ŠAMAAN PARALLEELMAAILMAST: Mehis Heinsaar on üks ehe kirjanik, kes on täpselt selline, nagu me üht õiget kirjanikku ette kujutame – pisut boheemlaslik, pisut flegmaatiline, õige huvitav. Kolme Tuglase novelliauhinna omanikuga kohtus Kadi Aas.
Arvatakse, et Mehis Heinsaar, keda on hinnatud seni kolme Friedebert Tuglase novelliauhinnaga, jõuab neid vast meister Jaan Krossist rohkemgi saada. Aga mis kõige tähtsam – Heinsaar jääb oma loomingut kirjutades alati eelkõige iseenda vastu ausaks.
Mis sind Tartus võlub, et sa pole mujale kolinud ja oled sinna paikseks jäänud?
Ei tea isegi, see on selline sattumus, see linn on õige suurusega, seal mingi aeg elasid või elavad õiged inimesed, nüüd on nad üle Eesti laiali valgunud. Just 1990-ndatel moodustus seal Supilinnas Emajõe ääres selline tinglikult öeldes Emajõe salong, kus siis olid sellised filosofeerimised, teejoomised.
Kas kirjanikuks saadakse või sünnitakse?
See on see haamriga pähe küsimus, peab alati mõtlema jääma, raskelt filosoofiline küsimus. Eks see küsimus nõuab seda, et pean meelde tuletama, kuidas see täpselt oli. Ma arvan, et seal on mõlemat. Ta on mingisugune asi, isiklik asi, mis on juba kuidagi olemas, ja siis loomulikult tuleb see lugemuse ja kõigi katsetamiste ja stiilide tulemusena. Selleks ikka saadakse, eks ma praegu ka saan. Kirjanikuks saamine käib elu lõpuni.
Kas vahel kirjutades mingist inimesest kujutad tema näol kedagi reaalsest elust? Tema välimust või iseloomu? Või mõtled kõik fantaasiapildis valmis?
Ei, väga oluline on ikkagi inimese, kuidas öelda, no näiteks, kui ma kirjutasin praegusest haridusministrist Jaak Aaviksoost. Tema oli üheks prototüübiks, ma kirjutasin viimases jutukogus tema fantaasiavennast, väljamõeldud vennast Tiit Aaviksoost. Siis ka väga fotogeenne Endel Lippmaa. Ta nagu kohe sobitub mingisugusesse juttu. Kui lugu, story on olemas, on vaja sellist teadlase tüüpi, kes on natuke… No ütleme nii, et Endel Lippmaas on natuke sellist hollywoodlikku sarmi ja ta sobis ühte juttu nagu valatult („Endel Lippmaa lahkuminek“ viimases jutukogus – toim.), kus ta siis oli arendanud välja oma täppisteadlase, realistliku ajupoolkera. Realistlik ajupool on vasak, parem on fantaasia oma. See oli tal siis metsistunud osa, aga see üliväljaarendatud oli vasak poolkera. Selle jutu idee tekkis sellest, et minul on vastupidi, ma olen ülekurnanud paremat, fantaasia poolkera, võib-olla liigagi ära ekspluateerinud. Ja siis ma mõtlesin, kuidas vastupidi oleks. Endel Lippmaa kogub kõike oma paremasse ajupoolkerra, kus on metsik džungel, ja hakkab seal avastama asju. Lahkumine sinna tekib siis niimoodi, et ta hakkab lugema ilukirjandust. Vot niimoodi. Ja tema sobis sinna ka välimuselt.
