Suur Argentina kirjanik Jorge Luis Borges kinnitas, et süžeesid on kirjanduses kõigest neli, ja liiatigi arvas ta, et kaht nendest on võimalik ühte liita, nii et järele jääb ainult kolm.
Mina aga kavatsen pajatada teile kakskümmend neli lugu, mis võiksid pretendeerida maailmakirjanduse neljanda süžee kohale.
NELJAS SÜŽEE: Jelena Skulskaja maailmakirjanduse sarja 17. lugu. Rumeenia kirjanik Mihail Sebastian lõi lugejat ja vaatajat lohutava teose „Nimetu täht“. Ta ei sunni kedagi iga hinna eest taipama, milline määratu suur filosoofiline probleem lihtsavõitu armuloo tagant terendab. Ja kas keegi ei taipagi? Või taipavad seda kõik?
Maailmakirjanduses on kaks kuulsat väikelinna, kus nendest läbi kihutav kiirrong kunagi ei peatu, mistõttu raudteejaamas tunglevad lootuse kaotanud provintslased saavad üksnes mõne sekundi jooksul vaadelda, kuidas nendest vilksatavad nagu võbeleval impressionistide maalil mööda õnne poole kihutajate näod ja rõivad. Need on Gülleni linn šveitsi näitekirjaniku Friedrich Dürrenmatti „Vana daami visiidis“ ja rumeenia näitekirjaniku Mihail Sebastiani „Nimetu tähe“ linnake, millel pole isegi nime. Mõlemas lavateoses kordub peaaegu sõna-sõnalt sündmuste käiku määrav stseen – luksuslikust jõudeelust pärit ekstsentriline daam satub väikese kolkalinna raudteejaama perroonile. Dürrenmatti näidend on kirjutatud 1956. aastal, Mihail Sebastiani oma valmis 1942 ja jõudis lavale juba 1944. aastal.
Purupaljaks tehtud autor
„Nimetu tähe“ kooliõpetajast peategelase põhiline pahe on lugemiskirg. Ta sai hakkama koletu teoga ja soetas endale pöörase hinna eest haruldase astronoomiaraamatu, mis kutsus linnarahvas esile üleüldise pahameele. Tema majja tungib hilja õhtul valvas kolleeg, kes nõuab seda kuritegelikku raamatut näha… Kas mitte sedasama lugu ei arendatud edasi Ray Bradbury kuulsas romaanis „451° Fahrenheiti“, milles kuulutatakse sõda raamatutele ja kõik inimesed, kellel on kodus kas või üksainuski raamat, muutuvad kurjategijaks? Bradbury romaan ilmus aga 1953. aastal.
Suured kirjanikud ei häbene kunagi võtta teistelt üle süžeesid, võtteid, fakte ja detaile, sest nad arvavad siiralt, et nemad võtavad ametivendadelt klaasikilde, aga sätivad need raami nii, et neist saavad briljandid. Ent see, kuidas Mihail Sebastian purupaljaks tehti, on siiski harukordne näide.
Tema näidendi „Nimetu täht“ lavastus Bukarestis 1944. aastal kujunes sensatsiooniks, kuid autori nime afišil ei olnud, sest Sebastian oli juut ja järelikult ei tohtinud tema teosed Rumeenia teatrite lavale jõuda. Sebastiani sõbrad mõtlesid välja loo sellest, kuidas näidendi kirjutas tagasihoidlik provintsiõpetaja (võiks lausa öelda, et teose peategelane), ent lavastuse edu oli niivõrd rabav, et vaatajad tahtsid seda õpetajat omaenda silmaga näha. Politseinikud sõitsid läbi ümbruskonna koolid, kuid ükski õpetaja ei olnud midagi kirjutanud… Seepeale tunnistas ennast autoriks ühe näitlejanna abikaasa, kes ei andnud Sebastiani välja, kui uurija teda üle kuulas…
Aga järgmisel ehk 1945. aastal sõitis 37-aastasele Sebastianile otsa veoauto, mis ta sõna otseses mõttes seina sisse surus, ja võib pidada tõenäoliseks, et tegemist oli Nõukogude eriteenistuste ettevõtmisega… Traagiliselt said surma või tapsid ennast ka „Nimetu tähe“ esimese lavastuse osatäitjad…
Sõja ajal kitsenes kirjaniku sõprade ring järsult, nad muutusid suisa silmanähtavalt ning suurem osa nendest võttis juudisoost sõpradest lahti öeldes omaks natside ideed – neist said Eugène Ionesco maailmakuulsa näidendi „ninasarvikud“. Ionesco oli Sebastiani üks väheseid tõelisi, nende sõprusele truuks jäänud kaaslasi, ja 1959. aastal kirjutas ta „Ninasarviku“…
Kui lõpevad rööpad
Tänapäeval tuleks „Ninasarvikut“ arvatavasti tõlgendada märksa avaramalt – autor võis seda tahta või mitte tahta, kuid tema absurdistlik mõistujutt näitab, kuidas hirm hävitab inimeses järkjärgult suutlikkuse iseseisvalt mõelda ja survele vastu panna ning sunnib teda omaks võtma ükskõik millist, isegi kõige võikamat ideoloogiat, kui see annab talle lootust ellu jääda.
