ENESETSENSUURI VALUSAD VITSAD: Imelike Filmide Festivali (IFF) esijalg ja mittetulundusühingu Võõras Mure palgaline filmiprodutsent Harly Kirspuu tutvustab, mida vanasti võis ja ei võinud inimestele filmi kui meediumi kaudu näidata. Mis oli lubatud laiemale seltskonnale kui sa ise, su vend ja su venna koer? Kirspuu tutvustab seda Hollywoodis aastakümneid valitsenud Haysi koodeksi näitel.
Ajalooliselt on olnud filmitegemise kui protsessi üks peamisi nurgakive küsimus, et mida riiklik tsensuur läbi laseb või lubab üldse ilmarahvale esitada. Eestis on praegu selles osas imelihtne: meie kehtiv põhiseadus ütleb, et riigis tsensuuri ei ole ja kogu laulupidu. Seevastu leidub ka täiesti arenenud riike, kus asjad nii lihtsalt ei käi. Näiteks konfiskeeris Austraalia toll kümmekond aastat tagasi ühelt anonüümselt meesterahvalt „Caligula” täisversiooni DVD, sest kuigi nimetatud linateoses pole ühtki austraallast ja too riik polnud asjakohase teose valmimisega ühestki otsast seotud, ei lastud härrasmeest selle koopiaga ikkagi riiki sisse, sest tegemist olevat liigräige pornofilmiga, millel maailma väikseimale mandrile asja pole.
Ajalooliselt juhtub sageli nii, et kui tekkis moodustis, mida saab tänapäeva mõttes filmitööstuseks pidada, võtsid kuskil sajandi eest kõik riigid nõuks, et peab ikkagi mingisuguse valiku tegema, mida inimesed näha tohivad ja mis käib üldise moraali pihta, et kellegi silmad seda või teist filmikunstitükki tunnistada võiks. Jällegi, see oli enne viimast maailmasõda ja hiljemgi nii absoluutselt igas riigis.
Algsed ajad
Kõige tuntum ja filmiajaloosse sügavaima pitseri vajutanud sarnane asi oli ilmselt Haysi koodeks (Hays Code, ametlikult Motion Picture Production Code) – USA filmidele seatud koodeks, mis kehtestas filmitootjatele enesetsensuuri. Koodeks sai nime Ameerika Filmiliidu presidendi Will H. Haysi järgi, kes juhtis selle väljatöötamist.
Paar aastat tagasi olen siinsamas artikliseerias rääkinud Hollywoodi anarhiaajastust. Ameerika Ühendriikide filmitööstus on koondunud Hollywoodi mitte sellepärast, et see oleks olnud näiteks maksude osas rahaliselt kasulik või et see olnuks kuidagi eriliselt ilus piirkond, kus oleks saanud ägedaid filme vändata, vaid sellepärast, et põgeneti Thomas Alva Edisoni eest, kelle käes oli enamik filmitehnoloogiaga seotud patente ning kes tahtis nende kasutamise eest mõistagi raha saada.
Vaatame Ameerika vanimaid filmistuudioid: Walt Disney, kelle loodud ettevõte omab praegu praktiliselt kõike, mida saab kirjeldada sõnaga „asi”, alustas tegevust Kansas Citys; Metro Pictures loodi Floridas; Samuel Goldwyn seenior oli üleüldse Poolas sündinud ning kinotükke hakkas valmistama New Jerseys; Louis B. Mayer Pictures sai oma stardi samuti Uus-Inglismaa kandis (kolm viimast panid 1924 seljad kokku ja sündis Metro-Goldwyn-Mayer ehk siis kõigile tuntud MGM). Warner Brothers – samuti Poola immigrantide loodud ettevõte – tekkis Marylandi; Fox Filmsi algkodu oli New York, Joseph Schenk, kes lõi 20th Century Picturesi, oli tegelikult hoopis sündinud Jaroslavi kandis ning kinoasjandusega hakkas tegelema samuti New Yorgis (kahe viimatimainitud stuudio liitumisest sai 1935. aastal meie kõigi poolt tuntud ja armastatud 20th Century-Fox) jne – see nimekiri on lõputu.
Moraalijüngrite kontsentratsioon
Kui te vaatate nüüd Ameerikamaa kaarti, siis mida te seal näete? Hollywood on kõigi vanade stuudiote sünnikohtadest kaugemal kui siga kuust ning just nimelt sellepärast, et keegi ei tahtnud filme tehes kogu saadud raha Edisonile tasuda – too jäi USA idarannikule ning ei näinud mõtet minna teise mandri otsa filmimeestelt patenditasusid nõutama.