Millise enda teosega sa kõige rohkem rahul oled? Tunned, et oled sada protsenti endast andnud ja midagi paremaks ei saaks või ei tahaks teha…
No tegelikult on alati nii, et igasse loosse, mida ma kirjutan, üritan anda endast sada protsenti. See tunne on see, et ma olen selle asja sees ja tõend, et see asi toimib, on ikkagi see, et ma olen selle alkeemilise tunde meelevallas. Alkeemiline tunne on see, et noh… alkeemiline – tarkade kivi, mis loob edasi väärismetalle. Parimatel hetkedel või iga asja puhul, mida kirjutad, on see nagu alkeemialabor. Keemikud, kes enam ise asju ei juhi, vaid seal toimub midagi ja see, mis toimub, see on selline kõrgem protsess, kus mina pean lihtsalt sabast kinni hoidma või insenerlikult kirja panema. Need ruumid, visioonid, mis ma näen – ruumistan seda nii, et oleks endale ja teistele arusaadav. Et ta on mingis mõttes keemiline protsess, nende visioonide ja mõtete talletamine siis kirjapildis. Kirjutamise protsess selles mõttes on isegi… natuke maalikunstist võimaldab rohkem, sa saad liikuda ajas ja seda pilti luua. Kirjutamine on ka maalimine, kui sa loed, siis see pilt jookseb edasi. Kirjutamine on nagu midagi maali- ja filmikunsti ning muusika vahepealset.
Aga mis see küsimus nagu tegelikult oli, et millega ma kõige rohkem rahul olen, võib-olla tagantjärele on kõige terviklikumaks teostest osutunud see „Härra Pauli kroonikad“, mis sai siis kümme aastat tagasi valmis, nüüd tuli kordustrükk. Kuna ma olen jutukirjanik, siis võib-olla juttudest… noh, neid jutukogusid on kolm, et igas jutukogus on paar head juttu. Kolmandik juttudest, millega ma olen tagantjärele üle lugedes rahul. Kui hiljem loed üle ja see tundub huvitav ning uus, tähendab see seda, et asi on hea.
Kuidas sa suhtud kriitikasse, mis sinu kohta ilmub? Kui palju see sind mõjutab?
Eks ikka mõjutab, varem mõjutas isegi rohkem. Tunnistan ausalt, et viimasel ajal ma ei loe või ei julge kriitikat enam lugeda. Kui ma loen, siis saan esimestest lausetest kohe aru, kas see on adekvaatne – selline kriitika, mis midagi õpetab. Näiteks mulle väga meeldis Valdur Mikita arvustus viimase jutukogu kohta, kus ma tõesti sain üht-teist teada kõrvalt jälgides arvustaja pilgu läbi, mis on seal head ja mis on seal halba ning see oli insenerlikult väga hästi lahatud. Aga on ka lahmivat kriitikat, mis tekitab ainult frustratsiooni või kurbust, sest sa näed, et üks inimene elab oma sappi või halba tuju, pingeid välja, nagu piitsaga paneb. On ka sellist olnud ja see on mingis mõttes täiesti mõttetu, ajaleheruumi raiskamine, ja jätab sellise musta energia tunde.
Kas oled õppinud seda ignoreerima?
Mina olen jah. Ma arvan, et hea kriitik on tundlik, aga mingis mõttes külma peaga insener. Ta ei lähtu sellest inimesest, kes on talle lähedasem või kaugem, ta on omal alal professionaal. Lahkab nii, nagu vaja, ja see on hea kirurgitöö, hea arvustus. Lahkab teost kui mingit organit. See on kunst, see arvustamine, eks ole! Meil Eestis kahjuks professionaalne kriitika peaaegu puudub, et see on väikse riigi viga, aga noh, eks väiksel riigil ole ikka omad head ja vead.
Vene kirjandus. Kes vene kirjanikest ja kuidas on sind mõjutanud ning miks nemad just need head kirjanikud on?
