KOKKUPUUTEPUNKTID LÄBI AJA: Tartu Ülikooli muuseumi, Kumu kunstimuuseumi ja Eesti Kunstiakadeemia 2021. aastal alanud ühine uurimisprojekt vaatleb kunsti ja teaduse suhet erinevates valdkondades 19. sajandist kuni tänapäevani. Jaanika Anderson Tartu Ülikooli muuseumist tutvustab projekti ja Kumus avatud näitust „Kunst või teadus“.
Kunstiteosel on võim haarata vaataja oma lummusesse, kutsuda esile emotsioone ja kujundada väärtushinnanguid. Ka teaduspildid ei ole üksnes illustratsioonid, vaid neil on niisama tugev olemus, mille võimuses on kujundada ja levitata teadmisi. Teaduspildi loomise juures mõtlevad ilmselt vähesed teadlased kunstist, teadmine vajab kuju ja vormi – visuaalset väljundit, et anda seda edasi ja teha mõistetavaks.
Pilt teaduse teenistuses
Kunstist eristab teadusillustratsiooni fakt, et teadmiste edastamisel tuleb kunstnikul vältida subjektiivsust, mis on üks selle valdkonna suuremaid ohukohti. Teaduspilt ei täitnud ega täida praegusajalgi kriteeriume, mida kunstiteoselt eeldatakse – selliseid nagu esteetiline väärtus, emotsioonide väljendamine, uudse ja individuaalse vaatenurga esitamine ning originaalsus. Inimesed sageli ei seosta teadust kunstiga, kuigi on näinud õpikutes, teadusraamatutes ja tänapäeval ka tele- või arvutiekraanil ohtralt illustratsioone, mille loomise taga seisab alati keegi. Esmapilgul realistlikes ja detailitäpsetena näivates teadusjoonistes on sageli annus kunstniku leitud lahendusi, kus üldistamine, skematiseerimine ja värvivalik aitavad paremini kujutatavat mõista.
Teaduses ja õppetöös on pildil olnud alati tähtis koht. Alates mikrobioloogiast kuni astrofüüsikani aitavad nii lihtsad diagrammid kui ka keerukad mudelid ja ülitäpsed joonistused silmaga nähtamatut nähtavaks muuta, ideid kirjeldada, õpet näitlikustada, teadlasel ennast väljendada ja õppijal uusi teadmisi omandada.
Sageli on teaduslike probleemide lahendamisel abi just protsesside visualiseerimise oskusest. Pikka aega oli joonistamine ainus meetod, mis võimaldas nähtusi selgelt ja detailselt edasi anda.
Vaatamata fotograafia kiirele arengule 19. sajandil püsis joonistamine visualiseerimisel olulisel kohal. Erinevalt fotost on joonisel võimalik esile tõsta kõige tähtsamat. Näiteks võimaldab anatoomiline joonistus lihtsustada ja rõhutada olulist ning kõrvaldada segava tausta või ebavajaliku info.
Esimesest illustreeritud õpikust
Ka tänapäeval võime küsida, milleks meile arvuti vahendusel või joonistatud teadusillustratsioon, kui saame haarata fotoaparaadi ja kohe pildistada. Siiski, kõike pole võimalik püüda fotole või videosse. Kunstnik, kes on koolitatud tegema teadusillustratsioone, töötab koos teadlastega ja suudab visualiseerida ja tuua ellu erinevad objektid ja olukorrad, mis aitavad neid paremini mõista. Vajadus kunstnike järele, kes on võimelised illustreerima teadust, on kasvanud ka teaduse ja tehnoloogia arenedes. Me oleme võimelised tajuma informatsiooni ning koguma andmeid väga väikesel ja suurel skaalal neid ise nägemata. Kunstnikud saavad võtta need andmed ja luua üldsusele mõistetava illustratsiooni.
Ehkki tänapäeval tuntakse muret kasvava põlvkonna liigse sõltuvuse pärast (liikuvate) piltide maailmast, on pildid olnud alati maailma selgitamiseks ja mõistmiseks olulised.
- sajandil hakati pedagoogikas hindama pildimaterjali olulisust. Sellist seisukohta jagas üks toonaseid mõjukamaid pedagoogikateoreetikuid Jan Amos Komenský (Comenius), kes rõhutas, et õppijal peab tekkima vahetu visuaalne ettekujutus sellest, millest parajasti räägitakse. Ta avaldas lastele mõeldud pildiraamatu „Orbis Pictus“ (1658), mis on esimene illustreeritud õpik.
