JELENA SKULSKAJA NELJAS SÜŽEE: Suur argentina kirjanik Jorge Luis Borges väitis, et kirjanduses eksisteerib ainult neli süžeed – vähe sellest, kaks neist on tegelikult omavahel läbi põimunud, nii et alles jääb vaid kolm.
Oma jutustuses „Neli tsüklit“ kirjeldab ta lugusid, mida kirjanikud on pajatanud juba iidsetest aegadest alates: esimene, kõige vanem räägib kindluslinnast, mida ründavad ja kaitsevad tõelised kangelased. Kangelased teavad, et linna rünnatakse tule ja mõõgaga, et vastupanu on asjatu; tugevaim sõdalane, Achilleus, teab, et ta sureb enne, kui võit saavutatakse…
Teine, esimesega seotud süžee, räägib tagasipöördumisest. Näiteks nagu Ulysses, kes naaseb pärast kohutavaid reise võõrastel meredel ning peatusi tundmatuil saartel kodusesse Ithakasse.
Kolmas süžee kirjeldab otsinguid. See on Iason, kes purjetab koos argonautidega kuldvillaku otsinguile.
Ning neljas ja viimane kujutab jumala enesetappu. See on lugu Odinist, kes ohverdab end Odinile – iseendale, see on lugu Jeesus Kristusest, kelle tapavad roomlased.
Lugusid on vaid neli. Ja ükskõik, kui kaua me ka ei eksisteeriks, kui kaua meil aega poleks, jutustame me neid ikka ja jälle, ühel või teisel moel pidevalt uuesti.
Jorge Luis Borges on väljapaistev paradokside kirjapanija ja poeet. Ent iga paradoks ja iga poeetiline kujund puudutab mingil moel reaalsust – oma väljaütlemiste ilus.
Seepärast tahan ma teile rääkida 24 lugu, millest igaüks – vähemalt mu enda arvates – puudutab just neljandat süžeed. Ning igaüks neist on muutnud midagi põhimõttelist maailma kirjandusloos, mis omakorda tähendab, et inimkonna loos üldse.
NELJAS SÜŽEE, 1. LUGU: Jelena Skulskaja kohtumised maailmakirjanduse ning kirjanduse võimalustega. Esimeses loos kohtume Oidipuse ning tema morni eluga.
Kuningas Oidipus on ilmselt üks olulisemaid tegelasi antiiksetest aegadest, Sophoklese samanimelise tragöödia kangelane; tema järgi on nimetatud ka üks tuntumaid termineid psühhiaatrias – Oidipuse kompleks, mis kirjeldab poisi või noore mehe armastust oma ema vastu, ja mis päädib oma isa või ükskõik kelle vihkamisega, kellest ema hoolib. Pehmemas vormis, mis ei pruugi sugugi tähendada meditsiinilist diagnoosi, ilmneb seda küllalt sageli – näiteks siis, kui ema otsustab teist korda abielluda.
Ema ja isa
Tuletame meelde, kuidas Hamletit piinas tema ema – Gertrudi – abiellumine tema onu – Claudiusega. Üks keskseid stseene kirjeldab, kuidas Hamlet nõuab, et Gertrud ei heidaks enam iial Claudiusega ühte voodisse; kõige võikamate värvidega maalib ta emale vaimupildi, visandades, millist eeskuju ta annab kõikidele süütutele tütarlastele. Need muserdavad toonid toovad selgelt esile, kuidas ta ema tegu läheb talle märksa rohkem korda kui uue mehe Claudiuse tegu – kes ometi ülimalt tõenäoliselt tappis Gertrudi esimese mehe, Hamleti isa.
Hüppame mõne sajandi edasi ja peatume järgmisel lool, tänapäevastel populaarsetel vene dramaturgidel vendadel Presnjakovidel ning nende filmistsenaariumil „Kujutades ohvrit“. Seal otsustab noormees mürgitada oma ema ja kasuisa, et ennetada nende paratamatut ja etteaimatavat lähedust. (Tegelikult, muide, haarasin riiulist praegu üldse esimese ettejuhtuva raamatu; analoogiat kohtame me kõikjal läbi kogu kirjanduse ja draama.)
Tõsiasi on, et elu võtab aegajalt kirjanduselt üle juhtumeid, mida neis tegelikult üldse pole. Asi on selles, et kreeka vanemais tragöödiais ei kirjeldata armastust üldse kui eraldiseisvat süžee osa. Dramaturgid ei kasutanud armastust kui tõsist motiivi, viimaks tegevust edasi; niisiis Oidipus, kes legendi järgi abiellus oma emaga, ei märkinud ei müüdi ega ka Sophoklese jaoks üldse mingit tundelist rolli.
