FILMIMAAILMA HAPUKURK. KUI HAPU TA TEGELIKULT ON? Imelike Filmide Festivali (IFF) esisiil Harly Kirspuu tutvustab suviste kassahittide tausta.
Nüüd kui suvi on läbi saanud ja kõik kobivad vaikselt oma urgastesse tagasi, on veel ehk mõnel meist meeles meediatrall, mis käis “Barbie” ja “Oppenheimeri” filmide ümber. Need on kaks kardinaalselt erineva tonaalsuse ja teemaga kinopilti, mida pea kõik käisid vaatamas ja isegi need, kes ei käinud, rääkisid nendest. Stuudiod on viimastel aastakümnetel hakanud planeerima meeletute eelarvetega mängufilmide ajastamist suve peale, seda aga tulemustega, mis ulatuvad seinast seina – on kohe klassikaks saavaid, aga ka selliseid filmitükke, mida mitte keegi ei vaadanud ega mäleta. Nüüd uurimegi seda teemat natukene lähemalt.
Suvel pimedusse? Lollakad olete?
Iseenesest puhtkontseptsiooniliselt on ju kinomaailmas täiesti arulage ajastada suuri kassahitte suve peale. Aga siinkohal tasub meelde tuletada, et kui suured rahad on taga, siis ei juhtu miski kogemata ning tegelikult on Hollywoodi põhitegijatel juba praegu teada, millal nad millise teose esilinastuse ajastavad millisesse kuusse aastal 2026 või 2027.
Aga mõelge nüüd ise: suvi võimutseb, lapsed on maale vanaema juurde saadetud või ajavad linna peal omi asju, igatahes kooliasjade pärast nendega jamama ei pea, soe on, päike paistab, mere äärde saab ujuma minna ja üks vabaõhuüritus kruvib end teise külge nii kinni, et iga päev toimub neid mitu. Ja siis tulevad suured filmitegijad ja ütlevad, et kuulge, sõbrad, nüüd istuge mitu tundi haudvaikuses kuskil pimedas ruumis ja vaadake filmi. Kes kurivaim sellega nõus peaks olema?
Aga näe, inimesed on. Kuigi suvise kassahiti ehk inglise keeles summer blockbuster’i olemus on tegelikult uus ja see, et keegi seda üldse vaatama läheb (selle asemel, et teha oma ajaga sõna otseses mõttes ükskõik mida muud), on kätteõpetatud harjumus – mitte mingi traditsiooniline põlvkonna kaupa edasikandunud traditsioon, vaid miski, mis praeguse kuju sai tegelikult alles seitsmekümnendatel.
Aga et kogu see kujunemislugu oleks selge, alustame päris algusest. Alustame tummfilmidest.
Filmile on kombeks kümme minutit korraga
Kõigepealt natuke tehnilist poolt. Nagu siin seerias on korduvalt ära mainitud, siis tummfilmide ajastul paugutati välja mitu filmi päevas.
Üks asi oli see, et kuna heli nagunii ei olnud, sai teha ühes ruumis mitut filmi samaaegselt, teine asi aga ka see, et tolleaegsed tehnilised lahendused ei võimaldanud valmistada linateoseid, mis oleks pikemad kui kümme minutit (filmile lihtsalt ei mahtunud rohkem korraga peale ja ka prožektorid ei pidanud tuleohtliku nitraatfilmiga kauem sõprust).
Seega, ühest küljest sigakiire, teisest küljest sigaodav ja kolmandast sigalühike.
Mingil hetkel asjaolud paranesid, hakati tegema ühte filmi mitmele filmirullile. See tõi kaasa vahemängude mõiste, sest enamik asutusi, kus filmitehnika oli, omasid jätkuvasti ainult ühte prožektorit, see aga tähendas, et oli vaja pakkuda kinopublikule mingeid vahepalasid, kuni kinotehnik filmirulle vahetas. Nii et kui te vaatate näiteks “Monty Pythonit”, kus siin-seal tulevad ka vahemängud, siis teate, kust see inspiratsioon pärineb – püütonid olid ju kahekümnendates noored kutid ja nende isad olid olnud see sõjaeelne kinopublik, seega vahemängude kontseptsioon oli neile tuttav.
Ühel hetkel hakati kasutama kahe prožektoriga lahendust, kus kinotehnik sai vahetada üht kinolinti samal ajal, kui teine mängis, aga see oli ainult suuremates kohtades (Eestis on näiteks selline variant säilinud Narvas, endises Kreenholmi klubi kinos, kus on isegi prožektorid alles ja mille kinosaalis toimetab praegu Narva Art Residency kino Amalie).
Näita mida tahes!
Aga mida see tähendas kinokülastajale või filmitegijale? Laiemas plaanis seda, et stuudiod võisid näidata, mida tahes ja millal tahes, sest esiteks ei lukustatud kinopublikut mitmeks tunniks kuskile ruumi kinni, kuna lindid vajasid vahetust, ning teiseks olid filmid legendaarselt pirtsaka nitrofilmi peal, mis iga väiksema komplikatsiooni korral võisid lihtlabaselt põlema minna, seega mitmetunniseid eeposi nagunii keegi ei julgenud teha.
Pealegi oli tummfilmide ajastul – ja hiljemgi – kino kui selline siiski uus ja äge asi, kõik tahtsid näha liikuvaid pilte suurel ekraanil.
