Ajalehe Põhjarannik vedur Teet Korsten jälgib, mis juhtub, kui kokku saavad Majakovski- ja Malevitši-laadne avangard, ürgvenelik poeesia ja Wes Andersoni moodi filminaivism − vaadake primitivistide maalikogu omava Uurali režissööri Aleksei Fedortšenko filmi „Revolutsiooni inglid“ ja saate teada.
Lääne inimestele on filmi „Revolutsiooni inglid“ näol tegu topelteksootikaga: film käsitleb aastakümnetetagust nõukogude avangardi ja füüsiliselt kauget Handimaad…
Ühest küljest on tegu eksootikaga, teisalt on see riikidele, mis kunagi olid impeeriumid, lähedane lugu − impeeriumi suhe oma kolooniatega. Filmi esilinastus oli Roomas, hiljem näitasin seda Lissabonis − kõik on sellega kokku puutunud.
Jah, Eestil ei ole kolooniaid olnud. Aga huvitav on see, et olete oma loomingus korduvalt kokku puutunud soome-ugri teemaga − kuidas see on juhtunud?
Ma isegi imestan. Esmalt võtsin üles „Šošo“ (2006), mis on tervikuna vaid marikeelne, ilma tõlketa. „Šošos“ mängisid peaosades reaalselt tegutsevad maausulised preestrid Morkinski rajoonist Marij Elis; film on küll mängufilm, muinasjutt, aga nad mängivad seal iseennast. See on väga põnev film − üks mu lemmikuid. Siis oli dokumentaalfilm „Šuvgei tuul“ („Ветер Шувгей“, 2009), mille võtsime üles Komimaal. Ja siis „Tsiitsitajad“ („Овсянки“, 2010), mis räägib väljasurnud soome-ugri rahvast merjalastest − see on samuti muinasjutt. „Niidumaride taevased naised“ („Небесные жёны луговых мари“, 2012) on samuti marikeelne täispikk film. Ja kukkus nii välja, et ka „Revolutsiooni inglites“ on soome-ugri teema − handid.
Kas Te endal ei ole soome-ugri juuri avastanud?
Ei, mul pole selliseid juuri teadaolevates põlvedes.
Samas on geneetikud kindlaks teinud, et venelased on tegelikult vene keelt kõnelevad soomeugrilased.
See on arusaadav, sest soomeugrilased elasid seal aastatuhandeid. Slaavlased ei tulnud praeguse Vene Föderatsiooni alale eriti ammu ja nad niivõrd ei hävitanud, kuivõrd assimileerisid endasse.
Kas see näitab, kes on tugevam, või mida?
Muidugi − nõrgem rahvus lahustub sellisel kokkupuutel tugevamas. Nii on alati olnud.
Kas teate, kuidas nimetatud etnosed Teie neist kõnelevaid filme vastu on võtnud?
Väga erinevalt. Kohalikud, kes pole filmi näinud, on tavaliselt ülimalt kahtlustavad − räägin just „Tsiitsitajatest“ ja „Niidumaride taevastest naistest“. Aga need, kes on näinud − neist saavad tavaliselt minu toetajad ja sõbrad.
Kui vaatasin Teie filmi, tulid pähe mõtted nagu „Majakovski meets Wes Anderson“.
Ma ei tea, kes on Wes Anderson.
Wes on selline USA sõltumatu režissöör, kelle filmid tunduvad naiivsed, aga tegelikult on nad samas väga lahedad ja väljapeetud ning võrratu pildikeelega. Teie filmis räägitakse nn Kazõmi sõjast, mis oli hantide vastupanu Vene kolonisaatoritele. Kuidas te üldse Handimaale sattusite?
