MEIE RAHVUSLIK VÄRVILINE TRAAT: Andres Herkel luges läbi 3346 lehekülge hilisklassik Mats Traati ja usub, et Traadi ning tema Palanumäe (Kuutsemäe) eepose tähendus saab aja jooksul vaid tõusta – mäge pidi üles!

Kohalikud ütlevad, et Palanumäe-nimeline talu on Otepää taga ka tegelikult olnud. Mitte kaugel Kuutsemäest, õieti sama mäe teisel küljel. Selle nime tõstis Mats Traat pisut eemale – sinna, kus oli tema sünnikoht Kuudse talu ehk nüüdse nimega Kuutsemägi. Gennadi Podelski „Suusabaasis on tantsupidu“ (1968) ei sündinud küll siin, kuid ilmestab seda, mis põlistalust sai – puhke- ja mäesuusakeskus.

Ilukirjanduse ja ajaloo vahekord

Vanasti kirjutati „Kuudse“ just d-ga ja hääldati teises vältes, nüüd on „Kuutsemägi“ sujuvalt kolmandasse vältesse läinud, nagu ei reeda ka sealne maastik meile varem olnud aegu. Keele ja meele üleminekud on salapärased ning kui raamatud ei ütleks, siis ei oskakski aimata, et Kuudse kohanimi pärineb eesnimest Konrad. Siit sugeneb küsimus, kas sel Konradil on omakorda side Kotteriga, kes oli Traadi romaanisarjas üks Palanumäe peremehi ja legendaarse Hendrik Susi isa.

Nõrkus vanade koha- ja isikunimede vastu, soov siduda neid kaasaja ja hämara minevikuga on üks põhjusi, miks olen end tundideks ja päevadeks Traadi hirmpaksude köidete vahele unustanud.

See on Eesti lugu, suur ajaloojärg, mis vaatleb ühiskondlikke ja eluolulisi muutusi 60 aasta jooksul, kui Hendrik oli Palanumäe peremees (1885–1945). Koos eellooga „Puud olid, puud olid hellad velled“ on panoraam veel 40 aastat pikem. Kokku sajand. Ilukirjanduse ja ajaloo vahekord on Traadil umbes samasuguses tasakaalus nagu kohanimede kasutamine. Kõik suuremad paigad – raudteejaamad, lähemad ja kaugemad külad – on autentselt edasi antud. Erandiks on sarjas keskne Tsirgusilma vald, mida pole kunagi olnud. Tsirgusilma õige nimi on Arula. Talu- ja isikunimede, konkreetsete inimsaatuste puhul on autor ilukirjanduslik.

Võib-olla ta kunagi veel avaldab oma prototüüpe, kuid kohustust ei ole, eepose-mõõtu suurtekst seda ei eelda. Küll on levinud arusaam, et Hendrik Susi üheksas poeg, oma vanimast poolvennast pool sajandit noorem Hind Palu on tegelikkuses Mats Traat ise või vähemalt tema teisik. Noor Hind on sarja sümboolne lõimija, sest sama ürgset nime kandis algusaja tundliku meelega peategelane – Hind Raudsepp.

Põhjamaade romaanitraditsioon

Kogu see Traadi teosestik kuulub Põhjamaade eepilisse romaanitraditsiooni, mille keskmes on maa ja töö, võitlus ellujäämise nimel, pärimus ja juured. Lähedases võtmes kirjutasid Selma Lagerlöf, Knut Hamsun, Sigrid Undset, Anton Hansen Tammsaare, Trygve Gulbranssen ja paljud teised. Nagu Hind on oma esimestest vendadest pool sajandit noorem, nii tuleb ka Traat oma sarjaga esile eelkäijatest hiljem. Üks selle traditsiooni viimane suurteos, Vilhelm Mobergi neljaosaline „Väljarändajate romaan“ ilmus 1949–1959 (eesti keeles 2002–2009 Anu Saluääre tõlkes). Traadi neljaks köiteks jagatud ja koguni kolmeteistkümnest eraldi romaanist koosnev lugu ilmus 1979–2010.