Ent ka „Nimetut tähte“ on ju võimalik tõlgendada kui kohutavat poeetilist metafoori: on olemas tilluke linnake, kus lõpevad täisväärtusliku elu rööpad, ning siia sattunud inimene ei sõida enam kunagi minema, vaid allub siinse eksistentsi nõmedatele ja alandavatele reeglitele – noortel on raudteejaamas viibimine keelatud (et kellelgi ei oleks aimu mingisuguse muu ruumi olemasolust), täiskasvanud ei tohi raamatuid lugeda, mitte kellelgi ei õnnestu ennast varjata naabrite valvsa pilgu eest. Inimväärikust on võimalik säilitada ainult ühel viisil ehk taeva poole pöördudes.
Peakangelane Marin on noor astronoomiaõpetaja ja tema aeg on öö, mil taevas süttivad tähed ning naabrid uinuvad ega jälgi teda enam. Ta on avastanud uue tähe. Tõsi küll, tema tähte ei ole näha läbi ühegi teleskoobi, vaid see on olemas üksnes tema arvestustes, kuid täht lubab tal ennast ümbritsevast tegelikkusest lahti rebida ja lennata sinna, kus ta on vaba!
Rong peatus
Formaalselt võttes on näidendi süžee küllaltki lihtne – rongist astub perroonile ekstsentriline, tujukas, hellitatud ja imekaunis Mona. Ta kannab selga paljaks jätvat kujuteldamatult veidrat kleiti ja tema käekotis ei ole raha, vaid ainult kasiino žetoonid. Ta on oma armukese Grigiga tülli läinud ja tema juurest põgenenud. Ta veedab siin väikeses linnakeses kõigest ühe öö ning seejärel leiab Grig ta üles ja viib Bukaresti. Kuid selle ainsa öö jooksul jõuab Mona kohtuda Mariniga, jõuab näha tähistaevast, kus on avastatud uus täht, jõuab astronoomi armastama hakata ja saada päris tõega õnnelikuks, ent lõpuks naaseb ta siiski endisesse harjumuspärasesse ja tühja ellu. Tema kaaslane Grig on kutseline mängur, mis tähendab seda, et ta elab nagu Maringi maailmas, mida ei ole olemas, ja on samuti põgenenud tegelikkusest teise universumisse, mida valitsev etteaimamatu rulett on ju ka midagi tähistaeva taolist… Aga kui tühine on Grigi valik ja kui suursugune on Marini oma!
Selle näidendi kirjutamise ajal luges Sebastian igal hommikul üha uusi ja uusi juutide õigusi piiravaid korraldusi, mis tegid temast paaria ja heidiku. Tema ise nimetas ennast kaseks, kes on kasvanud juhuslikult üles männimetsas, kust teda tahetakse minema ajada, kuigi tema juured on sügaval kodupinnases ja mingit muud mulda ta ei tunne ega soovigi tunda. Ta päästis ennast loometööga. Aga sõbrad, kolleegid ja nood lõbusad semud, kelle seltsis ta oli harjunud kohvikus istuma ja ennast õnnelikuks pidama, tõmbusid temast eemale, lahkusid Grigi kombel uude pruuni ruumi, vakatasid ja aheldasid ennast teadvust hävitava ruleti külge.
