KESSE ÕMBLES VALMIS VENE RIIGI? Kaarel Vanamölder ja Madli Vanamölder haarasid riiulist professor Mati Lauri uue raamatu “Impeeriumi sünd”, mis räägib Venemaa kujunemisest suurriigiks. Õigemini – kuidas seda impeeriumit kujundati peakunstnike Peeter esimese ja Katariina teise poolt. Ja juttu on ka sellest, kes töökojas veel kaasa lõid.
Professor Mati Laur, akadeemilistes ringkondades tuntud ka Kuke või Kukekesena, on kuulus oma vahedate ütlemiste poolest – elegantselt sõnastatud tõdemused võtavad vaimukalt kokku terved epohhid või sündmused. Arutledes näiteks (Suure) Põhjasõja (1700–1721) tähenduse üle, leidis professor, et Eesti kontekstis ei sobi kasutada laiendit “suur”, kuna konflikti käigus muutus “pool siinsest elanikkonnast tagasipöördumatuks meditsiiniliseks kaoks”.
Või võllanaljana sõnastatud tõdemus, et Eesti tõi keskajast varauusaega endine Kaasani khaan Šigalei (1505–1567). Moskoviidi teenistusse astunud tatari väepealiku juhitud barbaarne ja erakordselt julm rüüsteretk Tartu piiskopkonda 1558. aasta jaanuaris tähistab tõesti Liivimaa sõja (1558–1581) algust, mille käigus hävis keskaegne riiklik korraldus.
Lugejate muhelemisest
Kel on olnud võimalus kuulata professori loenguid, teavad, et kogu aeg on lõbus ja samas väga huvitav – õpetatud mõttekäike saadab pidev pisikeste pilgete tulevärk. Nüüd on Mati Laurilt ilmunud järjekordne raamat “Impeeriumi sünd. Venemaa ajalugu Peeter esimesest Katariina teiseni”.
Nagu tõdeb autor sissejuhatuses, põhineb raamatu käsikiri nüüdseks juba neli aastakümmet Tartu ülikoolis peetud akadeemilistele Vene ajaloo loengutele ning nende ettevalmistamiseks läbitöötatud allikatele ja kirjandusele. Kel mingil mõjuval põhjusel ei olnud võimalik õppida TÜ-s ajalugu, saavad teosest aimu, millest kõigest nad on ilma jäänud. Veteranid hoiavad seevastu käes killukest kadunud noorusest, loevad ja muhelevad, kujutledes elavalt ette professorit kateedris.
Enamasti toimusid loengud hommikuti, algusega hiljemalt kell 10. Ühel septembril – umbes kakskümmend aastat tagasi – tervitas professor Mati Laur unest uimaseid kuulajaid kell 08.15 avaloengus reipalt umbes nii, et kuna Tartu ülikoolis ei alga juba pikemat aega paraku õppetöö enam kell 06, siis lubatagu ometi soovida ilusat esimest loengut alanud õppeaastal.
Hüüdnimi “Kukk” ei ole varasel ärkajal teenitud ilmaasjata.
Igasugused “maadekogujad”
Asudes nüüd heietuste juurest viimaks asja juurde, siis ei ole see esimene kord, mil professor otse või kaudsemalt Venemaa ajaloost on kirjutanud.
Spetsialistidele meenuvad jalamaid populaarteaduslik “Tsaaride aeg” (2002), doktoriväitekiri “Eesti ala valitsemine 18. sajandil” (2000), akadeemiline käsitlus “Eesti ajalugu varasel uusajal 1550–1800” (1999) ning ka koguteos “Eesti ajalugu IV” (2003).
Nagu ütleb vastse raamatu pealkirigi, siis käsitletakse sel korral eelkõige 18. sajandit. Virtuaalseteks piiritähisteks on Peeter I (1672–1725, troonil alates 1682) ja Katariina II (1729–1796, troonil alates 1762). Raamat algab ja lõppeb seega valitsejatega, kellele nimedele on omistatud täiend “suur” (Великий/Великая).
Vene ajaloos on muide ka kolmas “suur”– Moskoovia suurvürst Ivan III (1440–1505). “Suureks” on nad teinud Vene ajaloos teadagi mis – riigi territooriumi suurendamine sõjaliste vallutuste läbi. Ivan III on tuntud kui “Vene alade koguja” – umbes nagu kogutakse albumisse marke või terasämbrisse sealt vahepeal kuidagi ootamatult välja pudenenud seened. Tegemist on selgelt ühesuunalise protsessiga, kus “kogujal” ei tule kordagi pähe uurida, kas margid albumi ning marjad terasämbrisse üldse naasta soovivad.
Üleüldse – kes see mark või seen selline on, et koguja peaks suvatsema seda teha?
