KUIDAS HAKATA MÄGEDE POJAKS: Marek Reinaas meenutab toredaid juhtumeid Gruusiast ning soovitab kõigil sinna sõita ja omad lood läbi elada.
Gruusias armastatakse rääkida lugusid, tõsisemaid ja lustlikumaid, vähem ja rohkem tõele vastavaid. Mägede pojale on müüdid ja legendid oma ajaloost, kuninganna Tamarast ja naabritest eluks sama vajalikud kui vein ja leib. Proovin siinkohal meenutada oma eredamaid Gruusiaga seotud mälestusi ja lugusid ning soovitan lugejatel vaatama minna, kas kõik see, mis minu mälus eksisteerib, veel ka tegelikkuses olemas on.
Borjomi
Gruusia on erakordselt rikas erinevate mineraalveeallikate poolest. Üle terve riigi on laiali hulgaliselt sanatooriume, kus maa seest purskab välja tervendav ja noorendav veeallikas. Eks neid oskasid hinnata juba Vene tsaaririigi ja nõukaaja nomenklatuur, kelle hulgas Kaukaasia tervisevetel käimine oli väga moes. Vahest kõige populaarsem paigake, kust pärinevast vedelikust on abi leidnud nii mõnigi janune kurk ja eelnevast õhtust valutav pea, on Borjomi.
Tegemist on väikese linnakesega, mis asub mõistliku autosõidu kaugusel Thbilisist. Linnakese servas on uhke park, mille keskel asub Romanovite suveresidents. Kui ma kümmekond aastat tagasi sinna esmakordselt sattusin, oli see üsna mahajäetud paigake – vaid nädalavahetusel armastasid linnaelanikud pargis jalutamas käia. Pooleldi lagunenud lossi ees oli umbes viiemeetrise läbimõõdu ja paarimeetrise sügavusega betoonist valatud reservuaar. Kui üle selle serva kiigata, siis nägi seal põhjas taburetti. Taburetil istus ligi saja-aastane memmeke, kes oli elavaks eksponaadiks, et kohalik vesi on tervisele hea ja aitab kaua elada. Memmekesele tuli ulatada mõned mündid, mille vastutasuks sirutati krõnksus sõrmede vahel plastmasstopsik, täis seina seest olevast kraanist lastud hägusat leiget ollust. See maitses nagu mädamunakokteil konnakullestega. Neelasin selle vaevaliselt alla ja kuna see mind ei tapnud, siis loodan nüüd elada kaua ja õnnelikult. Aga memmeke tuleb mul alati meelde, kui ma külmkapist pudeli kihisevat Borjomit võtan. Eks lugeja võib minna ja veenduda, kas memmeke on siiamaani oma tööpostil. Kuigi arvan, et tema töötingimused on oluliselt paranenud – Borjomi kandideeris koos Bakurianiga 2014. aasta taliolümpialinnaks ning ilmselt on linnake kenasti üles vuntsitud. Gruusia traditsioonide kohaselt tähendab see, et linnaväljakule on paigutatud üleelusuurune kullast Püha Jüri kuju, mille kõrval asub kohustuslikus korras reibas purskkaev.
Mtskheta
Grusiinid teavad hästi, et lisaks ihu eest hoolitsemisele tuleb ka vaimu eest hoolt kanda. Nad on väga usklik rahvas – iga kord, kui mõnest kirikust möödutakse, lüüakse risti ette ja kummardatakse. Iseenesest kena komme, kuid kaugelt tulnud turistile võib see teinekord tunduda pisut eluohtlik. Nimelt, kui Thbilisist välja sõita, siis avaneb hunnitu vaade – iga mäenuki ja künkakese otsa on ehitatud pisikene klooster, mis annab juhiistmel olevale džigitile hea põhjuse käed roolist lahti lasta ja esitada oma kristlik austusavaldus mägede ja kloostri suunas. Niigi kaootilises liikluses ei pruugi see kõrvalistmest kramplikult kinni hoidvale põhjamaalasele tunduda kuigi hea mõttena. Eriti kui arvestada asjaolu, et juhi ühes käes olev tossav sigaret ja teises käes olev lakkamatult helisev mobiiltelefon segavad samal ajal nii autojuhtimist kui ka risti ette löömist. Aga ju see jumalik riitus tõepoolest teelisi kaitseb, sest üldjuhul jõutakse sihtpunkti kenasti kohale.
