KUI VÄIKESED ÕGARDID HAKKAVAD TAIMI NAHKA PANEMA: Talv on toataimedele jõudeaeg, mida neile meeldib veeta jahedas kambris. Mõni kraad alla 20 on suurepärane, et end hästi tunda. Nõrgale taimele hakkavad ligi igasugused imeloomad, kes lille elu põrguks muudavad. Väike, aga tubli, on tabav väljend kahjuri kohta, ütleb Tallinna Botaanikaaia taimekaitsespetsialist Pille Hermann. Fotod Tiit Koha ja Pille Hermann.

Liiga pime ja soe ruum paneb taime valguse järgi janunema ning tulemuseks on väljaveninud võrsetega isend, kellest teps mitte lusti pole. Egas ta isegi väga rõõmus ole, sest nõrgale taimele hakkavad ligi ka igasugused imeloomad, kes taimemahlast kõhu punni söövad ning lille elu veelgi põrgulikumaks muudavad. Väike, aga tubli, on tabav väljend kahjuri kohta, sest vaatamata oma väiksusele on nad isukad isendid, kelle argipäevast on põnev osa saada.

Ootamatu kohtumine

Trehvame kilptäiga juhuslikult. Ta on kohtumise ajaks end taimel juba ülbelt sisse seadnud. Ei konuta seal üksi nagu mõni vana känd. Ei, ta on elanud toimekalt ning kandnud hoolt selle eest, et kilbi all tunneb end mugavalt toimekas järeltulev põlvkond. Nad ehitavad oma osmiku võimalusel lehtede alumisele küljele ja lehevarrele. Kurikaelad ei ole kunagi püüdnud oma tegevust varjata kandlemängu taha, vaid nad on kavalad kui kapsaussid ning maskeeruvad hoopiski kilbi all. Sellest tingituna õnnestub neil pimeduskatte varjus kordaläinult paljuneda.

Tavaliselt ei pane me taime varrel olevaid üksikuid pruunikaid mügarikke tähelegi. Eks põhjuseks ole seegi, et nad on ühed libedad sellid, kes end kergelt kätte ei anna. Suursuguselt taimede kohal nad ringi ei lenda, üks osa eluetapist on suisa liikumatu. Eelistavad nad siledate ja tugevate lehtedega toataimi, olgu siis nendeks kummipuu, luuderohi, oleander, vahalill, sidrunipuu, loomulikult kuulub valikusse ka orhidee.

Matriarhaat kilbi all

Tuleb nentida, et kilptäide hierarhias etendavad keskset rolli naisolevused. Isasisendid siin palju kaasa ei räägi, neile pole antud isegi võimalust kilpi moodustada. Eluiga on liiga üürike, et nii maisele tegevusele aega kulutada, hea kui näpistab aega emase viljastamiseks.

Peale ilmalikke rõõme kinnituvad emased suuriistadega taime külge. Neil kaovad silmad, tundlad, jalad – põhimõtteliselt muutuvad nad munadega täidetud kotiks, mis on vahaga kaetud. Peale emaslooma proosalise teekonna lõppu kilbi serv eraldub ning järeltulijad pääsevad vabadusse ning sibavad rõõmsalt mööda taime laiali. Nüüd näevad nad välja kui täiesti tavalised putukad, kuid üsna pea tsükkel kordub ning emased kinnitavad end taas suistega taime külge.

Kahjur paljuneb intensiivselt kevadel ja sügisel. Nende elutegevuse tagajärjel on taimede lehed ebaloomulikult läikivad ning kleepuvad. Suuremalt jaolt märkamegi, et taime lehed on kaetud koleda musta kirmega ning lehti pesema asudes avastame ka kilptäid. Nüüd võtke ette suurem pesupäev ning vaadake taimed leht lehe haaval üle. Pisut rohelist seepi, leiget vett ja pehme hambahari on kõige tõhusam meetod selle vaenlase vastu.

Elu karvatordis

Pruutkleite on mitmesuguseid, küll tagasihoidlikke, küll ohtrate pärlitega. Kindlasti ei tohi unustada tülliga liialdatud kohevaid kleite, kust vaevu leiab pruudi üles. Just viimased viivad mõtte alati taimedel elutsevatel villtäidele, kes vahaniitide eritamise tagajärjel tekitavad taimedele vatitupsukest meenutavad moodustusi, mille all emane end peidab.