Tegu oli mu esimese festivaliga, kus osalesin filmiga „Esimese inimesena kuul“ („Первые на Луне“, 2004), mis toimus Hantõ-Mansiiskis ja mille nimi oli „Tule vaim“. Korraldajad kutsusid ühe kohaliku perekonna ühes oma majaga − seal, hotelli läheduses, seisis metsas nende tchum, kus võis sooja saada, süüa ja juttu puhuda. Ma olingi rohkem seal tchum’is kui festivalil. Seal sattusid olema nendes sündmustes osalenute järeltulijad ja nad rääkisid mulle. Peale seda on Kazõmi ülestõusust palju kirjutatud, aga selleks ajaks polnud peaaegu midagi ilmunud − mulle oli kuuldu ilmutuslik, köitev lugu.
Filmi vaadates meenus ka see, et Venemaal tahetakse sulgeda ühing Memorial, mis tegeleb just repressioonide uurimise ja neist teavitamisega.
Palju tehakse praegu rumalaid tegusid. Peab veidi kannatama.
Rääkisite, et hantidele ja mansidele mõjub laastavalt, et nende lapsed pannakse internaatidesse ning nad kaotavad sideme oma esivanemate eluviisiga.
Üksikud elavad esivanemate kombe järgi − koos põdrakarjadega. (Filmi lõpus näeb dokumentaalkaadreid esimesest n-ö nõukogude handist, naisest, kes neis kaadrites on rauk − režissöör räägib, et kuu aega pärast võtteid suri ta vanadusse. Autor ei leia, et hantide võõrandumist oma põlisest eluviisist saaks üheselt tragöödiaks nimetada − T.K). See pole tragöödia: inimene elab kolmetoalises kõigi mugavustega kaunis korteris; sai kõrghariduse, oli vene keele õpetaja. Mul on hirmus kahju, et väikekultuurid kaovad, aga ma ei näe teist teed − see on tasu tsivilisatsiooni ja progressi eest. Kui äkki lennukid lakkavad lendamast ja kaob internet, äkki see pidurdub − üldine kommunikatsioon katkeb ning kohalikud keeled ja kultuurid jäävad alles. Aga muidu liigume kõik ühe ja universaalse keele kasutamise suunas.
Avangardistid, keda „Revolutsiooni inglites“ näeb, need, keda saadeti hantide juurde agitproppi tegema, kas nad on teile sümpaatsed?
Seal filmis pole minu jaoks negatiivseid kangelasi.
Ütlesite publikuga kohtudes, et ka teie järgmine film on seotud soome-ugri teemaga, sest kõneleb Soomest.
Ma töötan alati ühel ajal mitme stsenaariumi kallal ja üks neist lugudest kannab pealkirja „Õnnelik Soome“. Leidsin tõesti online casino asetleidnud ajaloolise loo, mis toimus XIX sajandil, aga ma ei hakka sellest rääkima. Unikaalne sündmus, aga taas − vähesed teavad sellest.
Kuidas jõudsite endale iseloomuliku filmikeeleni? See on tõesti unikaalne ja huvitav. Narvas sündinud Julia Aug, kes kehastas Teie filmis „Tsiitsitajad“ kummalist rolli, rääkis mulle, kuidas Quentin Tarantino, olles Veneetsia filmifestivali žüriis, aplodeeris sellele filmile püsti seistes järjest suisa 15 minutit.
Järk-järgult jõudsingi − heites kõrvale kõik liigse. Minu lemmikžanr maalis on primitivism ja vahest alateadlikult ma sinnapoole ka pürin. Mulle meeldib selline naivism, et inimene, kes pole kunstiajaloost midagi kuulnud, hakkab 70-aastaselt kuskil kaugel külas maalima − nullist ja nõnda, nagu ei keegi enne teda. Mul on isegi selliste tööde kogu, mitte küll väga suur − umbes 20 maali. Tahan jätkata samas vaimus.
Teie esimene kõrgharidus on hoopis majandusalane ja selge, et filmitegemisel võib sellest palju abi olla, aga kuidas sai teist ikkagi režissöör?