Siiski tekkisid kinotegelastel probleemid, sest kui igaüks võis teha, mis ta tahtis, siis täpselt nii tehtigi – ehk siis filmiti valmis täpselt seda, mis parasjagu pähe tuli. Juriidilisi piiranguid ei saanud otseselt kehtestada, sest nagu me teame, on USA põhiseaduses esimene parandus, mis tagab sõnavabaduse – seega kui keegi, kes oskas kaamerat kasutada, otsustas hakata linateoseid valmistama, ei saanud keegi teda seaduse järgi takistada, kui ta päris pornot ei teinud (mitte et pornofilme ei tehtud – tehti küll, aga salaja, sest varem mainitud sõnavabadust laiendas pornograafilistele ja erootilistele teostele Ameerika Ühendriikide Ülemkohus mitme järjestikuse otsusega alles kuue-seitsmekümnendatel).
Aga mis sa siis teed, kui sa elad eelmise sajandi esimeses pooles, üldine suhtumine on puritaanlik ja kõik kohad on rajusid moraalijüngreid täis, aga seadus ei luba sul filmimeestele midagi kõlblusest või moraalist heietama tulla?
Hollywoodi putku pannud filmiinimesed otsustasid, et kui riik filmindust ja seal tehtavat sisu ei tsenseeri, peab ennast ise tsenseerima hakkama. Siinkohal tasub meelde tuletada, et nähtus, mida me tänapäeval nimetame massikultuuriks, oli eelmise sajandi kahe- ja kolmekümnendatel alles tekkimas ning moralistidel oli filmikultuur ja filmiasjandus kogu täiega samamoodi pinnuks silmas, nagu meie ajal on osa kodanike meelest kõigis maailma hädades süüdi vägivaldsusele kalduvad arvutimängud.
Täiesti ogarad reeglid
Esimene Haysi koodeksi versioon saadi valmis 1927, aga see oli sisuliselt lihtsalt paber – väga kedagi ei huvitanud, mis seal kirjas on, keegi sellest kinni ei pidanud ja Ameerika Filmitootjate Liit ei viitsinud seda reaalsuses väga rakendada ka. Rakendamisega hakati tegelema – ja sealjuures äärmiselt jõuliselt – 1934.
Tingimused, mis nimetatud koodeksis seisid, võiks võtta kokku mõistega „väga karm”. Ning seda mitte ainult tänapäeva liberaalse lääneliku ühiskonna mõistes, vaid ka tolle aja ühiskondlise taustsüsteemi ja kehtivate ühiskondlike tavade ning normide järgi.
Tahad teha filmi või telesaate, kus kuskil stseenis on näha tualetipotti? Olge lahked, ei saa.
Tahad näidata abielupaari kasvõi niisama voodis näiteks juttu rääkimas? Unusta ära.
Tahad näidata rassidevahelist suhet? Nalja teed? Rassidevahelised abielud muudetakse Ülemkohtu otsusega üleriigiliselt legaalseks alles 1967 ju!
Mõtled, et võiks näidata rassilisi, seksuaalseid või muid vähemusi heas valguses või mingilgi määral võrdsena keskmise valge heteromehega? Nalja teed? Ei lähe läbi.
Arvad, et võiks teha teose, kus tuleb kasvõi poole sõnaga juttu seksuaalhügieenist või suguhaigustest? Segi oled läinud?
Tahad et su filmitükis kasvõi mainitakse sünnitamist? Ära isegi kujuta ette.
Nagu näha, olid kirja pandud piirangud äärmiselt jaburad. Eks see esimene versioon oli ka väga oma aja laps, mille kaudu on selgelt näha, kuskohas asus Ameerika Ühendriikide ühiskond üldiselt. Muudes riikides näiteks ei tehtud suuremat probleemi, kui mõnes filmis näidati mõne rassilise vähemuse esindajat positiivses valguses, sest Euroopa riikides neid naljalt ei leidunud, enamik tänapäeval eksisteerivaid riike olid veel koloonia staatuses ning Ladina-Ameerika riikides olid näiteks indiaanlased olnud – vähemalt paberil – päris Hispaania ja Portugali ajast peale kõigi teise kodanikega võrdsed (seevastu esimene USA indiaanlane sai Ameerika kodakondsuse 1927).