Perekond elab üksmeeles emasisendi ümber oleva viltja katte all. Piklikud ja pruunikad munad munetakse samasse kohevasse pruutkleiti ning koorunud vastsed ei kiirusta pesast välja põgenema. Kui vastseid on rohkesti, võivad sellised valged villatordid kasvada isegi paari sentimeetri suuruseks. Hubases pesakeses kestab areng munast vastseni ligikaudu kolm nädalat.

Siit ka kuldne tõde, et äsja ellu võetud potilill tuleb juba aknalaual ilutsevatest pilgupüüdjatest eemal hoida vähemalt kuu aega. Nii on lootust, et juhul, kui taimega tulid kaasa ka ootamatud allüürnikud, ei jõua need teistele taimedele lipsata. Orhideed on villtäide lemmikud, kuid nad kahjustavad ka draakonipuud, kaktusi ja ebakrootoneid.

Alkoholist saab alati abi

Villtäid resideerivad taimedel raskesti ligipääsetavates kohtades ning lopsakas vahakirme tagab selle, et rohenäpul on õigustatud põhjus neid olendeid vihkama hakata.

Kui otsustate, olgu siis igavusest või hellusevajadusest taime vastu, kahjuritega võitlema hakata, siis tehke süda kõvaks ning lõigake võimalikult palju kahjustatud oksi ja võrseid ära. Pärast korralikku taimepesu polegi muud kui tuleb kavaldama hakata. Võtke pitsike piiritust ja pintsel ning tegudele. Kastke pintsel piiritusse ja tupsutage kahjustunud kohad üle, nii on võimalik kurikaelad hävitada isegi lehekaenaldes. Kui asute pintsliga taimedelt putukaid maha pühkima, katke lillepott pealt kas vana kaltsu või ajalehega. Nii ei ole kahjuritel võimalust end lillelt maha kukutades mulla sisse peita, et õigel hetkel taas taimele hiilida ning rünnakut jätkata.

Viinaravile võiks taime saata kord nädalas. Kange alkohol taime ei kahjusta, vaid see aurustub lehepinnalt kiiresti. Kleepviinad las jäävad tordipõhjade immutamiseks, neist selles töös kasu pole, pigem kahju, sest kleebib taimedel õhulõhed kinni. Kui aga tunnete, et kipute võitluses kahjuritega alla jääma, tuleb mõnikord selleks, et enamik toataimi säiliks, süda kõvaks teha ning saata kahjuritest räsitud isend parematele jahimaadele – ei ole meist keegi igavene…

Lendavad mustad objektid

Kevadtalvel lillepoti kohal tiirutavad väikesed mustad objektid, kes näevad välja justkui äädikakärbse kauged sugulased, on leinasääsklaste täiskasvanud isendid. Kui esimesed ilmuvad sügisel köögilaual olevatele pisut väsinud ja mädanevatele puuviljadele, sest nad jumaldavad sellist toidulauda, siis leinasääsklased näevad ilmavalgust kevade saabudes. Kuna neid on lillepoti kohal ohtralt lendamas, siis vastupidiselt teistele kahjuritele jäävad nad tahes-tahtmata silma.

Täiskasvanud isendid taimede vastu huvi ei tunne, kuid taimede tervisele ei mõju hästi mullas elutsevad leinasääsklaste lapsukesed, kes ei suuda vastu panna pehmetele ja mahlastele narmasjuurtele. Kuna nad peavad armsaks niisket miljööd, siis hoidke lillepoti muld mõnda aega võimalikult kuivana, muidugi jälgige, et taim ise seeläbi ei kannata. Üsna varsti peaksid lendavad putukad ära kaduma, sest nende elutingimusi on oluliselt halvendatud. Kui mullapind katta sõrmepaksuse kuiva liivakihiga, ei saa ka emased munemiseks valida vastsete arenguks sobivat niisket keskkonda.