Sihtpunktiks soovitaksin palavalt Mtskheta linna, mis asub paarikümne minuti autosõidu kaugusel Thbilisist. Linn on pisikene, aga iidne. Kõrvaloleva künka otsas troonib 6. sajandist pärit Džvari klooster ning linnas asub 11. sajandil ehitatud Svetitskhoveli katedraal. Mõlamad ausalt ja kenasti nii jumala kui ka UNESCO kaitsva tiiva all.
Eks neid legende ja lugusid ole käibel igasuguseid. Mtskheta on oluline paik, kuna legendi järgi käis kohalik Mtskheta juut nimega Elias vaatamas, kuidas Jeesus Kristus hukati. Tal õnnestus Kolgata mäelt kodulinna ära tuua Jeesuse keep, mille ta oma õe kätte andis. Too kukkus seepeale surnult maha ning ei lasknud enam keebist lahti. Seega tuli õnnistatud daam koos riidetükiga maha matta. Sellega imeline lugu ei lõppenud, vaid alles kogus hoogu – tegevust jagus mitmeks sajandiks. Aga eks minge, vaadake ja kuulake ise, mis sellest kõigest sai, selle ajalehe külgedest jääks väheseks, et lugu lõpuni rääkida.
Ohverdusaltari pidulaud
Minu lemmikloo Svetitskhoveli katedraali kohta jutustas mulle hea sõber Kakha, kes mind esmakordselt Mtskhetasse viis. Mäletan, et oli sombune päev, rahvast oli kirikuhoovis liikumas vähe. Üks mees lohistas haledalt määgivat lammast hoone nurga taha, talle jooksis järele jõuk hulkuvaid kondiseid koeri. Küsisin Kakha käest, kas lammast viiakse ohverdusele, kuid vastust ma ei saanud, kuna Kakha oli juba ametis jumalaga suhtlemisega. Kirikus oli hämar, lõhnas viiruki, küünlavaha ja paksu ajaloo järele. Ühesõnaga, üsna kõhe paik. Järsku vedas Kakha mind ühe fresko juurde ja seletas, et sellel on kujutatud maailma esimene UFO. Vaatasin tähelepanelikult ning nägingi sellel kujutatud tegelaste taustal taevalaotuses hõljumas väikest lendavat objekti. Müstika, mida kõike Gruusiast leida võib – Jeesuse keep ja UFO ajast, mil eestlased omal maal alles alet põletasid ja Taarat kummardasid.
Tõe huvides pean mainima, et olen ka hiljem Svetitskhoveli katedraalis käinud, kuid UFO-ga freskot pole enam üles leidnud. Pagan teab, kas see on kadunud või pole ma osanud õigest kohast otsida. Eks lugejal ole hea võimalus minna ja ise järele vaadata, kuidas 11. sajandi UFO-dega lood on.
Aga tol päeval läksime Kakhaga kirikust välja, näkku lõi värske õhk ja reaalsus. Hoone tagant kostis haledat määgimist, mis järsku piuksatusega katkes ning asendus koerte haukumisega. Mis seal ikka, olen enam kui kindel, et lammas leidis oma õiglase koha kas ohverdusaltaril või pidulaual. Või mõlemal korraga.