Enam-vähem koos helifilmidega saabusid filmilintide tootjate poolt ka sellised lahendused, mille kasutamisega ei kaasnenud ilmtingimata väljavaade, et filmiseansi lõpuks on kinomajast ainult suitsevad müürid alles. Sellest tulenevalt sai ka pikemaid liikuvpilte teha.
Aga stuudiote ülemused ikkagi kartsid tõsisemaid asju näidata suveajal, sest inimestel oli sada muud asja teha kui kuskil kottpimedas konkus mingit ekraani vahtida koos paarikümne või paarisaja jumala võõraga. Sellele lisaks oli tol ajal tavaline praktika, et kui uus film tuli, siis see jõudis sinu kohalikku kinno täpselt siis, kui see jõudis, ja sellist varianti nagu praegu, kus mingi teos tuleb igal pool välja ühel ja samal päeval, ei olnud lihtsalt olemas.
Siseneb Spielberg ja avanevad Lõuad
Mängureegleid muutis Steven Spielberg. Praegu on ta elav filmiklassik, aga seitsmekümnendate alguses oli temagi suht suvaline noor kutt, kellele meeldis filme teha.
Kuskil viibis Universali filmiprodutsent David Brown, kelle naine töötas Cosmopolitani kirjandusosakonnas, oli kuulnud mingist uuest raamatust nimega “Jaws” ja ütles oma mehele, et sellest võiks täitsa äge film tulla. David koos oma kolleegi Richard D. Zanuckiga lugesid käsikirja läbi, said aru, et võiks küll, ostsid sisuliselt kommiraha eest (praeguses vääringus miljoni dollari kandis) filmiõigused ning siirdusid tegudele.
Esimene valik, filmiveteran John Sturges jäi ära – väidetavalt rahalistel põhjustel –, teise valiku lasid nad ise lahti, sest härra režissöör ei teinud haidel ja vaaladel vahet.
Aasta oli 1973 ja produtsendid olid püstihädas, kui nende uksele prõmmis mingi Spielberg. Too polnud veel isegi Spielberg ja polnud tilligi teinud, olles just eelmisel aastal televisioonist kinofilmidele üle läinud oma “The Sugarland Expressiga”, mida mitte keegi ei mäleta ja mida avalikkus polnud selleks hetkeks isegi näinud. Küll aga oli Steven algmaterjaliks olnud raamatu läbi lugenud ja talle see meeldis.
Kogemata tehti ajalugu
Brown läks muid asju tegema, Zanuck ohkas raskelt, et see Steven vähemalt teeb vaaladel ja haidel vahet, vaatame, mis ta oskab, ning võttiski ta režissööriks. Eelarvet anti talle 3,5 miljonit, filmimiseks aega 55 päeva ja öeldi, et kui sa selle valmis saad, võid teha mis iganes filme ise tahad.
Filmimine läks raskelt, pneumaatilised haid läksid kogu aeg katki ja ka muidu toimus sada häda. Et Universal kogu operatsiooniga totaalselt ei häviks, mõeldi välja uus asi – mis oleks, kui teeks esilinastuse igal pool korraga? “Jawsi” lõpparve oli küll ainult 9 miljonit, aga mõeldi, et kui seda näidatakse igal pool samaaegselt, mitte mitme nädala või kuu jookusl, siis ehk jäädakse vähemalt hädapärast nulli.
“Lõuad” ilmus avalikkuse ette 20. juunil 1975 ja, noh, nulli jäädi. Jäi veel ülegi, sest lõplik kassatulu oli 475 miljonit dollarit ja nipet-näpet peale. Kõik said aru, et suvel saab küll kassahitte luua, lihtsalt asju on vaja ajada natuke teisiti – kui lasta kinotükk välja ajal, kui inimestel on teha kõike muud kui kinos käia, peab nimetet tükk välja tulema korraga, sest kui see jõuab igasse maakolkasse mitu kuud hiljem, peab kogu aeg muretsema, kas see annab rahaliselt välja.
Kui töötab, siis ei paranda
Kui inimestel on aega üle, et rannas peesitada ja kontsertidel hulkuda, siis see tähendab, et inimestel on aega ka kinos käia ning järgmistel aastatel hakati tootma summer blockbuster’eid, mis on saanud popkultuuri klassikaks, sest, noh, kõigil oli aega neid vahtida.
Esimene “Alien” (1979) näiteks. Või esimene “Indiana Jones” (1981). Mõlemad said endale ka rea järgesid, just suvisele turule suunatuid. Samal ajal aga võttis Spielberg stuudiobosse sõnast: kui nad olid öelnud, et peale “Jawsi” tee, mis tahad, küsis neilt 10,5 miljonit, valmistas 1982 “E.T.” ja teenis nimetatud stuudiobossidele 792 miljonit ilusasti tagasi.
1990-ndatel tekkis üldises huvis teatud vajumine, aga nullindatel hakati superkangelase filme tegema: “Spiderman” (2002), “Batman Begins” (2005) ja must tuhat muud teost, mis baseerusid Ameerika koomiksitel, mida Eestis kunagi avaldatud ei ole, aga mida isegi siin massiliselt vaatamas käidi (“X-Men”, “Avengers”).
Suvine kinoskäik ei ole siiski ainult hulludele ja ilmselt – pärast Spielbergi – ei hakkagi kunagi olema.