Näidendis on õigupoolest paika pandud inimkonna elu range hierarhia, kus on olemas ülemine, keskmine ja alumine osa. Ülemine ja alumine ots hoiduvad tegelikkusest võimalikult kaugele – üleval tõustakse taevasse, all laskutakse kasiinosse –, ent banaalne, igav, rasvunud, rumal ja ennastimetlev vahepealne osa võtab tegelikkust alati just nimelt säärasena, nagu see on. Isiklike pürgimusteta keskmikele muutuvad kuulujutud olemasolu tähtsaimaks sisustajaks. Rongi alla jäänud part ja temast valminud luksuslik piduroog on asi, millest saab lõputult kõnelda. Nende jälitamine, kes loevad raamatuid, on teravaid elamusi pakkuv ja meelt lahutav jaht. Huumor linlaste kirjeldamisel läheb tasapisi üle vihkamisega piirnevaks irooniaks. Nõmedad ja haledad reeglid võetakse tingimusteta vastu ega põhjusta kõhklusi ja proteste, rumalus võidutseb ning tallab maha pisimadki mõtete ja tõeliste tunnete võrsed.
„Nimetut tähte“ on palju kordi kinolinale toodud ja Mona rolli on unistanud täita erinevate riikide kauneimad näitlejannad. Ja siin teile palun naljakas lugu Nõukogude filmikunsti ajaloost – 1978. aastal jõudis ekraanile Sebastiani näidendi põhjal vändatud Mikhail Kozakovi film, aasta hiljem aga valmis Mark Zahharovi film „Seesama Münchhausen“, mis räägib legendaarsest parunist, kes ennast ise juukseidpidi soost välja tõmbas ja sooritas hulganisti muidki imepäraseid vägitegusid. Lõpukaadris tõuseb parun Münchhausen mööda nöörredelit taevasse – ta rebib ennast lahti labasest ja rumalast Maast, kus keegi ei taha tema naljadest, metafooridest ja mänglevatest mõtetest aru saada, ta loobub ümbruskonnaga kompromissile minemast, ta naeratab ning on valmis kõikide oma väljamõeldiste eest eluga maksma ja tõestama, et need on reaalsemad kui see armetu ja maalähedane tegelikkus. Mitte midagi ei ole olemas, on ainult tühi ruum ja nöörredel, mis kulgeb taevasse. Sellessesamasse taevasse, mida vaatles aasta varem koos Monaga uue tähe avastanud Marin, ning too taevas tõrjus tagaplaanile ja korvas mõttetu virelemise hüljatud linnakeses.
Oleks ekslik pidada „Nimetut tähte“ pelgalt liigutavaks looks üks öö kestnud armastusest, mille järel Julia pagendusse saadetakse, sest niisugune on kõigest selle paljudele kirjanikele, teatrimaailmale ja filmiloojatele mõju avaldanud näidendi kõige esimene ja silmanähtav kiht. Mona reetlikkusest teada saanud Grig ütleb: „Mul on niisugune tunne, et kõik, mis sinuga juhtus, ei leidnud aset mitte siin, vaid kusagil kaugel, võib-olla Kuu peal.“ Mona vastab: „Suurel Vankril, Grig.“
Jah, Mihail Sebastian avastaski uue süžee – süžee elust põgenemisest nii, et selleks ei olegi vaja kohalt liikuda ega kuhugi sõita. Selline põgenemine on oma olemasolu konteksti tohutu laiendamine kuni tähistaeva ääretuseni. Autori ja tegelase säärast hoiakut on kaunis raske mõista, midagi samalaadset teoks teha on aga kangelastegu, milleks oli võimeline Mihail Sebastian ise.
Läkitus lugejale
Maailm teab muistsetest aegadest saadik näiteid selle kohta, kuidas inimestel on õnnestunud ennast talumatust elust eraldada ja eksisteerida omaenda ruumis. Tavainimese teadvusele on kangelaslikud erandid siiski koormavad ja Mihail Sebastian lõi lugejat ja vaatajat lohutava teose. Ta ei sunni kedagi iga hinna eest taipama, milline määratu suur filosoofiline probleem lihtsavõitu armuloo tagant terendab. Ja kas keegi ei taipagi? Või taipavad seda kõik?