Tõsi, 1979. aastal, kui tuli „Puud olid…“ ei aimanud ilmselt kirjanik isegi, kui kaugele ta välja jõuab, või et üldse saab Eesti saatust nii avameelselt kujutada. Kaheksa aastat hiljem tulid „Võim“, „Vald“ ja „Aja pilkaja välja“ – kõik veel noore Hendriku elust.

Kius ja võitlus

Alguses on romaanid õhemad, aga köide köitelt edasi minnes kasvab detailirohkus ja toimunu seos poliitilise ajalooga. „Puud olid…“ on viimaste köidete kõrval väike poeetiline visand, pigem proloog kui sarja pärisosa. Viimane raamat „Õelate lamp“, mis on mahult võrdne nelja-viie esimese romaaniga, kujutab Teist maailmasõda ajaloolase täpsuse ning läbielaja valuga. Suurt pilti joonistavad Palanumäele jõudvad ajalehed, raadiosõnumid ja eelviimase poja Lembitu sõjaajaseiklused. Kui „õelate lamp“ on korra põlema pandud, siis on seda raske kustutada – hirmu-, viha- ja kättemaksuahelast ei saada välja.

Aga võimsat ajastuesitust on ka eespool. Võtkem kasvõi kolmekümnendate algust kujutav „Haamri all“, kus vananev Hendrik – endine vallavanem ja hinnatud peremees – peab ahastavat võitlust talu allesjäämise nimel. Kiusavad nii oksjonihaamer, tuleõnnetus kui ka äärmine vaesus. Süüdlaseks on majanduskriis, aga eeskätt vekslivõltsijast vanima poja tekitatud kahjud. Hendrik ja ta pojad ehk Susi ja kutsikad on üldse Palanumäe eepika üks põhialge. Pojad aina lähevad ja Hendrik tunneb, et kes korra läinud, sellest tagasitulijat enam ei ole. Või kui tullakse, siis ainult hädaga, kui on kuskil midagi viltu läinud. Ise Hendrik poegadelt abi ei saa.

Naistega on „tõnevahe“, aga need kipuvad Hendrikul surema. Maiga on tal kokku kaheksa last, siis tulevad Lilli, Paula ja Helmi, kes kõik sünnitavad Hendrikule ühe poja. Viimasega mees ei abiellu ja siit tuleb väikese Hinnu hingemure – miks isa ei andnud temale oma nime. Kõik naised on kaasaelamisega kujutatud, samuti salapära kiirgav teenijatüdruk Margret, kellega Hendrikul on salasuhe ning kes end lõpuks – vist mitte küll ainuüksi Hendriku pärast – linaleoauku uputab.

Palanumäe on Traadi suur sümbol – mägi ja põlistalu ja Hendrik Susi isakuju. Mobergil lähevad rootsi talupojad nälja eest Ameerikasse, side koduga kestab kirjades, kuni lõpuks lakkab. Tammsaare Vargamäel ja Palanumäel on sarnast kude, kuid ometi on erinevuski suur. Tammsaarel otsivad Andres ja Indrek inimlikku tõde – üks Vargamäel ja teine sealt minnes. Palanumäel kõrgub mägi suure sümbolina inimeste ja nende saatuse üle.

Torni rusud

Vana Kotter uskus ja nägi mäe peal maajumala enda toimetamist. Hendriku eluajal see motiiv taandub, kuid mitte täielikult. Mäeselga tuli harida, see oli osa talust. Eesti ajal ehitati maa mõõdistamiseks triangulatsioonitorn. Selle vastu hakkasid huvi tundma kodumaa loodust imetlevad linnasaksad, kes taluhoovist hoolimatult läbi saalisid. Ilmusid esimesed suusatamismotiivid. Selline „maajumala kodu“ uus kasutusviis oli ootamatu nagu mitmed sarjas kujutatud ajalookäänud. Esimene torn lagunes. Uue ilmasõja aegu püstitati mäele uus vaatlustorn, mida tuli parašütistide eest valvata. Valvemeeskond seati otse Palanumäe tarre. Kui venelased lähenesid, lasid taganevad sakslased torni õhku, aga see jäi ohtlikult tilbendama, varisedes lõplikult mõne aja pärast.

