu. Kuivnõel, 1942). Hoopis raske on aga kohata mongoliidsete näojoontega etnilist soomlast, kui Lapimaa põliselanikke siin omaette rahvana võtta.
- Keeleline aspekt. Ei asuala ega genotüüp, vaid just keel on see argument, mis võiks toetada versiooni soomlastest kui iidse etnilise koosluse tuumikrahvast. Ent ka siin on omad küsitavused ja vastuolud. Mida tähendas soome kirjakeele arenguloos nn dialektide võitlus 19. sajandi algupoolel? Miks jäid peale just läänemurded? Kas need kujunesid välja idamurrete arenemise loomuliku jätkuna või ilmusid Lääne-Soome pinnale juba valmis kujul kusagilt mujalt?
Kunagi ühtne rahvas
Ilmselt toimus soomlaste ärkamisajal tüüpiline konflikt uudsema ja iidsema vahel lahendusega esimese kui võimukama kasuks. Nagu see pool sajandit hiljem kordus ka eesti kirjakeele paika panemisel, kus tööstuslik Tallinn surus põlvili agraarse Tartu. Vahe oli vaid selles, et kui meil lõigati ühe ropsuga läbi hulk sidemeid muinaskeelega, siis Soomes need sidemed säilisid. Küll mitte niivõrd muistse karjala, kuivõrd ühe teise, pisut hilisema muinaskeelega.
Saamide taandudes Lapimaa suunas tulid nende asemele uued hõimurahvad idast ja lõunast. Kirjalike allikate puudumise tõttu on raske väita, kas põhiosa neist saabus maitsi, läbi Karjala, või meritsi, Eesti aladelt. Mõistagi ahvatleb „Kalevala“ lummus otsima soomlaste iidseid juuri eeskätt idast. Selle versiooni taustal jääb aga õhku rippuma küsimus, miks hakkasid Karjala kaudu läände liikuvad hõimud poolel teel kõnelema järsku eesti keelega väga lähedasi dialekte. Paratamatult vajab soome idasuunalise rahvusromantika kõrval vaagimist ka proosalisem hüpotees, mille kohaselt muistsed hämelased, põlissoomlased ja teised läänemurrete kõnelejad põlvnesid otseselt Eestist sisse rännanud uusasukatest. Ja et soome läänemurretele rajatud kirjakeel on justkui omalaadne ajamasin, milles kajab vastu muinaseesti kunagine keelekõla.
Muidugi võib kerge vaevaga leida musttuhat erinevust soome ja eesti keele vahel. Ent samas suurusjärgus saab neid erinevusi tuvastada ka eesti ja võru keele võrdlemisel. Teisalt jälle leiame võru ja soome keele vahel musttuhat sarnasust. See, et mainitud kolmikust kaht nimetatakse keeleks, üht aga murdeks, lähtub pigem geopoliitilistest kui lingvistilistest kaalutlustest. Tegelikult on neil kõigil ühine aluspõhi – hüpoteetiline muinaskeel. Loomulikult koosnes see rohketest paikkondlikest murretest, mis aga olid sedavõrd sarnased ja vastastikku mõistetavad, et nende kõnelejaid võib pidada ühtseks rahvaks.