Esmalt olin Sverdlovski kinostuudios ökonomist, raamatupidaja ja produtsent. Juhuslikult väntasin oma esimese filmi − dokumentaali nimega „David“ (2002), mis kõneleb juudi poisist; unikaalne ja hirmus lugu, mis algas holokaustist. Aga režissöör loobus selle tegemisest, ehkki film oli vaja käiku anda, ja ma pidin selle ise ära tegema. Film sai võimsa vastukaja, pälvis Stockholmis grand prix’, oli edukas ka Poolas ja Saksamaal. Ja nii hakkasingi filme tegema.
Olen lõpetanud stsenaristikursused kaugõppes − seda tegin vaid diplomi pärast, mida vajasin. Võib öelda, et olen iseõppija − praktika peal − ja jätkan neid õpinguid. Leian, et filmi-baasharidus tuleb väga kahjuks.
Nimetasite „Šošod“ üheks oma lemmikuks enda loomingust…
Just selle filmiga leidsin oma stiili ja tegin oma avastused filmikeeles − mitte filmiga „Esimese inimesena kuul“. Viimane on ulmedraama, mis võib tunduda dokumentaalina, sest on tehtud skrupuloosselt 1920.−1930. aastate kroonikafilmide laadis. Suhtusin oma tegelastesse austusega ja see film on ehtsatest kangelastest. Selle filmi eest pälvisin ka medali teenete eest kosmonautikas. Praegu olen jälle fantastikaga ametis − vendade Strugatskite materjaliga. Aga kosmosesse ma ei kibele − ma kardan.
Tähendab, et kui Teie kohta öelda „naivist“, on see Teile kompliment.
Just nii.
Ikkagi, milline näeb välja teie põhitöö − see ei seisne ju mööda festivale sõitmises?
Ma ei sõida mööda festivale peaaegu üldse. Töötan palju ja püüan filme toota, aga minu baas selleks asub Uuralites Jekaterinburgis.
Kuidas kirjeldate tänase päeva Vene filmimaastikku − mis seisus see on?
Ma pole pädev vastama, sest vaatan vähe filme. (Äsja on meie intervjuusse „sisse sõitnud“ režissöör Sabina Jeremejeva, kelle peamiselt Eestis vändatud „Anna Karenina“ variatsioon „Jää hüvasti, emme“ PÖFF-il esilinastus, ja Fedortšenko tunnistab, et seda filmi on ta näinud, sest Sabina on tema sõber. „Jää hüvasti, emme“ operaator on meie Rein Kotov − T.K). Oma sõprade tehtud filme püüan vaadata. Meil on palju häid režissööre ja nende hulk pole ajas eriti muutunud. Sama kehtib üle maailma: häid filme on igal maal toodetutest kuni 10 protsenti.
Kui palju te Eestist teate?
Olen siin korduvalt käinud − mu nõbu on Eestis sündinud. Esimest korda külastasin Eestit 1980. aastate alguses. Maa meeldib mulle väga ja eriti Tallinn, tulen siia alati rõõmuga. Tegelikult ma kahjuks polegi Tallinnast välja saanud − hea meelega tutvuks ka mõne väikelinnaga.
Saan aru, et Te ei taha eriti poliitikast rääkida, aga ikkagi − kes need „Krõm-naš-vatnikud“ on?
Need ongi, kes telekat vaatavad ja kellel midagi peale selle pole − nad on zombeeritud ja mõtlevadki nii. Minu sõprade seas ja ümbruskonnas selliseid ei ole. Oleme kõike näinud; olen siiski optimist ja loodan, et elame ka käesoleva üle. Arvan, et need ajad mööduvad väga ruttu ja sündmused pöörduvad kui kaleidoskoop.
Kuidas teile PÖFF meeldib?
Tundub olevat hea ja huvitav ja tohutu. Polegi varem kohanud sellist, mis kestab enam kui kaks nädalat ja kus filme on 300. On tohutu töö sellist festivali korraldada, sest paljud festivalid suletakse. Aga siin, paistab, on vastupidi. Andku jumal, et edeneks!
Oma sõprade tehtud filme püüan vaadata. Heade tegijate hulk pole ajas eriti muutunud. Häid filme on igal maal toodetutest kuni 10 protsenti.