Vene kirjanikest on mind eelkõige mõjutanud (tähtsuse järjekorras): Daniil Harms, Nikolai Gogol, Mihhail Bulgakov, Fjodor Dostojevski, Grigori Ivan Gontšarov, Aleksander Kuprin, Anton Tšehhov, Nikolai Leskov, Aleksander Grin, Fjodor Sologub, Andrei Platonov, Vassili Ivanov, Sergei Jessenin, Jossif Brodski, Aleksaner Puškin, Vsevolod Garšin, Vassili Aksjonov, uuemast ajast Jossif Brodski, Sergei Dovlatov, Aleksander Solženitsõn, Artur Givargizov. Miks just need nimed? Nad kõik on erineval moel pisut kaasa aidanud selle igavese mõistatuse lahtimuukimisele, milleks on inimene ja tema vastuolulised, enamasti kasutud, aga fenomenidena väga huvitavad teod ja toimetamised siin ilmas. Ja miks on Daniil Harms esimesel kohal – aga sellepärast, et ta suudab kirjutada üheleheküljelise jutu või viierealise luuletuse selliselt, et see mõjub nagu võluri rusikahoop näkku. See on nagu patuse ingli löödud nokaut, seepärast ütlen tema kohta: Hämmastav! Geniaalne! Võimatu! – aga ometi tõsi.
Nüüd üks pisut lapsik küsimus ka, aga ma arvan, et sulle kui suure fantaasiaga inimesele see sobib.
Noh, lapsesuu ei valeta!
Kui sinu juurde tuleks kuldkalake ja täidaks su kolm soovi, siis mis need praegusel hetkel oleks?
Oota, ma küsin vahepeal, kas see on viimane küsimus.
Ei ole, veel ikka tuleb!
Noh, ma võtan siis veel ühe kohvi, sest mul hakkab aju… noh, mul on see hommikune aeg (kell on kuskil kolm läbi päeval – toim.). Ma pean turgutama oma aju.
(Tagasi tulles). Nii, kuldkalakese küsimus.
Jah, kolm soovi.
(Mõtleb). No – tervist, armastust ja mis see kolmas võiks olla… loomingulisi momente, nägemusi, loomingulist jõudu.
Kas sa praegu kirjutad midagi uut?
Hetkel paar viimast kuud ma ei ole kirjutanud, pooleli on päris palju, on romaan pooleli. Aga noh, nagu ütlesin, ma olen jutukirjanik, kirjutamine võib väga kaua kesta, aga on võib-olla sellised pikemad jutud, mis on lühiromaani mõõtu, kevadel tahaks sellise asjaga maha saada. Üks kuuldemäng on valmimas, „Mälestusi lõvidest“. See on veel Tallinna perioodist, kui mul oli selline mahajäetud aed, kus me poistega käisime. Seal tegevus on ühes vanas majas, taga on siis savann, kus poisid käisid ja leidsid lõvi, käisid seal siis kohtumas ja nüüd, 20 aastat hiljem, kohtuvad ja räägivad seda kõike. Selline fantaasia – mingis mõttes metafüüsiliselt see käsitleb, kuidas lastemaailmas on nii kerge avada uks seinas teise maailma ja kuidas hiljem samas linnas olles see linn nagu sulgeb ennast täiskasvanud inimesele, sa ei pääse sinna linna hinge sisse, sinna materiaalse poole pealt asjade sisse. Raha eest see võlumaailm, mis lapsena avaneb ülikergelt, see uks vanas majas, on täiskasvanuna suletud. Savann enam ei avane.
Kas selle Tallinnaga on seotud mingisugune konkreetne koht?
On küll, seal Lillekülas, Kibuvitsa tänava kandis. Lillekülas oli palju selliseid mahajäetud aedasid, ronisid üle aia ja avanes väga põnev ning salapärane maailm, eriti võõrastes aedades.
Kohanimed sinu novellides, jutustustes. Kust sa need võtad või on need paigad sulle olulised?
Eks ma enamiku neist olen ikka ise läbi käinud või siis on mingi külanimi, mis inspireerib oma nimega ja läheb mingisuguse maastikuga kokku. Jällegi on see, et nagu nägu ja lugu, nii võib ka külanimi koos passida kokku. Mitte kõiki neid kohti ma pole läbi käinud, enamiku olen, aga mitte kõiki. Mõni tegevus toimub ikka külades, kus ma pole läbi käinud, aga kuhu ma kuskil mujal nähtud maastikuga sobin, mõnikord ka unes nähtud mingi küla.
Millest tuleb, et viid lugeja sellest reaalsest maailmast ilmvõimatusse olukorda? Kust selline idee?