Toidudiplomaatia
Kui jutt juba lammastele läks, siis on aeg asuda teema kallale, millest oleks võib-olla pidanud alustama – selleks on Gruusia köök. Minu isiklik arvamus on, et grusiinid on söögilauas istumise maailmameistrid, seal tähistatakse nii rõõme kui maetakse muresid, seal sõlmitakse abielusid ja lepinguid ning klaaritakse probleeme. Kui grusiin sinult midagi tahab, siis kutsub ta su sööma. Ja kui sa oled oma mao täis puginud ja kõik toostid kaasa teinud, siis muutub inimene leebeks ja tal ei jää midagi muud üle, kui grusiiniga nõustuda ning anda talle seda, mida too tahab. Seda nimetataksegi Gruusia kulinaarseks diplomaatiaks. Ja uskuge mind, see töötab! Arvan, et selle õnge on läinud paljud välismaalased, kes Gruusiasse satuvad – hatšapuri ja hinkali on olnud Gruusiale palju paremad eestkõnelejad ja diplomaadid, kui keegi seda tunnistada tahaks.
Aga kulinaarne kadalipp tuleb läbida ka siis, kui sul juhtub Gruusias lihtsalt olema häid sõpru. Mina sain oma esimesed vitsad kümmekond aastat tagasi – mind kutsuti Kaukaasia rahvusvahelise reklaamifestivali žüriisse ning sellega seoses veetsin nädal aega Thbilisis tähtsa ja auväärt külalisena. Selline staatus võib olla tervisele üsna ohtlik.
Minu esimene päev algas kella ühe ajal, kui žüriiliikmed topiti bussi ja viidi linna lähedal asuva mäe otsas asuvasse restorani pika laua taha. Esimene kohmetus läks kiiresti üle, tõsteti toostid ja läks lahti: hatšapurid, sulguniga täidetud seened, lobio, tšahobili, seejärel kahte sorti hinkalid ja erinevad šašlõkid. Vahele toostid kodumaa, perekonna, naiste, omaste ja sõprade terviseks, mida juuakse kindlaks määratud järjekorras. Aeg-ajalt tuleb toosti ajal püsti tõusta, teinekord jälle mitte – väikene kehaline harjutus on õgardluse ajal ikka abiks.
Söömaaeg kestis kolm tundi, seejärel pakiti žürii jälle bussi ja viidi hotelli tagasi, kus teatati, et koguneme kell kuus, et sõita õhtusöögile. Ega rohkemaks aega jäänudki – kiiresti duši alt läbi, jälle bussi ja järgmise mäe otsas asuva restorani laua taha. Sedapuhku söödi eelpoolnimetatud menüü läbi pikemalt ja põhjalikumalt, sama tehti veinidega. Bussi topiti meid vastu hommikut ning magama sai kella kuue ajal. Järgmisel päeval äratas mind kell 12 telefonihelin. Toru tõstes teatas sulnis neiuhääl, et tal on tõeliselt kahju, et ma hommikusöögile ei jõudnud, aga nüüd oleks aeg bussi kobida ja lõunasöögile sõita. Ega jäänudki muud üle, kui pea külma vee alla, lips sirgeks ja pika laua taha. Sellises rütmis jätkus kogu nädal. Umbes neljandal päeval pärast keskpäevast telefonikõnet selle kohta, kui kahju kõigil on, et ma hommikusöögile ei jõudnud, tahtsin ma telefoniaparaadi vastu maad puruks visata. Kogu žürii vaarus bussidesse ja bussidest välja nagu rasedad zombid. Kui keegi taipas küsida, kas me ei peaks festivali raames reklaame hindama, siis rahustati ta maha, et kui lõunasöögi ja õhtusöögi vahele aega jääb, siis hindame. Arusaadavalt aega ei jäänud. Festivali lõpugalal olime meeldivalt üllatunud, et auhinnad jagati välja ja kohalikud festivalikorraldajad olid žürii töö ja üritusega väga rahul.
