KIRGEDE KIRG: Hollandist pärit ja üleilmselt tuntud kunstikollektsionäär Jef Rademakers räägib, kuidas temast kunstikoguja sai ja tutvustab romantistlike tööde haruldast kogu „Romantiku pilguga“ (Hollandi ja Belgia 19. sajandi maalikunst). Suurepärase intuitsiooniga koostatud maalikollektsioonis on esindatud Madalmaade mitmepalgelise romantismi kõik žanrid ja varjundid.
Iga päev käivad tuhanded inimesed üle maailma muuseumides, et maale vaadata. Mõnikord on nende seas koolilaste grupid, kes küll sõrad vastu ajavad, kuid kellele sunniviisiliselt kultuuri sisse topitakse. Enamik muuseumikülastajaid läheb siiski vabatahtlikult, sest kunst lummab ja vaimustab neid. Millega seletada aga seda, et kuigi väga paljud inimesed naudivad kunsti, saavad vaid väga vähestest nende seast kunstikogujad?
Imetlejast omanikuks
Kahtlemata mängivad rolli rahalised võimalused. Trammijuht ega kontoriametnik ei saa tavaliselt endale suurmeistrite teoseid elutoa seinale riputamiseks soetada. Kunstikogujale on väärtteoste eest makstav raha conditio sine qua non, aga minu arvates ei ole see kindlasti ainus ja isegi mitte kõige olulisem tegur. Paljud varakad inimesed külastavad regulaarselt galeriisid ja muuseume, et imetleda oma lemmikteoseid, mõtlemata hetkekski nende ostmisele.
Ja ometi – mõnikord harva tekib olukord, mil teos(t)e imetlejast saab teos(t)e omanik. Kunstikogujaks ei sünni keegi. Muidugi ei räägi ma siinkohal aristokraatide järeltulijatest, kes pärivad kunstikogusid, ilma et sellele suuremat tähelepanugi pööraks. Räägin pigem ikka inimestest, kes alustavad n-ö puhtalt lehelt ja mingil hetkel, endalegi suureks imestuseks, leiavad end olukorrast, kus nendest on saanud kunstikogujad. Mina kuulun just viimaste hulka.
Ma sündisin 1949. aastal tavalisse keskklassi perekonda ühes provintsilinnas Hollandi-Belgia piiril. Minu lapsepõlv möödus kainestavatel 1950-ndatel ja kui ma kooli läksin, oli mu klassis Teise maailmasõja järgse beebibuumi tulemusena väga palju õpilasi. Meie piirkonnas olid kõik katoliiklased, sugulussidemeid ja peresuhteid hoiti au sees. Ma võtsin katoliiklust väga tõsiselt. Õhtuti voodisse minnes muretsesin ma põrgu ja deemonite pärast.
Siis sain stipendiumi Amsterdami ülikooli. Uimastavatel 1960-ndatel uskusid seal kõik, et ühiskonda konstrueeritakse sotsiaalsete sidemete kaudu ning kõikjal ja kõiges toimub katkematu progress.
Lõpetasin ülikooli Hollandi kirjanduse ja ajaloo erialal, minust sai nooremteadur ning ma olin sisenemas vaiksesse akadeemilisse karjääri. Hakkasin kaastööd tegema televisioonile. Televisioon oli 1960-ndatel ja 1970-ndatel kõige imelisem fenomen, mis seni nähtud. See oli elektrooniline ime, aken maailma, avalikkuse mõjutaja, särav staarnähtus, mis kohe vaimustas miljoneid. Pole ime, et kõiki noori kunstikke ja loomingulisi isiksusi vedas peatumatu jõuga selle meediumi poole. Ma tegin filme, kuulusin saadete toimetustesse, lavastasin saateid ja tootsin programmide sisu. Osast programmidest kujunesid suured rahvusvahelised hitid, teised Euroopa ringhäälingu firmad ostsid järgemööda saadete õigusi ja mina panin püsti oma enda produktsiooniettevõtte. Me tegime ühe saate teise järel ja raha lihtsalt voolas sisse.
Ärijuht 40. eluaastate alguses
Ja siis sain ma äkki aru, et minu kutsumus ei ole olla ettevõtte juht, lugeda kasumiaruandeid ja koostada eelarveid. Põhjus, mis ma läksin televisiooni tööle, oli tegelikult minu eneseväljendamisvajadus ja teleekraan oli paljude aastate jooksul minu jaoks just selleks väljundiks. Aga nüüd leidsin ma end olukorrast, kus ma ei olnudki enam loovisik, ei olnud enam kunstnik. Olin ärijuht. Olin oma neljakümnendate eluaastate alguses, keset täistuuridel keskea kriisi ja igatsesin teistsugust elu. Ja tegin otsuse: panin oma produktsiooniäri kinni, müüsin maha oma suure maja Hollandis ja hävitasin oma televisiooniarhiivi.
Selleks ajaks oli mu nimi 20 aasta jooksul käinud läbi pea tuhande teleprogrammi tiitritest. Ja lihtsa rehkenduse (ja auditi) tulemusena selgus, et oma produktsioonifirma oli olnud äärmiselt edukas ettevõtmine – pärast raamatupidamise ja finantsaruannete lõplikku ülevaadet oli must-valgel näha, et ma ei pea enam kunagi oma elus tööd tegema.
Kas teil tõesti on vaja seda kõike teada, et aru saada, miks minust, erinevalt paljudest jõukatest kunstihuvilistest, sai kunsti kollektsionäär? Jah, on vaja, sest raha olemasolu ei vii kohe automaatselt kunsti soetamiseni. Enamik ärimehi, kes müüvad oma ettevõtted maha, paigutavad saadud raha uutesse äridesse või ostavad jahi ja lähevad pikaks ajaks Vahemerele purjetama. Mina aga olin, olenemata sellest, kui edukaks minu firma osutus, lihtsalt nolens volens sattunud sellesse ärisse. Mul ei olnud majandusharidust ja kasumitootmine ei olnud minu elu eesmärk.