Oidipus ei abiellunud emaga seetõttu, et tundnuks ema vastu tugevat tõmmet, vaid abiellus kui eelmise kuninga lesega. Just see, mitte armastus ema vastu, sundis Oidipust valima Borgese kirjeldatud neljandat süžeed ja looliini, täiesti uut inimkonna ajaloos.
Jaht iseendale
Aga meenutagem korraks ka müüdi põhiliine: niisiis, Labdakose pojale kuningas Laiosele ennustati, et lapsest, kelle Iokaste võiks talle sünnitada, saaks Laiose enda mõrvar. Seetõttu keeldus ta Iokastega magamast, mis aga ajas tolle meele niivõrd mustaks, et ta jootis Laiose purju ja ahvatles ikka oma käte vahele. Kui nüüd sündis Iokastel poeg, torkas isa ta jalad naeltega läbi ning jättis Kithaironi mäele surema. Et aga saatusejumalad olid poisile pikemat elu ennustanud, leidis poisi üks Korinthose karjus ning viis ta Korinthose kuningale, kellel polnud lapsi. Poiss kasvas üles ja sai teada, et tema saatuseks on tappa oma isa ja abielluda oma emaga; niisiis jooksis ta kodust ära, kuna armastas Korinthose kuningat ja tema naist, keda oma vanemateks pidas. Ent kitsas mäekurus juhtus ta kokku oma tegeliku isa Laiosega ja tappis tolle tema ülbuse pärast. Seejärel sattus ta kokku koletisega, sfinksiga, koer Orthose ja kimääri sigitisega, kes andis igale möödujale mõistatuse ning tappis need, kes mõistatusele vastata ei osanud. Oidipus teadis õiget vastust, vabastas koletise poolt pantvangis hoitud linna, sai tasuks kuningakrooni ning abiellus endise kuninga lesega.
Ent paljude aastate pärast, kui ikka veel Laiose tapjat jahiti, hakkas Oidipus juhatama jahti mõrvarile, mis viis lõpuks tema iseendani.
Sandistatud jalad
Nii imelik kui see ka pole, ei pööratud suurt tähelepanu süžee paralleelliinile, mis tegelikult kogu looga kaasas käib. Ja nimelt see koht, et kui Laios tahtis oma vastsündinud pojast lahti saada, torkas ta läbi tema jalalabad, nii et laps liigutada ei saanud. Täiesti ilmselge, et Oidipus jäi vigaseks, vigaseks purustatud ning valutavate jalgadega. Ning just jalgadega seotult tappis ta hiljem oma isa: Laios riivas mäekurus oma kaarikuga Oidipuse sandistatud jalga ning põhjustas talle põrguvalu, mispeale poeg paiskas ohjadesse takerdunud isa teele ning kihutas hobustega, kuni järellohisev kuningas suri.
Aga ka selle kohaga ei saa jalgade teema otsa. Ka sfinksi antud mõistatus oli sellega seotud. Nimelt küsis sfinks Oidipuselt, milline loom käib hommikul neljal, päeval kahel ja õhtul kolmel jalal. Oidipus jagas kohe ära, et jutt käib inimesest – esimestel elupäevadel roomab ta neljal, täisealisena kõnnib kahel jalal ning elu lõpul toetub kepile. Ent Oidipus – erinevalt teistest inimestest – elas pea ühekorraga kõik perioodid: tal oli raske roomata ja raske käia.
Nii pidi Oidipus talle tekitatud vigastused muude asjadega kompenseerima: ta oli kahtlustav, ärritus kergesti ning haaras võimu.
Oidipuse müüdist alates kipuvad füüsilised puudused kangelasi mõjutama: need on põhjustanud umbusku, hüsteeriat, jälitamismaaniat, jõhkrust ning kustumatut võimujanu kõigi teiste üle.
Inetus, valu ja tume hing
Richard III oli Shakespeare’il lombakas ning külvas enda ümber surma. Mefistofeles Goethe „Faustis“ oli samuti lonkur; Bulgakovi „Meistris ja Margaritas“ valutab Wolandil hullupööra põlv, Lord Byron ning Lermontov, samuti lombakad, olid tuntud oma kuumaverelisuse ning soovi poolest ükskõik kellega või mille pärast võidelda.