Peeter I “raius akna Euroopasse” (“seenteks” mh (balti)sakslased, eestlased, lätlased ja liivlased) ning Katariina II “ühendas” Ukraina, Poola jt alad (“seenteks” mh krimmitatarlased, ukrainlased ja poolakad), viies Venemaa läänepiiri vahetult Saksa riikideni. Seega on Mati Lauri raamatu pealkiri “Impeeriumi sünd” kõigiti tabav ja kohane, sest just kaks viimast seenelist panid aluse Venemaale kui imperiaalsele suurvõimule, mida pidi sellisena tunnustama ka Lääs.
“Debiilik tahab teada” ja arukamaid lähenemisvõimalusi
Mati Lauri talendi austajatele ei jää märkamatuks, et “Impeeriumi sünni tekst” on kuidagi tuttav. Lähemalt vaatlusel leiame kattuvust nii “Tsaaride aja” kui ka “Eesti ajaloo” IV köite vastavate peatükkidega.
Ühelt poolt – miks mitte: kui tekst on juba kord hästi välja kukkunud, saab seda kasutada hiljemgi. Teisalt tekib lugejas kõrgendatud huvi, et mida on siis käsitluses uut. Vastuse annab “sõnum minevikust” ehk 20 aastat varem ilmunud “Tsaaride aeg”. Selle sissejuhatuses seisab, et “puudutamata on jäänud historiograafilised probleemid, samuti spetsiifilisemad teemad, mis pakuvad eelkõige huvi professionaalsete ajaloolaste ringile. Loodan kunagi ka seda materjali avaldada.” Historiograafia-alased arutlevad passaažid ongi “Impeeriumi sünni” uus ja kõige põnevam osa.
Ajaloole võib läheneda mitmeti, üheks viisiks on täpsete faktide tuvastamine võimalikult suurel hulgal. Taolise žanri lipulaevaks on populaarne žurnaal “Imeline ajalugu” ja eriti selle rubriik, rahvapärase nimega “debiilik tahab teada” ehk tegelikkuses “Küsi ajaloolastelt: põnevad küsimused ajaloolastele”, kus küsimuse-vastuse vormis lahatakse teemasid-küsimusi nagu “Kes leiutas WC-paberi”, “Millal saabusid Auschwitzi esimesed juudid”, “Kes nimetas dinosauruseid esimest korda dinosaurusteks”, “Kui intelligentsed olid natsid” jmt kraam.
Peatumata meditsiinilisel probleemil, milline aju suudab üleüldse taolisi küsimusi genereerida ja mida on süütult minevikku uurivad kutselised ajaloolased halba teinud, et neid sellise juraga tülitada, tuleb märkida, et faktile keskenduv ajalugu ei püüagi mõista minevikku terviklikult ja näha nähtuste-sündmuste vahel seoseid. Faktipõhine ajalugu kaunistab samas iga mälumängu ja muud viktoriini, mida lugematul hulgal korraldatakse siis, kui õhtu sisustamiseks muud midagi pähe ei tule.
Huvitavad arutelud
Ajaloolast huvitab faktidest aga enamgi, kuidas on kujunenud hinnangud ja arusaamad minevikus toimunu kohta. Seda uurib historiograafia ehk ajalookirjutuse ajalugu. Historiograafia ei ütle, mis on õige, vaid kuidas on teatud hinnangud kujunenud, muutunud ning miks nad on just sellised.
“Impeeriumi sünd” nende küsimustega tegelebki – pea iga peatükk algab või lõpeb vastavate aruteludega. Mati Laur valdab teemat, pakkudes lugejale erinevate seisukohtade tulevärki – tsaaririigist nõukogude ajalookirjutuseni, Ukraina rahvuslikust tõlgendusest Perejaslavi raada (1654) osas, Eesti ajaloolaste seisukohtadeni jne. Lugeja ees avatakse ajas muutunud hinnangud erinevatele valitsejatele – näiteks kas Peeter I alustas reforme n-ö tühjalt kohalt või oli Venemaa alustanud lääne poole “nihkumist” juba “vagura” tsaar Fjodori (1672–1682, troonil alates 1678) ja regent Sofia (1657–1704, valitses 1682–1689) ajal jne.
Taoliste teemade üle on üldiselt meeldiv arutada ka niisama, aga et jutt ikka raamides püsiks, on tarvis suurt lugemust. Või aitab käsiraamatuna Mati Lauri uus raamat.
Kes mahub kahe “suure” vahele
Nagu mainitud, raamatu kaks peategelast on vaieldamatult Peeter I ja Katariina II, neile pühendatakse kõige enam ruumi. Lisaks biograafiale käsitletakse ka nende läbiviidud riigireforme ning muid saavutusi – peamiselt sõjalis-poliitilisi.