Õpetlaste joonistusoskuse omandamisest
Teadustööde laialdasem illustreerimine sai hoo sisse 19. sajandil, kui trükitehnika arenes ja illustratsioonide loomine odavnes. Enamasti omandasid ka teadlased ise õppe- ja uurimistöö käigus joonistusoskuse, kuid head kunstnikud olid ka teadusvaldkonnas üha enam nõutud. Neid hinnati, kuna sooviti ilmekalt esitada teadustöö tulemusi, illustreerida dissertatsioone, jäädvustada vaatlusi ning vormistada enda tehtud visandeid raamatutes ja ajakirjades avaldamiseks.
Tartu Ülikoolis tegutsenud embrüoloog Karl Ernst von Baer ei pidanud paljuks sõita korduvalt Berliini, et töötada seal koos andeka illustraatoriga, kuna tema uuringud vajasid jäädvustamist ülima kiiruse ja osavusega – munarakk ja embrüo tuli pildiks vormida ruttu, kuna need lagunevad kiiresti.
Pilti ei vaja üksnes teadlane oma tööprotsessi kirjeldamiseks ja tulemuste esitamiseks, vaid ka õppejõud ja üliõpilane omavahelises kommunikatsioonis.
Kuidas näiteks kirjeldada tudengile kunstiajaloo loengus hellenismiaegset Borghese võitleja skulptuuri? Kuidas iseloomustada nahale tekkinud joodikahjustust ja milliseid pingutusi peaks tegema, et kirjeldada Purkinje rakku arstitudengile?
19.–20. sajandil Tartu Ülikooli soetatud õppematerjalide läbilõige on jõudnud tänaseks Tartu Ülikooli muuseumi kogusse. Ainuüksi muuseumis on tuhandeid õppeotstarbelisi seinatahvleid, mudeleid ning joonistusi, mis on soetatud õppetööks. Rikkalikult õppematerjale leidub ka Ülikooli raamatukogus, loodusmuuseumis ning erinevates õppe- ja teadusüksustes, kus väike osa sellest veel on tänaseni kasutusel.
Ülikooli muuseumis moodustavad suurima osa arstiteaduse õppematerjal – ainestik ulatub anatoomiast, füsioloogiast, embrüoloogiast ja patoloogiast kuni hügieeniõpetuseni ning inimkeha lihaskonna kujutamisest kuni mikroskoobi abil üles joonistatud rakuni. See kõik kinnitab, et visualiseerimist on Tartu Ülikooli õppetöös oluliseks peetud juba pikka aega. Lisaks kirjasõnale on siin alati õpitud ja teadust tehtud ka pildikeeles. Kuidas iganes me üritame objekti või nähtust sõnadega kirjeldada, kerkib igaühe silme ette isesugune kujutis. Ega asjata öelda, et üks pilt on parem kui tuhat sõna.
Õppetöö
Pikka aega piirdus kõrgkoolides õppe illustreerimine graafiliste lehtede ja raamatute piltide näitamisega. 19. sajandi alguskümnenditel hakati valmistama suuri didaktilisi õppetahvleid, mis pidid aitama õpitavat omandada. Need enamasti 50–100 cm kõrged papptahvlid pidid olema esteetiliselt kaunid ning seinale riputatuna hästi nähtavad ka auditooriumi kaugemast otsast. Selliseid tahvleid valmistati sageli käsitsi ning nende aluseks võeti näiteks juba kunstniku ja teadlase koostöös valminud illustratsioonid raamatutest.
Trükikunsti areng muutis pildimaterjali hinna soodsamaks ja selle valmistamise kiiremaks. 19. sajandi viimasel kolmandikul sai alguse trükitud õppetahvlite kõrgaeg, mis oli veel 20. sajandi alguseski trükikodadele ja kirjastustele tulus äri. Õppematerjalide levikut kiirendasid ja lihtsustasid kataloogid, millest sai tellida nii nimetatud õppetahvleid, aga ka näiteks antiikskulptuure reprodutseerivaid kipskoopiaid ja ülitäpseid pabermassist valmistatud botaanilisi mudeleid.
Samal perioodil hoogustuski ka kõikvõimalike erinevate mudelite valmistamine. Taimeanatoomia õpetamisel võeti 19. sajandi lõpus ja 20. sajandil laialdaselt kasutusele autentsed, õigetes proportsioonides mudelid. Üleelusuurused mudelid, mis olid kuni 1500-kordsed suurendused taimedest ja nende mikroskoopilistest osadest, võimaldasid tutvuda ka paljale silmale nähtamatute detailidega. Erinevalt elusmaterjalist sai neid kasutada igal aastaajal ja need sobisid ka väikeste või lühikest aega säilivate taimeosade demonstreerimiseks.