Lõputuid lugusid
Siit ka lugejale väikesed õpetussõnad – kuigi võib jääda petlik mulje, et Gruusias tuleb kõik toidud kenasti lõpuni süüa ja kõik toostid põhjani juua, siis nii see kindlasti ei ole. Hea pidusöök lõpeb nii, et laua peal on veel mitu kihti toitu täis vaagnaid. Samuti ei vaata keegi viltu, kui mõni toost põhjani joomata jääb. Pigem võib kaotada grusiinide lugupidamise, kui vein mehest tugevamaks osutub. Üks on aga kindel – kes korra on Gruusias hatšapurit, hinkalit ja korralikku šašlõkki proovinud, ei saa enam kunagi rahulikult magada. Sest unes hakkab helisema keskpäevane telefon, mis kutsub pika laua taha.
Gruusiast võiksin jutustada lugusid lõputult. Mägedest, Gruusia ajalootunnetusest, Stalinist, Batumist, president Saakašvilist, sõjast Venemaaga, poliitikast, Thbilisi tatibaaridest, pikendatud kerega kuulikindlatest Mercedestest. Aga soovitan kõigil lugejatel ise sellel imelisel maal ära käia ja omad lood läbi elada. Uskuge mind, tasub elamist.
Veel pikemalt võiksin rääkida oma grusiinidest sõpradest. Kui kellelgi on au nimetada mõnda grusiini oma tõeliseks sõbraks, siis see kestab igavesti ja see on päris. Grusiinid on uhke, rõõmsameelne rahvas, kes armastavad oma kodumaad jäägitult. Ja seda ei saa neile mitte kuidagi pahaks panna. Sest pean ausalt tunnistama: Gruusia armastus on nakkav.
RANGISJALGNE VUNTS SEEBITÜKIGA: Reinaas pajatab, kuidas ta ükskord Thbilisis väävlihaisuses vees puhtaks pesti.
Legend jutustab, et viiendal sajandil läks noor kuningas Vahtang paksu metsa pistrikujahile. Tema lemmikpistrik püüdis kinni faasani, kuid ettevõtmise käigus kukkusid kaks lindu metsa all sulisevasse kuumaveeallikasse ja keesid ära. Vahtangile oli põnev loodusnähtus sedavõrd meeltmööda, et ta lasi metsa maha raiuda ja ehitas asemele uhke linna, mida kutsutaksegi Thbilisi (thbili tähendab gruusia keeles soe).
Praegusel hetkel asuvad soojaveeallikate kohal Thbilisi kuulsaimad saunad. Üritan iga kord, kui Thbilisisse sattun, sealt kindlasti läbi minna – saab vägeva elamuse nii ihule kui ka hingele. Aga esimene saunatamine Gruusias on kõige eredamalt meeles.
Läksime sõbraga kohale ja meid juhatati väikesesse numbrisauna. Rookisime riided seljast ja astusime saunaruumi, milleks osutus pisike kambrike, kus põrandas basseini moodi auk, milles mustendas väävlihaisune kuum vesi. Augu kõrval oli kivist pingike, pingikese all kauss.
Mis seal ikka, ronisime vette ja jäime imet ootama. Lihastel hakkas mõnusalt soe, liigesed ja kondid sulasid ja nahk muutus millegipärast siidjaks, nagu seda vaid noore ja pringi naisterahva kõhu peal võib kohata. Ka ime ei lasknud end kaua oodata – uksest ilmus kõigepealt hiiglasuur nina ja jupp aega hiljem tulid järele vuntsid ja jässakas, karvane, rangisjalgne meesolevus. Tal olid jalas lotendavad aluspüksid ja käes imelik padjapüüri moodi kott. Vuntsid tegid meile selgeks, et neil on siiras soov meid puhtaks pesta ja padjapüür, mis oli täis seebitükke, lärtsataski kivist pingile. Eks sinnasamasse tuli maanduda ka põhjamaisel räpakotil, kelle puhastusriitus peagi pihta hakkas. Ma ei hakka pikalt kirjeldama seda, mis piinapingil sündis, kuid see oli segu vahupeost ja ebavõrdses kaalukategoorias vabamaadlusest. Aga soovitan lugejal minna ja oma nahal järele proovida, mis tunne on olla elusalt nülitud. Uskuge mind, see võib mõnusaks harjumuseks saada.