Peeter I vormistas Venemaa keisriks Põhjasõda, miska on mõneti üllatav, et konflikti käsitluses tuleb peategelasel pjedestaali mõneti jagada peamise oponendi – Rootsi kuninga Karl XII-ga. Kohati näib siin domineerivat Eesti ajaloo n-ö klassikaline kaanon, mis vaatleb eriti Põhjasõja esimesi aastaid “lõpu võiduka algusena” (Margus Laidrelt pealkirja laenates), kirjeldades, kuidas Rootsi kuningas võidult võidule liikudes siiski sõja kaotas. Ka Mati Laur näib kohati veidi liiga palju jälgivat kuninga kaotusteed, millele Peeter – tõsi – kõigiti kaasa aitab.
Teised valitsejad, võimumehed, favoriidid, kääbused jne mahuvad kahe “suure” vahele, kes rohkem, kes vähem kergemeelse, hullu, maniakaalse, ebakompetentse või kavaldajana, ehkki ka nende juures püüab autor võimalusel avada rohkem kui üht plaani. Paleepöörete ajajärku arvatakse ka 20 aastat valitsenud Elisabeti võimuperioodi (1709–1761, troonil alates 1741), mida iseloomustatakse kui “rahulikku ja leebet aega”. Ei tasu unustada, et ka Katariina II tuli võimule läbi sõjalise riigipöörde, kukutades oma abikaasa ja seadusliku valitseja Peeter III (1728–1762, troonil alates 1761), aga see paleepööre lõpetas paleepöörete ajastu. Tubli neljandik raamatu mahust ongi pühendatud seejärel Katariina valitsemisajale.
Lüüriliselt võiks väita, et Katariinaga seob professor Lauri vana sõprus: keisrinna reforme ning eriti ringreisi Eesti- ja Liivimaal 1764. aastal on ta teisal kirjeldanud sellise reportaažliku detailitäpsuse ning emotsiooniga, nagu viibinuks tunnistajana ise kohal. Ega asjata pole professor Mati Laur TÜ ajalooõppejõudude laulu põlistatud sõnadega: Kukeke ja Katariina. On kõnekas, et ka “Impeeriumi sünd” lõpeb täpselt – mõneti ootamatult, kuid seda sümboolsemalt – kohe suure keisrinna järel.
Istud tõlda, raamat taskus
Lõpetuseks jääb üle vaid küsida, kellele teos on mõeldud ja millega on siiski tegu. Vaieldamatult on “Impeeriumi sünd” populaarteaduslik, kuid mõeldud vaimselt nõudlikule lugejale, kes lisaks Venemaa valitsejate kronoloogilisele reastamisele ja ajaloole “nagu see tegelikult oli” hindavad väljakutset erinevate seisukohtade ja hinnangute seedimisel.
Raamat ei pruugi sobida algajale Venemaa ajaloos või neile, kes hindavad eelkõige kindlaid faktiteadmisi à la mitu inimest hukkus Peterburi ehitamisel. Teos on võrdlemisi lühike (veidi üle 200 lk), formaadilt pigem väike, sobides nii ideaalselt reisikaaslaseks suuremasse taskusse. Istud tõlda, ubid jala üle põlve, avad raamatu, loed ja mügised naerda ning aeg muudkui lendab.
Raamatu sissejuhatuse lõpetab märge, et käsikiri on valminud Tartus, volbriõhtul 2022, Vene-Ukraina sõja 66. päeval. Ilmselt ei olegi võimalik kirjutada praegusel ajal Venemaa ajaloost ilma, et silme ees seisaksid uued ja uued sündmused Ukrainas. Eriti, kui väga palju seal täna toimuvast avaldub täpselt samasuguses varauusaegses brutaalsuses, mida esindasid juba Šigalei lihunikud.
Pikantne värk
Prof Mati Laur ei kavatsegi oma seisukohti kuidagi vaka all hoida ja kindlasti ei ole teos kirjutatud sine ira et studio. Võimalusel tuuakse paralleele kaasajaga, antakse selgeid hinnanguid.
Kõnekas on juba esikaane pilt: “Nuudiga peksmine Venemaal”. Kogu raamat on vürtsitatud mitmesuguste jaburnaljakate, esmapilgul lausa naeruvääristavate seikadega.
Näiteks pälvinud endine pirukamüüja Aleksandr Menšikov (1673–1729) Peeter I tähelepanu “oskusega nõela põsest läbi pista”. Katariina II sai teise lapse “seksuaalselt kogenematu, aga arenemisvõimelise, diskreetse ja truu Stanislaus Poniatowskiga (1732–1798), kellest hiljem saab Poola viimane kuningas”.
Kes professor Mati Lauri loenguid kuulanud, teab, et taoline operetlik stiil ongi kindlasti see komponent, miks tema kursused on nii populaarsed. Pikantsete seikade teravmeelne esiletoomine samas üksnes suurendab huvi ja paneb küsima: kuidas ta seda kõike teab?
