KULTUURI IMEMISORGANISATSIOONID: Rein Lang uurib mikroskoobiga kultuuripoliitikat ja räägib, mida näeb. Põhiliselt seda, et kultuuriloojate asemel toodetakse puuke.
Endiselt pole meil kusagile kadunud usk riigi armsa ja suunava käe paitusse kultuuri suunamisel, et mitte öelda juhtimisel. Ehkki kultuuriminister Indrek Saar on targasti teada andnud, et tema kavatseb oma valitsusperioodi jooksul tegelda spordiga, ei usu teda keegi. Loodetakse, et teatrijuhist sotsialist asub aktiivselt kultuuri juhtima.
Osake potist
Ikka ja jälle kostab hala, et Eestil polevat oma kultuuri- ja spordipoliitikat. Hala saab alguse muidugi eelkõige sealt suunast, kuhu maksumaksja raha pole millegipärast jõudnud. Aga ühendkooriga on varmad liituma kõik, kes leiavad, et nende osa riiklike toetuste potist peaks olema märkimisväärselt suurem.
Tegelikult on riigil olemas nii pikaajaline kultuuri- kui ka spordipoliitika – mõlemad lausa riigikogu poolt pikaks ajaks ette lukku löödud. Oleks vaid valitsus, mis suudaks need poliitikad ellu rakendada ega lööks kartma nende ees, kes omaenda huvides tahaksid lihtsalt raha ümber jagada.
Mida meil aga minu arvates ei ole, on mõtestatud hariduspoliitika, mis tõepoolest tagaks kultuuri kestmise ja arengu. Läbi aegade, nagu põhiseadus nõuab. Kui haridussüsteem süstemaatiliselt „toodab“ kultuurile loojate asemel puuke, on midagi valesti.
ENSV Riikliku Kunstiinstituudi Sündroom
Nimetagem neid „üksikuid pisipuudusi“ süsteemis, õigemini tõbe, ENSV Riikliku Kunstiinstituudi Sündroomiks, lühendatult ERKS.
Meil on tasuta kõrgharidus. Kõigile, kes tahavad. Ole ainult natuke usin (hooti!) ja kogu vajalik arv ainepunkte semestri jooksul ära. Konti see ei murra. Kuna õppimine on tasuta ja saksa tööstustööliste loodud lisaväärtust on Euroopa Liidu kaudu investeeritud õpikeskkonda kõvasti, ei ole tudengil muidugi erilist moraalset õigust iriseda. Ka siis, kui professor talle sulaselget jama ajab. Sest see on ju tasuta! See tasuta keskkond loob aga illusiooni, et kraadi omandamisel ootab värsket magistrit ka tasuv töökoht. Mille muidugi annab seesama riik, kes andis ka tasuta kõrghariduse.
ERKS-i käes kannatavad noored inimesed on siiralt üllatunud, kui tegelikkus on teistsugune. Iga kevad toob tööturule filmiloojaid, näitlejaid, kunstnikke, disainereid ja muusikuid, kellest paljusid ei oota seal keegi. Meie ahtake kodumaine kultuuriturg ei suuda toita sedavõrd suurt loovisikute hulka. Vaja oleks läbi lüüa rahvusvaheliselt, aga see on juba mitu korda keerulisem kui ennast kohalikule ühiskonnale teadvustada. Ja pilk pööratakse jälle riigi suunas. Pilguga kaasneb jutlus, et turumajandus on kultuuris saatanast ja vaja oleks taastada plaanikomitee.
Rahaneelajad
Riik teab, et ta on ise selles olukorras süüdi ja üritab ERKS-i sümptomeid leevendada. Sageli sarnaneb see lõkke kustutamisega bensiiniga. Riigi toel luuakse uusi struktuure ja töökohti, mille eesmärgiks seatakse loomemajanduse arendamine ja loovisikute järje peale aitamine, kuid mis sageli muutuvad asjaks iseeneses – asutuseks, mis neelab raha, kuid ei loo mingit lisaväärtust. Ülikoolid, mis ERKS-i levimises süüdi on, tahavad süümepiinade leevendamiseks luua uusi töökohti oma kasvandikele ja veelgi suurendada oma ridu. Vicious circle pöörleb täiskäigul.
See värk on jaburavõitu või siis kantseliitlikus kõnepruugis jätkusuutmatu. Kultuuri puukorganisatsioonid, mis on moodustanud järjekorra riigikassa luugi taha, ei loo ise midagi. Kuna loojad ise ei taha kuidagi plaanimajandusest astuda turumajandusse, on neis pime usk, et kui järjekordne arenduskeskus saab riigilt paari-kolme inimese palgaraha, hakkab see loojatele sisse tooma. Kuidas – sellele vastust reeglina ei otsita.
Vaja vaktsiini
Kui puukorganisatsioon ennast ei õigusta, tuleb seda laialisaatmise asemel muidugi reformida. Näiteks jaguneda kaheks omaette asutuseks. Või siis asutada hoopis uus, samal tegevusalal tegutsev ühing. Loomulikult peab sellega kaasnema riiklik finantseerimine. Moel või teisel.
Kuidas see Gordioni sõlm siis lahti raiuda? Kui ei õnnestu kirurgiliselt vabaneda naljakast tunnustatud loovisiku staatusest, mille annab ajast ja arust loovisikute seadus, tuleks alustada ERKS-i vastu vaktsineerimisest. Vaktsineerimise sisu oleks tasuta kõrghariduse kaotamine. Tudengid peaksid maksma õppemaksu ja seda määras, mis tagaks neile nüüdisaegse õpetuse. Kuidas tudengid selle raha saavad, see on hoopis eraldi teema. Aga maailmas on järele proovitud nii osakute süsteem kui ka stipendiumite mehhanism. Ja midagi arusaamatut poleks ka selles, et inimesed oma hariduse nimel töötavad. Arusaam, et tasuta asju pole olemas, võiks jõuda ka kultuurivaldkonda. Ehk pidurdaks see perspektiivis riigi toel toimivate puukide loomist ja pidamist.
Meie kodumaine kultuuriturg ei suuda toita sedavõrd suurt loovisikute hulka. Ja pilk pööratakse jälle riigi suunas. Pilguga kaasneb jutlus, et vaja oleks taastada plaanikomitee.
Kui puukorganisatsioon ennast ei õigusta, tuleb seda laialisaatmise asemel muidugi reformida. Loomulikult peab selle