„Õelate lambi“ alguses on motiiv, kui Hendrik läheb nelja pojaga (kõik eri naistelt) ja pojapojaga mäele, et esimese torni rususid kaeda: „Mäe otsas, vaatetorni rusude juures taandusid äkki kõik perekondlikud lahkhelid, seal tõusis Palanumäe rahvas argielust kõrgemale. Kui nad oleks iga päev torni otsa roninud, ehk siis ei oleks tülisid tekkinudki, sest mäelt kaugusse vaadates tundusid kodused asjad nii pisikesed ja tühised“ (4. köide, lk 169). Mägi on püha maamärk ja vaimse kasvu sümbol, mis aitab hetketi argisest kõrgemale tõusta. Hinnule turgatab mäe peal meelde kunagi isa jutus vilksatanud maajumal.

Monument keelele

Palanumäe on ühtaegu suur monument keelele. Kõik dialoogid kõlavad Otepää murrakus. See ei tee ehk lugemist kiiremaks ega kergemaks, aga see on võimas. Sellest, et Palanumäe lugu on keele lugu, kirjutab Mart Velsker pikemalt Keeles ja Kirjanduses (2012, nr 4).

Niisamuti tõstaksin ilmunud arvustustest esile Jaanus Vaiksoo tähelepaneliku üldistuse lõhnade kirjeldamisest romaanisarja eri osades („Lõhnav Palanumäe“, Keel ja Kirjandus, 2012, nr 5). Asta Põldmäe on Loomingus (2016, nr 12) vaadelnud esimest ja viimast osa. Kirjanduse kitsam tsunft on Traadi meistriteose saamist jälginud ja kõrgelt hinnanud.

Mina oma „poliitikatööpaguluses“ olin jõudnud varem lugeda kolme ja poolt romaani, nüüd võtsin suvetöö korras seni puudunu läbi.

Memuaare oodates

Lugejana on mul soov, et autoril jätkuks jõudu kirjutada memuaarid. Vahest on see temale liiga kerglane žanr, aga lugeja tahab teada, milline on tegelikult olnu ja kirjanduse vahekord.

Romaanisarja võimsust ja pikkust puänteerib selle ootamatu lõpp, kui Hind emaga Palanumäelt lahkub. Vana Hendrik jääb üksi. Mis saab Hinnust? Mis saab teistest vendadest – olgu romaanitegelastest või Matsi pärisvendadest? Eriti lahtine on sõja ajal vangilaagrist põgenenud Ilmari saatus. On vaid kuulda, et tal sündis poeg, kes sai vanaisa nime – Hendrik Susi. Hind ja Hind, Hendrik ja Hendrik. Ainuüksi selle topeltpoeetika pärast ei nõustu ma ühegagi, kes näeb Traadi sarjas pessimismi süvenemist.

Mats Traat on korraga nii põhjamaise eepilise romaani hilisklassik kui ka Jaan Krossi mõõtu ajalookirjanik. Nii saab Traadi ja Palanumäe (Kuutsemäe) eepose tähendus aja jooksul vaid tõusta – mäge pidi üles! Kaasaegsetena oleme suutnud selle väärtuslikkust veel liialt vähe näha ja hinnata. Meie aeg ehk ongi teistsugune, kiirustav ja lüheldaste tekstidega ärplev. Seda hinnatavam on suveräänse kirjutaja teekond mäkke – mitte Kuutsemäelt hooga alla, vaid vastuvoolu.

LOE ISE:

Mats Traat. Minge üles mägedele I–IV

Tartu: Ilmamaa, 2008–2010.

903 lk + 935 lk + 808 lk + 700 lk

Koguteoses sisalduvad romaanid:

„Puud olid, puud olid hellad velled“ (1979)

„Võim“ (1987)

„Vald“ (1987)

„Aja pilkaja välja“ (1987)

„Must sõda (1994)

„Umbne suvi“ (1994)

„Metsaline näitab ennast“ (1994)

„Peremees võtab naise“ (1997)

„Muld lõhnab“ (1999)

„Valge lind“ (2000)

„Haamri all“ (2001)

„Naised ja pojad“ (2006)

„Õelate lamp“ (2010)