Uurimisküsimused
Praegusel tormilise digiarengu ajastul on kunsti ja teaduse dialoog leidnud üha enam tähelepanu – kunstnikud ja teadlased otsivad omavahel kontakti väga erinevateks koostöövormideks. Tänapäeva maailm on täis pilte ja visuaalne kirjaoskus mängib igapäevaelus olulist rolli. Pilt ja teadustöö on samuti sageli lahutamatud.
Siiski on seni vähe uuritud kunsti ja teaduse suhteid ning kunstnike ja teadlaste koostööd. Traditsiooniline kunstiajalugu on praktiliselt välistanud teadlastega koos töötanud kunstnikud. Tagaplaanile on jäänud kunstnike osalemine koos teadlastega ekspeditsioonidel, eksperimentides ja teadusjooniste loomisel ning teadusillustraatori amet kui eneseteostuse võimalus on jäänud tähelepanuta. Siiski leidub ka väga tuntuks saanud kunstnikke, nagu näiteks Vivant Denon, kes käis 1798–1801 Napoleoniga ekspeditsiooni Egiptuses. Seal jäädvustas ta suurel hulgal muistiseid, mis rullisid hiljem lahti kogu maailma ees Vana-Egiptuse rikkaliku kultuuri.
Teadustööga seotud pildid on jäänud seni teadusajaloo uurimisfookuses tagaplaanile, kuna levinud on arvamus, et teadusillustratsioon pole ei kunst ega teadus, vaid pigem teadust toetav materjal. Enam tähelepanu on pälvinud teadusinstrumendid, nende valmistamine, areng ja kasutamine. Ometigi pakuvad õppe- ja teadustööks loodud pildid erinevaid võimalusi ja tänases seisus lausa nõuavad uurimist, interpreteerimist ja konteksti paigutamist.
Nii näitusel „Kunst või teadus“ kui ka sellega kaasnevas raamatus kombitakse võimalikke uurimissuundi ja otsitakse vastuseid küsimustele, mis seostuvad visuaalse materjali loomise ja kasutamisega ning sellega, milliseid sõnumeid pildid lisaks teadmistele edastavad, lisaks vaadeldakse naiste ligipääsu teadusele ja kunstile ning erinevate valdkondade vajadust pildiloome järele.
- detsembril aset leidval konverentsil läheme veelgi enam süvitsi ja tegeleme järgmiste huvitavate küsimustega: millised on kunstniku ja teadlase koostöö meetodid; milliseid oskusi ja eelteadmisi vajab teadustööde illustraator; miks teadus vajab pilti; milliseid sõnumeid teaduspilt edastab; kui palju on kunstnikul vabadust teadusillustratsiooni loomisel; milline on pildi roll teadmiste levitamises ja muutumises ning kuidas kasutatakse teadustöö tarbeks loodud pilti.
Näitus Kumus
Tartu Ülikooli muuseumi, Kumu kunstimuuseumi ja Eesti Kunstiakadeemia 2021. aastal alanud ühine uurimisprojekt vaatleb kunsti ja teaduse suhet erinevates valdkondades 19. sajandist kuni tänapäevani. Projekti eesmärk on teadvustada visuaalkultuuri tähtsust mitte ainult teaduse kujundamisel ja vahendamisel, vaid ka teadmiste loomisel ja kontrollimisel. Peamiseks uurimismaterjaliks on Tartu Ülikooli teadus- ja õppetööga seotud kollektsioonid ning erinevatesse Eesti mäluasutustesse jõudnud materjalid.
Tänaseks on projekti tulemusena valminud näitus „Kunst või teadus“, mis on avatud Kumu kunstimuuseumis 14.10.2022–19.03.2023 ja Tartu Ülikooli muuseumis 07.10.2023–01.09.2024.
Kuraatorid: Jaanika Anderson, Linda Kaljundi, Kadi Polli, Kristiina Tiideberg, Ken Ird
Näituse kujundus ja visuaalne identiteet: Jaanus Samma
Meediagraafika kujundus: Külli Kaats
Koordinaator: Magdaleena Maasik
Ilmunud on raamat: Anderson, J; Kaljundi, L; Polli, K; Tiideberg, K (toim.) (2022). „Kunst või teadus. = Art or Science“; Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus
- detsembril toimub Tartu toomkiriku valges saalis Tartu Ülikooli muuseumi aastakonverents teemal „Kunst või teadus“.