Nii ka Oidipusega – tema kohutavad vigastused muutsid tema negatiivsed loomujooned aina hullemaks. Ning siitkohalt algab ka surmav ja kohutav võidujooks läbi ajaloo, on selleks siis kõikvõimalikud isehakanud troonile pretendeerijad, kes elasid kaksikelu; sumbates läbi kõikvõimalikest alandustest, panid toime ükskõik milliseid sigadusi, tundes, et sünnijärgne õigus neile au ja kuulsust ei võimalda, otsustasid selle saavutada ükskõik millise hinnaga.
Inimkond on läbinud lõputult pika tee, et muutuda humaansemaks oma käitumises ja hinnangutes, teinud enda kallal tööd, olemaks kannatlik ja austav nende inimeste vastu, kes kannatavad oma puuete ja hädade käes.
Armid ning haavad muutusid lõpuks kartmatuse ja suuremeelsuse märkideks, kangelased, keda oli piinatud või kes olid kannatanud lahinguis, pälvisid lõpuks rohkem austust kui tühja südamega ilueedid. Nii võis mingil hetkel puudest saada mitte enam vastikuse, vaid auväärsuse sümbol.
Võibolla vaid lastekirjanduses ning muinasjuttudes tähendab inetus ühtlasi ka tumedat hinge, moonutused kehal kurjust ja pahasoovlikkust: pärimuslugude sajanditepikkuse mäluga on vaielda väga raske.
Haiglane kahtlustamine
Ent kõik ülaltoodu ei tee Oidipusest veel Borgese kaardistuse järgi neljandat võimalikku süžeed. Põhiline on selles loos ikkagi kriminaalžanri elemendid – mis on kõige populaarsem žanr maailmakirjanduse ajaloos.
Krimkadel on oma sajanditepikkune koodeks ja kindel määratlus. Üks selle punkte kõlab: uurija ei saa olla samal ajal kurjategija. Küll aga on heas krimkas kurjategija hoopis keegi teine, keda meie lugejate – ning samuti detektiividena – endale ette kujutame. Just see hoiab meid lõpuni pinges.
Sophokles, sajandeid enne kirjeldatud koodeksit, rikub seda korralikult; ta loob aeglase ning põneva õhkkonna, sealjuures suudab selle ükskõik mis etapil pea külmutada, ent jutustus jätkub siiski halastamatu saatuslikkusega.
Oidipus teeb läbi kõik hea krimiloo käänakud – ja siinkohal ei saa lugu otsa Laiose surma uurimisega, kuna sel juhul saaks hukka linn, kus ta kuningaks tõuseb. Ent lõppkokkuvõttes viib uurimine uurija enda surmani. Oidipus proovib pursata erinevatesse suundadesse: mingil hetkel, näiteks, hakkab ta kahtlustama oma naisevenda, et see ihaldab tema trooni. Ent tegelikult on tegemist Oidipuse truu nõuniku ja lähedase inimesega: hoolimata piinamisest ütleb ta, et pole troonist iialgi unistanud, sest kuningas on tegelikult iseenda võlglane ja oma võimu pantvang. Oidipuse pilku ähmastab maniakaalne kahtlus, ta näeb kõikjal reetmist ning äraandmist. Täpselt nii, nagu on hiljem olnud kõikide türannidega, alates Caligulast, kes tappis oma lähimad sõbrad, Nerost, kes tappis oma ema kuni Ivan Julma või Peeter Suureni, kes tapsid oma pojad, Maria Stewarti või Katariina II-ni, kes tapsid oma mehed, lõpetades lähiminevikus oma lähedaste ringkonnad hukanud Hitleri ning Staliniga.
Igaüks, kes julgeb hetkekski tõtt rääkida, muutub riiklikus plaanis kahtlaseks. Pime oraakel ning nägija Teiresias, kelle Oidipus enda juurde kutsub, ei taha kõnelda tõtt Laiose tapmise kohta; Teiresias muutub ise Oidipuse silmis kohe kahtlusaluseks. Oidipus, kes on hingelt Porfiri Petrovitši kingades Dostojevski „Kuritööst ja karistusest“, küsib õela ja kibeda naeratusega (selle naeratuse mõtlesin ma siin küll ise välja, kuna antiikkreeklaste näitlejad mängisid maskides ning seetõttu ei kuulunud miimika nende tööarsenali hulka), et ega Teiresias ise juhuslikult Laiose tapmisega seotud pole.