No tegelikult ma ei vii reaalsest maailmast ilmvõimatusse olukorda, see ilmvõimatu olukord on justnagu ilmvõimatu olukord, tegelikult ma viin nad omaarust just ikkagi sinna inimese siseilma. Inimese hingeelus igapäevaselt on tihti ilmvõimatuid olukordi, mis lahenevad nii või teisiti. Toon just selle väljamõeldud maailma esile, see on ikkagi osa inimese hingeilmast, alkeemilisest maailmast, kus on kõik need maailmad täiesti realistlikud.
Oled hinnatud kolm korda Tuglase novelliauhinnaga. Esimest korda aastal 2000 „Liblikmehe“ eest, teist korda võitsid selle aastal 2002 „Ilusa Armini“ eest ning kolmandat korda aastal 2010 novelli „Puhkehetkel“ eest. Mis sa ise arvad – miks just sinu teosed välja valiti teiste seast? Kas aimasid ka ette, et just sind valitakse?
Ei, ette ei saa selliste asjade puhul kunagi midagi aimata, kuna auhindamises on alati suur osa nn loteriil: milline on kokku kutsutud žürii koosseis, millised on üldised meeleolud ja tendentsid kaasaja kultuuris, kirjandusruumis ja nii edasi. Aga loomulikult, mingi seitsmes meel ikka tunneb, kui on valmimas või valminud selline eriti hea jutt. Ja vastukaja sellele teeb alati rõõmu. Ega kirjanikud ju palju vahetut vastukaja ei saa, olles suhteliselt oma maailma sulgunud ja sukeldunud tegelased (omal vabal ja rõõmsal tahtel kusjuures). Aga nende kolme jutu puhul, mille eest preemia sain, julgen küll öelda, et need on ikka keskmisest paremini õnnestunud jutud. Kirjutatud puhtas inspiratsioonipalangus!
Mida sa e-raamatu teemast arvad?
Vot see läheb kuidagi rahuliku protsessina. See küll väga ei häiri mind. On raamatud poodides ja internetis, see on normaalne.
Lõpetuseks, täpiks i-le – mis asi see ACTA sinu arvates on?
Ega ma ju täpselt ikka ei tea, mis see on, ja kuna ma täpselt ei tea, siis ma ei hakka ka mingit poolt või vastu arvamust selle kohta välja pakkuma. Üldse ma arvan, et kirjanik ei pea kõigi jooksvate maailmasündmustega kursis olema ja saati siis veel kaasa lobisema. Julgen isegi väita, et kirjanik võib olla kaasaja jooksvate sündmuste suhtes täielik idioot. Ainus, mis teda huvitagu, see olgu inimene ja loodus ja kõige sellega seotud igavesed põhiküsimused: miks me siin ilmas ülepea elame, mida me endast ja maailmast tahame, kuhu me üldse omadega läheme.
Mul jätkub jultumust ka ennast liigitada andekate idiootide kilda. Loen üsna palju filosoofiat ja ilukirjandust, ka teaduskirjandust jälgin mõningal määral, kuid viimasel ajal siiski vähem, sest põhiasjades, ma näen, ei ole neil ikka midagi suurt öelda. Suures plaanis on Beckett ja Dostojevski ning Shakespeare inimese mõtlemise kohta öelnud ikkagi palju rohkem ära, kui tänased aju ja neuroloogia tippteadlased suudavad öelda – püütakse kopaga lahti muukida ülipeeneid käekellamehhanisme, milleks on inimese tunded, mõtted, tema melanhoolia, tema seesmine lõhestumus, ristilöödus taevaliku ja põrguliku elutajumuse vahel.
Käputäis hulle kirjanikke, kunstnikke ja filosoofe nagu Poe, Gogol, Nietzsche, Kierkegaard, Rimbaud, Strindberg, Cocteau, van Gogh ja Dalí on oluliselt rohkem avastanud kui terve armee ajuteadlasi ja psühhoanalüütikuid.