Salapärane võrgutaja

Olla imepisike ei ole laiduväärt olukord, kui sa oled kedriklestade soost. Nad on nii illutillukesed, et me hoomame nende kohalolu alles siis, kui perekond on vägagi arvukaks sirgunud. Tõsi, ka siis ei näe meie tönts silm neid seetõttu, et nad oleks suuremaks sirgunud, vaid silma hakkab ämblikuvõrku meenutav kirme lehtedel.

Kedriklestad on müütilised kahjurid, kellest räägitakse palju, aga väga vähesed on neid näinud. Nende poolt asustatud taimede lehed kolletuvad ja varisevad enneaegselt. Kahjur eelistab sooja ja kuiva elupaika, seega saab tema elu ebamugavaks teha, kui viite taime jahedasse ruumi. Kui selline luksus ei ole mõeldav, on palju abi vähemasti kord nädalas ka leige veega piserdamisest. Võimalusel piisake vett ka lehtede alumisele küljele ei tee paha. Jälgige, et liiga palju vett ei satuks lehekaenaldesse – kui seda sinna pidevalt ja pika aja jooksul koguneb, on tulemuseks taimel mõni paha tõbi.

Valged kaunitarid

Tasase meelega valevad iludused, tüüne ilme näol, passivad tipmistel lehtedel ning nende alumistel külgedel. Tiiblema viitsivad nad hakata, kui taime kergelt liigutada. Siis lendab laiali valge parv väikseid putukaid. Nüüd võite kindel olla, et teie taimel on end sisse seadnud kasvuhoonekarilased.

Täisealine indiviid on valgete tiibadega kuni 2 mm pikkune lendav putukas. Nii täiskasvanud kui ka vastsed toituvad taimemahlast, mille tulemusena on lehtedel kollakad täpid, tugeva kahjustuse korral võivad lehed variseda. Ta ei ole valiv toidu osas, seetõttu nii ongi toidulaud küllalt rikkalik, kuid oma soosikud on neilgi. Toalilledest ei suuda ta vastu panna gerberale ning pelargoonile, samuti peibutab teda rooshibisk.

Modellimõõtu tegelased

Minimalistlikud, kuid kardetavad kahjustajad on ka ripslased. Piklik kitsas keha on vaid mõni millimeeter pikk. Kahju teevad kogu taimele, kuid meelispaik einestamiseks on õis. Nii suured kui ka väikesed imevad taimemahla ja nii väheneb taimede kaunis väljanägemine.

Kui õienupud ei avane, kroonlehed on ebaühtlase suurusega, lehtedel hõbedased laigud, võibki kahtlustada ripslast tegutsemas. Kui teie sümpaatia kuulub asaleale, pelargoonile, palmile, sõnajalale või alpikannile, siis teadke, et need on ka ripslaste lemmikud.

Kust nad tulid?

Eksootilised fruktid on täisväärtuslikud ning maitsevad talvel vägagi head. Kuid toalilledele võib selliste pipstükkide kojutoomine saada hukatuslikuks, sest nendega võivad võõralt maalt kaasa tulla ka kilptäid, kes pesitsevad apelsinidel, mandariinidel ning ka teistel tsitruselistel. Peske puuviljad hoolikalt ära, enne kui aknalauale toalillede kõrvale asetate. Veelgi parem, hoidke külmkapis, seal on putukad väheaktiivsed, sest arenemiseks ei ole tingimused just kiita. Väga hoolikas peab olema ka ananassidega, millel on krobeline koor ning lehekodarik, kuhu kahjuril on end hea peita.

Kui sünnipäev peetud ning meel juba selgem, siis on arukas üle vaadata, kuhu need tähtpäeva puhul toodud lilled siis said. Tehke siiski süda kõvaks ning jätke lilled esialgu teistest toataimedest eraldi ja võtke hoolika jälgimise alla. Nii õnnestub ehk ära hoida suuremat sorti pahandus, kus õnnesoovide, tugeva käepigistuse ning lilleõitega tulid kaasa ka kahjurid, kes üsna pea ka teistele toataimedele kolivad. Ja siin ei ole vahet, kas tegu on lõikelillede või potitaimega, mõlemad on kodustele ohtlikud. Juhul, kui taimega reisisid kaasa ka kahjurimunad, siis toatingimustes kulub ligikaudu kuu aega, mille jooksul peaks neist arenema vastsed. Siinkohal ei tohi unustada, et järeltulev põlvkond on imepisike ning taime tuleb tähelepanelikult silmitseda, et seal mingitki elutegevust märgata.