Koletislik tõde
Krimka kui žanri põhiliseks võtteks on külm rahu – kuni kurjategija krahhini päris lõpus. Korinthosest saabub sõnumitooja, kes annab teada tema isa surmast ning pakub talle kuningatrooni. Oidipus nõustub kergendusega: ennustuse järgi pidi ta tapma oma isa, aga see suri ise rahulikku surma, ent tema ema, kellega ta abielluma pidi, on endiselt elus… Ei, keelduda ei tohi… Siin taipab ta, et on pärit Korinthose kuningaperekonnast, mis aga tähendab, et ta lasi jalga kohast, kus teda miski ei ähvardanud.
Igal kuritööl on kusagil tunnistajad: näiteks karjus, kes päästis ta elu, mil ta oli veel haavatud jalgadega laps ning tema oli ka Laiose mõrva tunnistajaks.
Koletislik tõde – nagu hiljutises kuulsas filmis „Lohetätoveeringuga tüdruk“, mis on vändatud Stig Larssoni samanimelise romaani järgi – seisneb aga selles, et respekteeritud ning jõuka perekonna elu hoovustes laiutavad tegelikult vägivald, intsest ja muud pahed – täpselt, nagu nad avavad end ka Oidipuse lähedastele.
Esimesena avaneb reaalsus Iokastele: ta elas koos oma mehe mõrvariga, kes oli ühtlasi ka tema poeg, sai temaga neli last (kõiki neid ootab kohutav saatus); ta lõpetab elu enesetapuga. Oidipus aga haarab ta riietest prossi ning torkab selle nõelaga end pimedaks. Siin on veel üks tundlik detail: just sarnase nõelaga torkas tema isa Laios vigaseks ta jalad. Sellist varianti on hiljem kirjanduses korduvalt kasutatud: mingi varemkasutatud detail tuletab ennast korraga meelde: niimoodi, nagu saab ennast meelde tuletada vaid saatus.
Tundetuse põrgu
Hea näide krimkast, kus uuritav jõuab uurimisega välja iseendani, eksisteerib Friedrich Dürrenmatti teoses „Avarii“. Seal toimetab ringi edukas ning lõbus müügimees, kes esindab soliidset firmat ning ei tea endal olevat mingeid patte. Siis aga sattub ta juhuslikult majja, kuhu on õhtusöögile kogunenud vanamehed – endine kohtunik, prokurör ning advokaat ja külalisele tehakse ettepanek mängida kohtuistungit, kus tema peaks etendama tunnistajat. Edasi – samm sammu haaval ning süütute naljadega alustades räägivad vanamehed oma külalisele välja kõik tema salamõtted ning professionaalide jutu tulemusena hakkab talle mingil hetkel kangastuma, et ta on tapnud oma bossi ja otsustab ise oma elu lõpetada.
Iga refleksidega inimene, ühesõnaga, iga inimene, kes hakkab oma elu analüüsima, saab viimaks aru, et ta on süüdi. Aga siin ei ole tegemist vaid avaliku halva käitumisega, mille pärast me häbi tunneme ja mida me varjata püüame, neid isegi omaenda mälust välja puksides, vaid pigem heade tegude vähesuses: mingil hetkel jõuab meieni teadmine, et kui meid enam ei ole, siis ei nutakski vast eriti palju inimesi kurvastusest.
Iga inimene tõstab aegajalt käed taeva poole ja hüüab: „Jumal küll, mida ma selle kõigega peale hakkan, milleks mulle see kõik?!“ Ent samal ajal taipame väga hästi, mille eest jumal meid karistab – kui ta olemas on –, saatus, kui ta meie elu jälgib, taevas, kui ta meiega kaasas käib; meie südametunnistus, mis meie kivist südames kisendab ja meid kunagi lahti ei lase.
Lõpetuseks tuletan meelde Franz Kafka romaani „Protsess“. Seal on inimene, kes mõistetakse süüdi ja hukatakse, ehkki ühtki süüdistust keegi ei esita: ta sureb hukkajate täiesti ignorantsete nugade all kohutavat surma. Arvatakse, et Kafka kirjeldas lõplikult ebainimlikku kurjust, moolokit, hingetut riigimasinat, mille eksistentsil ei ole iseenesest mingit mõtet.
Ometi näib mulle, et „Protsessi“ võib jälgida samast vaatenurgast, kust me jälgime Oidipuse lugu, milles kangelane otsis enesetapus õigustust. Kafka kangelane ei jõua seda ära tunda, aga tundetuse põrgu roostetab ka temasse sisse justkui hape – täpselt nagu Oidipusega läks.
See on esimene lugu 24-st, milles ma julgen vaielda suure Borgesega.