Maali vaatamise imeline maailm
1980-ndate keskel sai minust muuseumide püsikülastaja. Mind palgati tegema saatesarja Hollandis leiduvatest tähelepanuväärsetest kunstiteostest, nii et mul ei olnud muuseumidest käimisest enam pääsu. Ja mis veel parem – mul oli võimalus tuua esile ja süveneda maalidesse, mida ma filmi jaoks valisin. Seda tehes avastasin enda jaoks detaile, mis olid seni jäänud tavakülastajana minu jaoks kättesaamatuks – värvitoonide eredus, valguse ja varjude mäng, pintslitõmmete keel. Mul oli alati olnud tunne, et igas heas maalis on peidus mingi saladus, mis kätkeb endas tema autori hinge, mida on võimalik vaid teost vaadates tajuda, kuid mida ei saa sõnadega seletada.
Tänu sellele saatesarjale lahvatas minu armastus maalikunsti vastu täies võimsuses lõkkele, ja seda eriti endiste aegade meistrite tööde vastu. Enamgi veel, see viis mind kokku kunstimaailmaga inimestega: ajaloolased, isehakanud eksperdid, kuraatorid, restauraatorid ja muidugi kunstikaupmehed.
Need inimesed õpetasid mulle, et kuigi vanad ja hinnalised maalid nõuavad hoolsat käsitsemist, ei ole nad sugugi kohe purunevad ja koost lahti pudenevad. Neid saab kätte võtta ja käes hoida, nad on konkreetsed ja päris. Sain aru, kui oluline on sadu aastaid tagasi valminud maalis kasutatud materjalide seisukord. Õppisin vaatama, kas maali juures on midagi muudetud pärast tema valmimist, ja et maali nuusutades saad sa aru, kas lõuend on kinnitatud liimi või vaiguga. Sain teada, kuidas ultraviolettlambi ja luubi abil paljale silmale nähtamatute pragunemiste järgi kindlaks teha maali vanust. Mulle näidati kunstimaailma seestpoolt, ja see vaimustas mind täielikult. Võimalus sellest kõigest telesarja teha pakkus mulle kirjeldamatut rõõmu. Aga olin kaugel sellest, et isegi korraks kaaluda võimalust hakata kunagi oma isiklikku kunstikogu kokku panama. Ma ei tulnud selle pealegi.
Läbi maailma kõndiv kunstikogu
Arusaam ja omamoodi äratundmine, et lisaks maali imetlemisele võiksin selle ka päriselt endale soetada, leidis minu jaoks aset Amsterdamis, kui filmisin saate jaoks ühte 19. sajandi maalikunstnike oksjonit. Mida kõrgemaks panused läksid, seda kiiremini mu süda tagus. „Seitsekümmend tuhat kuldnat; kaheksakümmend tuhat kuldnat; kas keegi pakub rohkem?“ Ma taipasin, et mehest, kes hoidis oma kätt kõige kauem üleval, saab väljapaistva kunstiteose õnnelik omanik. Just sellel hetkel sain ma aru, et mõte võimalusest viia kaunis loodusvaade oma koju on minu jaoks palju erutavam ja ihaldusväärsem kui suure jahi või aktsiaportfelli omamine.
Aastaid hiljem muutusin kõikide kunstikaupmeeste sihtmärgiks. Nagu haid, kes vere lõhna tunnevad, haistavad kunstikaupmehed raha lõhna. Mind kuhjati üle pakkumiste, nõuannete, hoiatuste ja meelitustega. Ja ma lasin end sellest kõigest ära hirmutada.
Ma ostsin oma esimese tõsise maastikumaali Inglise kunstikaupmehelt Pariisi biennaalilt 20 aastat tagasi. Olime naisega maali hinnast nii šokeeritud, et tühistasime oma õhtusöögiplaanid peenes restoranis ja sõime selle asemel McDonaldsis ning ööbisime tudengite hostelis. Samuti valdas mind tohutu süütunne. Kas see ei tundu omamoodi pühaduseteotamisena, kui inimene kulutab kuuekordse aastapalga lihtsalt sellepärast, et soovib imetleda kaunist talvemaastikku oma seinal?
Kümme aastat hiljem olime sunnitud kolima, sest ostetud maalid ei mahtunud sõna otseses mõttes meie majja ära. Järgmise kümne aasta möödudes pidime jällegi uue maja soetama.
Romantistlikud maalid loovad mulle idüllilise ümbruse ja tunnen end nende teoste keskel uskumatult hästi. Maalide kogumisele lisaks on minust saanud ka romantismi advokaat ja propageerija. Oma üllatuseks olen kohanud palju vastuseisu ja kriitikat sellele kunstistiilile. Olevat naiivne, klišeelik, snooblik ja ebarealistlikult elu kujutav. Öeldakse, et romantismi aja kunstnikud valetasid teadlikult. Nad idealiseerisid reaalsust, lõid muinasjutu, mida vaadates oli inimestel kergem. Mina aga arvan, et romantism muutis inimeste arusaama vabadusest, tunnetest, armastusest, elust. Muutis inimeste jaoks igapäeva paremaks.
2010. aastal oli meie kunstikogu üleval Ermitaažis ja pärast seda on minu rahulik rantjee-elu läbi. Muuseumid üle maailma soovivad meie kollektsiooni näidata, inimesed tahavad seda vaadata ja miski ei tee mulle rohkem rõõmu. Aeg, mil romantismi alahinnati, on möödas.
