LIIVI TÜKK ALATSKIVIL: Tehes Alatskivil lavastust „Kus sa oled, Juhan Liiv?“, olen hakanud mõtlema selle üle, kuidas me teist inimest näeme, kirjutab Urmas Vadi. „Mõtlen muidugi Juhan Liivi, aga miks mitte ka inimesi üldisemalt, kuni sinnani välja, et kui adekvaatselt me iseendid näeme.“
Tahtsin küll ainult Juhan Liivist rääkida, aga hetkel tuli millegipärast meelde üks seik minu endaga. Ma pean ennast ikka sõbralikuks ja mõistvaks, ühesõnaga normaalseks inimeseks, kes ei hakka tühja koha pealt tüli kiskuma ega jama ajama. Aga mõni aasta tagasi läksin raadiosse tööle ja kuna oli väga varane hommik, siis olin unine ja logisin stuudioarvutisse enda nime alt sisse. Häda oli selles, et keegi teine ei saanud siis oma asju salvestada. Läks jupp aega enne, kui selgus, milles asi. Ise ma selle peale ei tulnud. Ja siis ma juhtusin pealt kuulma helitehniku ja ühe toimetaja vestlust. Helitehnik, kellega olin alati oma arust hästi läbi saanud, oli vea avastanud ja rääkis sellest ühele toimetajale, et Vadi on enda nime alt sisse loginud ja kogu jama oligi selles. Siis toimetaja küsis, et miks ta seda tegi. Ja tehnik vastas, et, ah, Vadi ongi imelik.
Haleduse meetod
Aga nüüd Liivi juurde tagasi. Liivi on alati kujutatud ikka sellise hella ja nukra, traagilise ja lüürilise kujuna, kes oma hulluses ja üksinduses kõnnib jala Tartusse või põletab oma luuletused ära.
Friedebert Tuglas, kes on kõige põhjalikumalt Liivist ja tema ajast ning asjade seisust kirjutanud ja seda Liivi kuvandit üles ehitanud, ütleb kohe oma monograafia alguses: „Nii kujunes Liivi-kirjanduses juba varakult traditsioon, milles avaldub dr J. Luiga arvates mingi „haleduse“ meetod. Viimast jälgisid teadlikult või ebateadlikult kõik, kes Liivist tema eluajal kirjutasid. Kuid sel teel juurdus see traditsioon üldsussegi ega kaotanud oma mõju ka pärast Liivi surma. Liiatigi, et seni kinnistunud andmed enam ei võimaldanudki teistsuguse seletuse tekkimist.“ Tuglas oma monograafias tõstab Liivi kõrgele ja ka purustab seda „haleduse“ kujundit, aga samas ka kinnitab seda.
Ilmselgelt Liiv oligi traagiline kuju. Ja ilmselgelt Tuglas väga hindas Liivi tekste, ka oli Liiv Tuglase jaoks esimesi kirjanikke, kellega ta silmast silma kohtus. Aga selge on ka see, et talle best online casino ja Noor-Eestile oli Liivi vaja. Neile oli vaja vähemasti ühte kirjanikku, kes oleks olemas enne neid ja kes mahuks nende Noor-Eesti kaanonisse. Ja siis oli vaja ka Liivi veidi tuunida, ka tema tekste mitte lihtsalt toimetada, vaid lausa ümber kirjutada.
Piiblipõlemise suits
Liivis on olemas kõik, mida on vaja romantilisele luuletaja kujule. Ta on hull, samas geniaalsete tekstidega, ta on üksik, teda ei mõisteta tema eluajal, ta on vaene jne.
Mulle tundub, et nii nagu Tuglas tegi oma Liivi, nii võib igaüks ise teha endale oma Liivi. Ja selle „haleduse“ asemel võib teda vaadata ka näiteks kui koomikut või miks mitte kui esimest Eesti tegevuskunstnikku.
Näiteid selle kuvandi tõestuseks on ikka väga palju. Ja võib-olla see polegi väga vale, sest mul on tunne, et Liiv oma hulluses oli ka oma hullusest teadlik ja võimendas seda, ja väga võimalik, et ta ka mingil hetkel tegigi nalja.
Kuulus on tema lugu luuletuste põletamisest, kuidas kas piibli või lauluraamatu servad olid Liivil luuletusi täis kirjutatud ja siis ta põletas selle raamatu ära. Ja siis käis ta iga natukese aja tagant vaatamas, et kas pühakirja suits on ka teistmoodi kui tavalise paberi oma! Ja kuigi see põletamine on ehk mingi meelesegaduse hoog, koorub sellest välja ka väga tabav iroonia ja metafoor.
Liivi performantsid
Midagi sarnast on lugu Hugo Treffneriga, kelle juures Liiv koolis käis. Liiv ilmselgelt ei allunud kooli distsipliinile ja siis Treffner viis ta hullumajja, kutsus arsti kõrvale ja ütles, et tõi sinna ühe oma õpilase, palun vaadake, kas tema närvidega on ikka kõik korras. Treffner taandus ja siis läks Liiv arsti juurde ja ütles, et ta tõi sinna ühe oma õpetaja, kas arst saaks vaadata, ega see mees hull ei ole. Ilmselgelt tekitas see arstis segadust, nii nagu pole selge, mis seisus oli Liiv, kas selge või segane. Vabalt võis ka Treffner hull olla.
Ka on Liiv korraldanud avalikke performantse. Näiteks kingiti Liivile uued saapad. Ühel hetkel tuli ta koju ilma saabasteta ja kui tema käest küsiti, kus ta saapad on, vastas Liiv, et jättis need ühe silla peale. Küsija imestas, et miks ta nad silla peale jättis, keegi võtab veel ära! Aga Liiv vastas rahulikult, et ei võta, kõik teavad, et need on Liivi saapad!
Või siis seik, mida on kirjeldanud Karl-Eduard Sööt, kes pidas Tartus raamatupoodi. Kord olevat Liiv sõitnud poe ette voorimehega, mis oli Liivi puhul enneolematu. Liiv jooksis poodi sisse ja kiitis voorimeest ning hobuseid, et nendega võib sõita nagu kuningas, võttis poest ühe luulekogu ja läks ning andis luulekogu voorimehele. Ja kui Sööt tagasihoidlikult mainis, et tegelikult kuulus see raamat talle, sest ta oli selle kirjastajalt müügiks ostnud, naernud Liiv ta välja, võttis poeriiulilt oma raamatu ja küsis: „Kas lugeda oskad? Vaata, siin kaanel seisab must valge peal: Juhan Liivi luuletused! Mina olen see Liiv, mitte sina – Karl Eduard!“
Ühesõnaga, võib teha ükskõik missuguse Liivi ja see võib olla õige või vale, ja võib-olla see ütleb rohkem midagi selle Liivi-tegija kohta rohkem kui Liivi. Tõde, nagu teada, näitab end ikka läbi aialippide.