Vahepealsed ajad
Haysi koodeksit hakati muidugi algusest peale nudima – peamine nõrk koht selles oli, et dokumentaale või dokumentaalidega sarnanevaid filmiteoseid võis ikkagi teha, kui käsikiri tundus moraalijüngritele meele järgi – tuttavaimad näited on ilmselt tuhandete kanepisõprade lemmik „Reefer Madness” (1936), mille järgi kanep viib kas vanglasse, hullumajja või kirstu neng selle (omamoodi) järg „Sex Madness” (1938), mille järgi abieluvälised seksuaalsuhted viivad täpselt samade tulemusteni.
Miks on Haysi koodeks nii tähtis? Sest Hollywood hakkas maailma vallutama. Tootmismahud olid võrreldes teiste maailma maadega täiesti uskumatud ning nendes riikides, kus oli riiklik tsensuur ning mõni filmivalmistaja tahtis teada – näiteks Suurbritannias või Norras või Eestis – et miks tema riigi tsensorid mingeid napakaid reegleid välja mõtlevad, said nood öelda, et palun väga, Ameerikas pole ametlikult mingit tsensuuri, seal ei lase filmitegijad ise sellist linateost kinodesse, nagu sina tegid.
Muidugi, nagu juba öeldud, ei võetud alguses Haysi koodeksit väga tõsiselt, seega lipsas läbi nii mõnigi filmilint, milles leiduvad stseenid oleks tänapäeva mõttes käsitletavad lastepornona (pildil leidub üks kuulsamaid selliseid teoseid, mida ükski mõistlik filmiajaloolane avalikkusele kättesaadavas artiklis nimepidi ei nimeta – sest perverte on igal pool –, aga mida me kõik teame).
Uuem ajastu
Natukene hakkas asi muutuma peale viimast maailmasõda. Lihtsalt tuli järsk põlvkonnavahetus (sest miljonid mehed olid sõjas surma saanud ja uus põlvkond võttis omaks hoopis uued tõekspidamised – tollal revolutsioonilised, aga praegu täiesti normaalsed asjad nagu „naised võivad tööl ka käia ja ei ole oma abikaasa omand”).
Sealt hakkas Haysi koodeks vaikselt langema. Probleeme oli mitu – esiteks välismaiste filmide Ameerikasse tulek. Itaalia sõjajärgsest „uuest lainest” tekkis Itaalia exploitation. Tollel maal mingit laadi tsensuuri enam ei eksisteerinud ning kui mõni kino USA-s otsustas näidata sedalaadi toodangut, siis Ameerika Filmitootjate Ühingul polnud midagi teha, sest Haysi koodeks ju Itaalias ei kehtinud ning filminäitajaid endid kaitses juba varem äraseletatud USA konstitutsiooni esimene parandus. Samuti hakati Ameerikas filmima linatükke, mis ametlikult olid dokumentaali laadi, aga sisu seletas inimese bioloogiat ja seksuaalseid funktsioone ning oli seega mitteametlikult softcore-porno. Kõigele lisaks hakkas sõja järel levima televisioon, mille tehtud toodang Haysi alla ei käinud, sest tolle puhul jutt käis ikkagi filmitööstusest, mitte millestki muust.
Kuna USA filmitegijad pidid võitlema oma vaatajate pärast, aga seda mujalt tulnud teostega, mille tootjamaades oli igasugune tsensuur kaotatud, hakkas koodeks oma aega ära elama. Esimene voodis filmitud paar jõudis ameeriklaste silmade ette 1947 (praeguseks ammuunustatud sari nimega „Mary Kay and Johnny”), esimene kord näidati üldlevinud teoses tualetti 1957 („Leave it to Beaver”) esimene rassidevaheline suudlus tuli teleekraanidele 1967 („Star Trek”, William Shatner ja hiljuti igavestele võtteplatsidele lahkunud Nichelle Nichols) ja nii edasi.
Lõpetuseks
Viimastel aastatel keegi Haysi koodeksist suurt midagi ei pidanud, ajad olid muutunud, moraalijüngrid ajale jalgu jäänud ning selle viimane, juba üsnagi liberaalne variant lõpetas kehtivuse 1968.
Kas seda oli üldse vaja? Mina filmitegijana pean mainima, et mulle küll ei meeldiks, kui keegi mulle tuleks rääkima, mida ma tohin või ei tohi filmilindile üles tähendada. Seega on tegemist ammumöödunud konservatiivse ajastu märgiga.
Aga selle eest oli see märk, mis muutis filmitööstuse näo selliseks, nagu me praegu seda teame.