Laval ringi lippavad klounid ja ebardid jäävad vahetevahel seisma ja nihutavad õige veidi kõrvale maski, mis oleks neile otsekui näo külge kasvanud. Linnal silma peal hoidev ja vanemate klasside tüdrukuid jälitav valvas õpetajanna mademoiselle Cucu leebub Monaga vesteldes ootamatult, omandab inimlikud jooned ja tunnistab, et selles linnas ei ole võimalik elada, sest siin pole midagi hingata, imetore Marin on aga süüvinud oma teadusse ega märka midagi enda ümber. Ja tuleb välja, et raudse, kategoorilise, alati ja kõikidele märkusi tegeva vanatüdruku sees elavad hellus, mida kellelgi ei ole senimaani vaja läinud, ning valmidus armastada, erutuda ja hoolitseda… Kõik oleks võinud olla teisiti, kui poleks olnud linnakest, selle reegleid, selles virelemise lootusetust…
Marin šokeerib linna ja väikekodanlased on rabatud – tema majas saatis öö mööda mõistatuslik imekaunis naine… Meenub Heinrich Bölli romaani „Klouni silmaga“ tegelane Hans Schnier, kes sõidab pärast armuküllast ööd trammis ja on õnnelik, kuid inimesed Hansu ümber ei tunne tema näol seda õnne märgates mitte midagi peale vihkamise ja tülgastuse ning Hans tajub esmakordselt, et on oma armastusega terve maailma vastu mässama hakanud. Ja see stseen pandi kirja 1963. aastal…
Iga inimene seisab aeg-ajalt raudteejaamas – ta valib oma elule suunda, ta otsustab, millise peatuseni ta tahab sõita, ta võtab või ei võta endaga kaasa pagasit või ta siis lihtsalt seisab, kujutades endale ette, et on rongis istuv reisija, kuigi reisijaks saada ei ole talle selles elus määratud. Nõnda tunglevad raudteejaamas ja vaatavad mööduvaid ronge ka „Nimetu tähe“ noorukesed koolitüdrukud, kellel ei ole astronoomiast sooja ega külma. Õpetaja aga loodab, et neil veab, et mitte tema, vaid nemad hüppavad kunagi vagunitrepile ning kihutavad teise ja imeilusasse ellu – imeilusasse nende arusaamise kohaselt. Nende kujutelm sellest, mis on imeilus, õpetajat just liigselt kaasa ei haara, ent ta ei pea nende valikut ka halvaks, sest igaühele antakse midagi vastavalt tema vaimujõule ja suutlikkusele avardada seda konteksti, milles ta oma eksistentsi tunnetab.
Tumm einelauas
Esialgu tahtis Mihail Sebastian panna oma näidendile nimeks „Suur Vanker“. Säärane nimetus oleks kutsunud tundlikke vaatajaid sagedamini taevast silmitsema ja selle ilust vaimustuma. See oleks olnud üpriski romantiline ja härdameelne, sest tähistaeva imetlemine kuulub ju õrnade tundeelamuste menüüsse koos kastehelmes sirelioksa ja sooja vihmaga, mis kutsub naervaid armunuid vanasse onnikesse varjule pugema.
„Nimetu tähega“ kaasneb aga sootuks teistsugune häälestus. Kõne all on täht, mida ei ole võimalik näha, ehk siis see moraalne toetuspunkt, mille inimene on kohustatud endas ise kasvatama. Kasvatama visaduse, mehisuse ja innustusega. Kõiki õnnetusi ja hädasid naeruks ja vaimustuseks ümber sulatades. Ma küsisin kunagi suure animafilmide looja Juri Noršteini käest, mida teha siis, kui maailm kokku variseb? Ta vastas, et kuni on veel leht paberit ja pliiatsijupp, hakkab tema kuni viimase sekundini joonistama. Ma langetan pea inimeste ees, kes on võimelised mitte üksnes niiviisi otsustama, vaid ka oma otsuseid täide viima.
Hüljatud, alandatud ja maatasa tambitud Mihail Sebastian istus sellal, kui teatris toimus tema näidendi ettelugemine, väikeses einelauas. Kui lugemine oli lõppenud, pistsid näitlejad karjuma, et tahavad selles geniaalses lavateoses esineda. Mihail Sebastian ise ei kuulnud einelauas neid hõikeid, kuid oli kohutavalt ärevil ja ootas. Lõpuks tuli teatrist usaldusväärne inimene, kes teatas, et näidend kutsus esile vaimustuse.