Kord nädalas võiks põhjaliku läbivaatuse teha, isegi kui kastmiskord on vaid paari nädala tagant, tasub silmitseda, mis elu toimub lehekeste vahel. Luup ei pea olema vaid luksusese arstirohu retseptilt peent kirja lugeda, vaid lubab piiluda taimede intiimsematesse piirkondadesse, et leida sealt asukad, kes on sisse kolinud vastu ootusi.

Mis nüüd küll saab?

Kui kahjurid on ülbitsema hakanud, kas inimlikust sekkumisest on veel abi või on õigem käega lüüa, see sõltub tahtejõust, vahel ka lillekese emotsionaalsest väärtusest. Kannatlik meel tuleb ainult kasuks kahjurite lahinguväljal, sest ühekordsest lähenemist sünnib vähe kasu. Võib öelda, et võitlus kahjuritega on justkui elustiil – kes läheb koeraga jalutama, kes asub taplusesse pahalastega.

Taimede eest hoolitsemine on oluliselt lihtsam, kui on olemas õiged vahendid. Lisaks pika tilaga kastekannule, millega on hea läheneda ka kõige tihedamale taimele, on kiiduväärt käepärast hoida ka veepihusti. See on vajalik taimelehtede ja mullapinna niisutamiseks. Imepisikesed piisad pesevad maha lehtedel oleva tolmu, niisutavad õhku ning on abiks ka kedriklesta vastu võitlemisel, sest viimasele ei meeldi niiskus. Taimelehti pestes või piserdades võib vette lisada ka pisut rohelist seepi, see peseb kahjurid lehelt maha ning sageli ei ole nad enam võimelised tagasi pöörduma. Külluslik kümblus leiges vees kord või kaks kuus ainult kosutab. Potitaim, mida vanni ei jaksa tõsta, katke suure kilekotiga ning tehke selle all talle üks korralik dušš.

Tagala kindlustamiseks võib aeg-ajalt taimede kohale riputada liimipüünised. Kastmisel taimi liigutades tõusevad kahjurid lendu ning jäävad püünisesse kinni. Lisaks leinasääsklastele meelitab see lõksu lehetäisid, kasvuhoonekarilasi ja ripslasi, kelle olemasolust oma toalilledel teil võib-olla aimugi ei olnud.

Apelsinid söödud, ei maksa koori ära visata. Neidki saab kasutada taimede kaitses, sest karilastele mõjub apelsinikoortest valmistatud tõmmis, millega taimi on piserdatud, peletavalt. Kahjureid hoiab ohjes ka aed-liivateest, lavendlist ja küüslaugust valmistatud tõmmis. Veel võib peletamiseks katsetada puju, koirohtu, soolikarohtu ja koriandrit.

Rohelise seebi veega piserdamine surub ka kahjurite tegevust maha. Lahustage 10 grammi rohelist seepi ning 10 grammi soodat 1 liitris leiges vees. Selline kokteil ei tee ühtegi allüürnikku rõõmsaks. Nii võib vabaneda lehetäidest, ripslastest ning kilptäidest. Leiges vees lahustatud tõrvaseebiga pritsimine aitab vähendada lehetäide kogukonda. Liiga hea pole kunagi hea ning märtsi keskpaigani võib väetamisega tagasi hoida. Kui aga hellusevajadus peale tuleb, siis tehke lilledele banaanikoore leotist. Võtke 1 osa banaanikoori, 5 osa vett, laske kolm päevakest seista, vahepeal segage. Andke toalilledele lonks värskendavat keelekastet paari nädala tagant. Rüübe sisaldab toitained, kaaliumi, fosforit ja lämmastikku. Lämmastik paneb lehed vohama, fosfor taime õitsema ning kaalium annab tugevuse teie lemmikule ning jõuline taim suudab ka kahjutegijatele vastu hakata.